VIDEO I Liis Kuurme kaheksas videoblogi: maailm vajab inimesi, kes on rõõmsad ja õnnelikud
“Oleme nii harjunud sellega, et peame elus kogu aeg tegutsema. See vajadus on istutatud sisse juba sünnist saadik. Tihtipeale tunneme end maailmas vajaliku ja olulisena, samuti ka tunnustatuna, kui me midagi teeme,” räägib terapeut Liis Kuurme oma videoblogis. “Küll aga oleme unustanud, et selleks, et kogeda tõeliselt elu, selle olemust, rääkimata iseendast, on vaja ennekõike olla. Maailm vajab inimesi, kes on rõõmsad ja õnnelikud, rahulolevad ja täis headust ning armastust.”
Maailm vajab inimesi, kes on rõõmsad ja õnnelikud, rahulolevad ja täis headust ning armastust.
Lihtsalt ole, siis märkad enda ümber palju enamat
Liis räägib, et seda aga pidevas tegutsemises ei saavuta. Ja võibolla just seetõttu ongi täna meie seas nii palju kurbust, üksindust, pahameelt, vastandumist ja hinnanguid. “Ehk on sul raske seda mõista, aga mis oleks, kui annad endale aega ja võimaluse peatuda oma tegevustes, et lihtsalt olla,” ütleb ta. Ilmselt just siis märkad enda ümber palju enamat.
Liis rõhutab, et lihtsalt olemine ei tähenda jalgade seinale viskamist või laisklemist, vaid seda, et tuletaksid endale meelde hingamise olulisust. “Olen nii mõnelgi päeval ja nii mõnegi inimese puhul märganud seda, et oleme iseendaga tegelemise puhul läinud sügavuti. Selliselt, et justkui märganud enda juures vaid pisiasju. Nii detailselt enda sisse minnes võime aga ära unustada suure pildi nägemise võime,” selgitab ta, mistõttu inimeste frustratsioon ja üksinduse tunne kasvab seda enam, mida enam minnakse teinekord detailidesse, nägemata samal ajal nii iseennast, teisi, aga ka ühiskonda või kogu maailma eemalt.
Vahel on vaja minna suurde pilti
Liisi sõnul on vahel vaja oma detailirohkusest minna suurde pilti, et märgata muutusi, mida oleme juba teinud. Ja vahel annab see meile hoopis selgema ülevaate oma elus toimuvast.
“Mõtle ometi, et ka pisiasjadest lahenduste otsimine võib sind viia teinekord eksiteele, kui suurema pildi korral näed ka erinevaid varjundeid,” toob ta välja.
Novembrikuu on hingedeaeg ja hingedeaeg ei ole Liisi sõnul mitte pimeduse, kaamose, kurbuse, depressiooni aeg, vaid ennekõike võimalus vaadata enda sisse pimedusse. “Nii nagu eelmises videoblogis rääkisin sellest, et vaikuses on tervenemine, nii on mu tänane sõnum teile, et ka pimeduses on tervenemine,” ütleb ta. “Pimedust teame me ainult tänu sellele, et oleme näinud valgust. Toogem siis veidikene valgust sellesse pimedusse, tervendagem seda pimedust iseenda sees, seda kõike, mis on jäänud varjupoolele.”
Liis soovitab võtta see aeg hingedekuul, et hingata ja lubada endal hakata nägema rohkem varjupooli, pimedust, sest ka see vajab tähelepanu, fokusseerimist ja tervendamist.
