Avaleht Palun ära jää üksi ÄRA JÄTA KEDAGI ÜKSI I Politsei: valdavalt kaovad inimesed sassis suhete, tervisemurede ja alkoholi kuritarvitamise tõttu
ÄRA JÄTA KEDAGI ÜKSI I Politsei: valdavalt kaovad inimesed sassis suhete, tervisemurede ja alkoholi kuritarvitamise tõttu

ÄRA JÄTA KEDAGI ÜKSI I Politsei: valdavalt kaovad inimesed sassis suhete, tervisemurede ja alkoholi kuritarvitamise tõttu

Politsei otsib iga päev taga kümmekond inimest, kelle asukoht on lähedastele teadmata ning kes võivad olla ohus. Enamus leitakse kiirelt elusa ja tervena.

„Olgugi, et aasta aastalt on inimeste teadlikkus aina kasvanud ning kadumisi ja eksimisi osatakse varasemast paremini ennetada, saab politsei jätkuvalt iga päev kümmekond kadumisteadet. Suure osa kadumisjuhtumitest moodustavad kolm tegurit: sassis inimsuhted, vaimse tervise mured ja alkoholi kuritarvitamine,“ võttis politseimajor Ottomar Virk kokku.

Ta märkis, et enamus väljakutsetest lahendab politsei mõne tunniga võimalikke viibimiskohti kontrollides, ka eksinule sireeni ja rakettidega teed juhatades või näiteks teenistuskoeraga maastikul jälgi otsides. „Mahukamad otsinguoperatsioonid maastikul võivad kesta aga koguni nädalaid, kuid või isegi aastaid. Sellistel juhtudel kaasatakse praktiliselt kogu politsei tehnikapark sõidukitest lennuvahenditeni, lisaks sajad inimesed, kes töötavad õues maastikul või koguvad politseimajades abistavat lisainfot,“ kirjeldas politseinik.

Üle poolte kadumisjuhtumitest on seotud alaealistega, kes põgenevad kodust või koolist ning on enamasti niivõrd riskeeriva ja ennasthävitava eluviisiga, et võivad omapäi seigeldes ohtu sattuda. „Näiteks on ühes asenduskodus 10-aastane poiss, keda politsei otsis mullu taga pea poolsada korda ehk piltlikult öeldes igal nädalal korra. Väikese poisi soov ajutisest kodust lahkuda on paljuski seotud keerulise lapsepõlve, piisava tähelepanu ja hoole puudumisega. Sarnase saatusega lapsi on aga Eestis sadu teisigi, kes järjepanu kodust põgenevad ning keda politsei igapäevaselt taga otsib,“ möönis Virk.

Kui kadunud inimese käitumismuster erineb aga tavapärasest ning lähedasel on tunne, et ta võib olla ohus, tuleb sellest kindlasti viivitamata politseile teada anda. „Iga mööduv tund on üksnes võimaliku abivajaja kahjuks. Siinkohal on politseile suureks abiks olnud tähelepanelikud inimesed, kes annavad hädaabinumbril teada kui märkavad mõnd sihitult kõndivat eakat, vaimse tervise probleemidega inimest, meelemürkidega endale liiga teinud teelolijat. Asja uurides ilmneb teinekord, et pere ei ole ise abivajava lähedase kadumist veel märganudki,“ tõi Virk välja.

Kui peaks juhtuma, et looduses liikudes kaob mingil põhjusel siht ning omal käel enam koju ei jõua, julgustab politsei hättasattunuid endid 112 valima ja abi kutsuma. „Krõbedate külmakraadide korral saame ikka teinekord teateid, et peolt koju minnes on kellegi jõud liigtarbitud meelemürkide tõttu otsa saanud ning ümbruses kelleltki abi küsida ei ole. Ka on näiteks sügiseti eksinud seenelised tabanud, et ei ole mõistlik oodata öö saabumist, kuni politsei appi kutsutakse.“

Jagub ka juhtumeid, kus inimene tahabki ära olla ilma, et lähedased temast midagi teaks. „Politseitöös tuleb ette juhtumeid, kus pealtnäha pisike peretüli viib selleni, et üks osapool läheb korteriuksest välja justkui end tuulutama. Kui ta järgmiseks päevaks tagasi pole ja politsei asja uurima asub, leitakse inimene mõnest teisest Euroopa riigist reisimast või mõne kaugemagi palmi alt puhkamast. Hea teada muidugi, et inimesega on kõik korras, aga kui keegi soovibki selliselt mõnda aega perest eemal olla, võiks sellest mõnelegi lähedasele sõna jätta. Kui otsing juba käib ja perele oma asukohta öelda ei soovita, tuleks politseile endast ikkagi märku anda. Nii saame saata oma jõud tegelike abivajajate juurde,“ sõnas politseimajor.

  • Viimase viie aasta vältel on politseile laekunud kadumisteadete arv järk-järgult vähenenud: kui 2018. aastal laekus politseile üle 4700 kadumisteate, siis möödunud aastal oli selliseid teateid umbes tuhande jagu vähem ehk politsei abi vajas 3729 eksinud või kadunud inimest.