Avaleht Lugemist AJALOOLINE ARMASTUSE LUGU! Miks ihaldas Napoleon nii meeletult Josephine’i?
AJALOOLINE ARMASTUSE LUGU! Miks ihaldas Napoleon nii meeletult Josephine’i?

AJALOOLINE ARMASTUSE LUGU! Miks ihaldas Napoleon nii meeletult Josephine’i?

Korsikal sündinud Napoleon Bonaparte oli sõjaväegeenius ja taktik, kes lõpuks tõusis Prantsusmaa keisriks. 1795. aastal tutvus ta Martinique’il sündinud Rose de Beauharnais’ga, keda tuntakse Josephine’i nime all. Kahe lapse ja paljude armukestega lesk sõgestas suheliselt süütu Napoleoni.

Napoleon ütles, et ta armastas Josephine’i tõeliselt, kuid ei austanud teda. Ta küll pidas seda naist valelikuks ja paadunud pillajaks, kuid Josephine’is peitus midagi, mis mehele vastupandamatult mõjus. Tema meelest oli Josephine läbi ja lõhki naine.

Juba tuntud Napoleon oleks võinud oma liiga suurest peast ja napist kasvust hoolimata võtta Prantsusmaalt iga naise, keda oleks tahtnud. Ta valis Josephine’i.

Nii ajaloolased kui ka psühholoogid on imestanud, miks alles kahekümnendates Napoleon abiellus kolmekümne kolme aastase naisega, kelle ilu oli närbumas ning kelle inetud hambad olid “pruunid nagu leivakook”. Josephine oli tuulepäine raiskaja, truudusetu, kaval ja halastamatu naine, kelle seksihimu külgnes nümfomaaniaga. Ent Napoleoni ja Josephine’i pildid aitavad sellele küsimusele vastata: nende vahel valitses kajastus, mõlemal olid samasuguse kujuga ühtmoodi tähelepanuväärselt sarnased silmad.

Josephine’i esimene abikaasa Alexandre de Beauharnais oli revolutsiooni ajal giljotineeritud ning naine võis õnne tänada, et ise ellu jäi. Veidi enne hukkamist Robespierre’i kukutamise tõttu pääsenud, võttis Josephine endale armukeseks mehi, kes teda ennast ja tema kahte last üleval pidasid. Napoleonil, kes oli tollal Prantsuse armee kindralmajor, jätkus auahnust ja teda ootas ees paljutõotav tulevik. Viisteist päeva peale nende esmakohtumist 1795. aastal langes ta naise lõksu ja neist said armukesed.

Josephine’iga esimest korda armatsenud, saatis Napoleon talle kirgliku kirja, meenutades vaimustavat ööd, mille nad koos olid veetnud. Kuus kuud hiljem nad abiellusid. Pulmade eelõhtul magas Josephine oma endise armukese kindral Barrasega, kes pulmakingina edutas Napoleoni Itaalias paiknevate vägede ülemjuhatajaks. Niisiis pidi Napoleon kiiresti siirduma piiri taha, Josephine sai aga segamatult jätkata armulugu Barrasega, ühega paljudest meestest, kellega ta kogu abielu jooksul suhtles. Kord juhtus nõnda, et kuus päeva pärast õrna läkitust, mille Napoleon kirjutas, kuidas ta igatseb Josephine’i õhtuse lahtiriietumise juures olla, leidis ta naise majja jõudes, et too oli järjekordse armukese juurde sõitnud.

Naise kadumine vapustas Napoleoni sedavõrd, et ta oli šokist nõrgenemas. Samal päeval hiljem tabas teda ilmselt mingi haigushoog, sest hiljem läkitatud sõnumis kirjeldas ta talumatut valu, mida naine oli talle põhjustanud.

Josephine’i ohjeldamatu käitumine põhjustas Napoleonile sageli avalikku alandust, iseäranis siis, kui Josephine’i poja kirjast emale selgus, et Napoleon on naise armulugudega kursis. Kiri kõrvaldati teel ja ajaldati Londoni ajalehes Morning Chronicle, hiljem ka Prantsusmaa trükisõnas.

Kord viskas Napoleon Josephine’i majast välja ja jättis naise ilmatu suure garderoobiga uksehoidja hoole alla, andnud käsu, et naist ei tohi majja lasta. Josephine aga pehmendas uksehoidja südant pisaratega ning saatis lapsed Napoleoni anuma, kuni tolle süda leebus ja ta lasi naise uuesti majja. Vihastele etteheidetele järgnesid tulised armuühtimised. Ilmselt nähti neid juba järgmisel päeval rahulolevana voodis. Säärane jõuline armukäitumine on esmakopulistidele (Esmakopulistlik armastus tähendab, et täiskasvanueas kiindume kellessegi, kes sarnaneb kõige enam või otseselt meie elu esmase kiindumusega. – toim.) iseloomulik. Ent sellest päevast alates kaotas Josephine nende suhtes ülemvõimu ning psühholoogiline eelis jäi Napoleonile.

