Avaleht Hingele hea Erika Räpp: pisikesed suured asjad
Erika Räpp: pisikesed suured asjad

Erika Räpp: pisikesed suured asjad

Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Laine Randjärv
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Laine Randjärv

Kirjutan väljapaiskunud emotsioonist, mis ei ole minu puhul tüüpiline, et selle looks vormistan. Seni olen jaganud mõtisklusi peamiselt inimestevahelistest suhetest. Arvasin esialgu, et vahet ju pole, mida tundsin, sest mu isiklik südamekogemus ei annaks teistele mitte midagi, aga …

Ütlen ette, et mu meelest oli asetleidnu nagu üks lollakate juhuste jada, mis pidigi juhtuma, et jõuaksin tulemusena järjekordse veendumuseni, kui erilised võivad olla lihtsad momendid.

Niisiis planeeris mu õde pikemalt Itaalia-trippi, mis nüüd käes oligi. Tuli paluma, et viskaksin ta järgmisel päeval ära raudteejaama umbes viiest. Porisesin seepeale: “Kas sa ei arva, et keerad mu niigi ahera unegraafiku tuksi?” Mispeale jäi tema aga enesele kindlaks ja mina muidugi nõustusin.

Varavalges, s.o umbes neljast, ajasingi siis jalad alla nagu lubatud. Võtsin ligi kohe paar kosutavat kohvi, misjärel asutasin teele, et oma sõsar peale korjata. Olles punktuaalselt tal maja ees, helistasin. Pärast pikka kutsungit tuleb padjahääl: “Jaaah, mis ooon?” Mina, et: “Mida! Magad? Tuled ka või mis värk on!?” Tema seepeale: “Mhm, õhtul viiest pidid ju tulema!”

Oh, kuidas ma puhisesin tagasiteel! Teadusartikkelgi, mida hiljuti äkki Fortest juhtusin lugema, ütles, kuidas magamata öö või stabiilselt katkendlik uni oma mõjult võrdub peapõrutusega. Ei imestaks, kui enda pealt vaatan – khm.

Huvitav, kuidas ta võis ometi arvata, et õhtuse kellaaja osas räägin unegraafikust? … Repliigi korras: armastan oma õde nii-mega-väga!

Olin nüüd siis kursis, et väljasõit toimub õhtul 17.25 ja sain teha erakordselt magusa lõunauinaku. Isegi veel pooltund pärast ärkamist ei suutnud end voodist välja veeretada, sest tunne oli liiga mõnus.

Kell 16 helistasin taas Helenile (mu õde). “Halloo, Erika, juba organiseerisin end bussiga Tallinnasse, sa ei peagi mind viima,” vastati kõnele, taustaks sõidumüra.

Aga ma olin juba oma 2,7-aastasele pojule jõudnud lubada, et läheme võtame tädi Heleni peale ja siis näeb ta pirakat rongi! Esimese hooga tundus, et plaan oli tuksis, sest sellistele tegelinskitele annab ikka selgitada, miks asjad ära jäävad ja teha seda veel nii, et nad rahule ka jäävad. Samas oli meile nüüd teada rongi väljumisaeg. Otsustasin ta sinna viia kõigest hoolimata ja masinavärgi ette näidata.

Midagi liigutavat toimus aga vahetult pärast päralejõudmist. Saime lapsega vaevu paar minutikest perroonil seista ja lahkumisest märkuandva rongi vilet kuulata, kui see juba hakkaski vaikselt liikuma. Ja siis see juhtus – parklas finišeerus linnamaastur, millest väljusid raugaeas õbluke vanamemm ning veidi noorem küpses eas hallipäine härra. Nad nägid küll, et “rong on läinud”, aga ühendasid siiski käed (talutamaks vana naist) ning astusid lootusrikkalt perroonile.

Mõtlesin: “Oh pagan, vähem kui pool minutit sai määravaks!” Aga ei! Masinavärk aeglustas ja jäi seisma. Rong jäi t õ e p o o l e s t seisma!

Olete kõrvalt näinud, kuidas linnaliinibusside uksed, graafikuid silmas pidades, suurest jooksust väsinud inimeste ninade all kinni laksavad? Nüüd mõelge – uksed lähevad lahti ja see habras, hoitud väljanägemisega vana-vana naine lubati rongi.

Suutsin vaevu pisaraid varjata ja tundsin seepärast piinlikkust pingilistujate ees. Muidugi ei jõua emotsioon lugejani, kuid kogu olustik kujunes justkui Happy End’iga filmistsenaariumi põhjal.

Pisike küsis mu käest ebalevalt: “Emme, kas sa oled kurb?” Olin rahul ja olin õnnelik!

Blogi

Kommentaarid