Ka Napoleonil endal oli palju armusuhteid, kõige kuulsam neist Poola krahvinna Marie Waleskaga, kellega ta tutvus 1807. aastal, kui tema väed olid okupeerinud Varssavi. Ent ta ei lakanud kunagi armastamast Josephine’i, sest too oli tema esmakopulistlik armastus, sarnanes tema ema Letiziaga. Nende mõlema lõug, kulmud, ülahuul ja ülemised silmalaud on sarnase kujuga.

Väikelapseeas mõjutas Napoleoni kõige olulisemalt ema. Ema ja poja tugev tahe põrkusid sageli ning Letizia rooskas (peksis – toim.) poega. Ta oli karm sundija, kes karistas last ka pisemate üleannetuste eest. Kord ähvardas ema kaheksaaastast poega ihunuhtlusega, sest altaripoisist jõmpsikas oli kirikus inetult käitunud. Pealtnäha võttis ta poja andekspalumist kuulda, aga õhtul, kui poiss oli lahti riietunud, haaras ema piitsa. See oli üks paljudest juhtumistest, kui ta Napoleoni usaldust reetis. Täiskasvanueas armastas Napoleon samasugust reeturlikku naist kõige sügavamalt.

Ehkki Josephine olid paljus sootuks erineva iseloomuga, käitusid nad Napoleoniga sarnaselt. Napoleoni kommentaar, et ta armastas Josephine’i tõeliselt, kuid ei austanud teda, peegeldas suhteid emaga, kellest ta ei saanud lugu pidada Letizia oletatava truudusemurdmise tõttu Korsika sõjaväekuberneri Marbeufiga. Letizia omakorda vihkas Josephine’i ning ässitas koos oma lastega Napoleoni, et ta ennast sellest naisest lahutaks. Kui krahvinna Marie Waleska rasestus, teadis Napoleon kindlasti, et temast võib saada Prantsusmaa troonipärija isa ning nõnda tuli lapsetule abielule Josephine’iga lõpp.

Mõnda aega osutas Napoleon vastupanu perekonnaliikmetele ja õukonnale, kes kõik nõudsid Josephine’ist lahtiütlemist, ning kinnitas, et see naine olevat toonud rõõmu tema eraellu ning ta käituks abielu lahutades tänamatult, arvestades kõike seda, mida naine oli tema heaks teinud. Ühel õhtul, kui Napoleon kõhukrampide tõttu voodisse jäi, loobus Josephine ballile minekust ning tuli uhket tualetti ja ehteid kandes tema aseme kõrvale. Napoleon tõmbas teda enda poole, halades, et ei suuda vist temast loobuda. Nad armatsesid ning veetsid öö koos, jättes abielulahutuse jutud sinnapaika.

1810. aastal, kui Napoleon lõplikult kinnitas abielulahutuse otsust, kostis keiserlikust salongist metsikut kriiskamist. Josephine lamas vaibal, karjudes seni, kuni ta oma ruumidesse kanti. Abielulahutuse ametlikul väljakuulutamisel tänas sitke sõdur Napoleon Josephine’i kolmeteistkümne meeldejääva aasta eest ja võttis istet, pisarad silmis. Samal õhtul tungis Josephine Napoleoni eluruumidesse ja suudles teda kirglikult. Järgmisel päeval sõitis ta Pariisist mõne miili kaugusel asuvasse Malmaisoni mõisa, millest sai seejärel tema kodu. Napoleon saatis teda ning nad kõndisid vihmasajus käsikäes läbi aedade. Ettevaatuse tõttu hoidus mees Josephine’i embamast ning mõisamajja sisenemast, sest ta polnud kindel, kas jaksab oma esmakopulistlikule armastusele vastu panna.

Mis puutub Josephine’i, siis pärast abielulahutust Napoleonile saadetud kirjas tänas ta meest, et too polnud teda unustanud, kinnitades, et tema tänusõnad on sama õrnad nagu armastus, mida ta mehe vastu endas alati kannab.

Raamat “Armastus esimesest silmapilgust” esitab uue teooria, mis selgitab, miks te armastate just seda inimest, kellesse olete kiindunud. Muuseas, raamat on Apollo raamatupoes müügil hinnaga vaid 3.09 euro eest!

Lõpetuseks 

Napoleoni suhted Josephine’iga peegeldasid paljus seda, kuidas ta emasse suhtus; usaldusevaegus, reetmine ja pettumus olid põimunud armastusega. Mõlemad naised võisid temaga julmalt käituda. Freud oli kindel, et Napoleoni kiindumust Josephine’isse mõjutasid mehe armastus ja vajadus, et tal oleks keegi, kes sarnaneks emaga, eriti veel seetõttu, et Josephine oli temast kuus aastat vanem.

Ehkki Freud nägi Letizia ja Josephine’i ühesugust emotsionaalset mõju, jäi tal märkamata nende kahe visuaalne sarnasus. Napoleoni ja Josephine’i esmakopulism on mõjukas näide, kuidas ema ja minia näojoonte oluline sarnasus äratab mehes suure armastuse.

Kommentaarid