Kaidi Koppel: oled sa mõelnud, kes sa oled?

Oled sa mõelnud, kes sa oled? Kui sa ei defineeri end oma tegevuse kaudu ega staatuse ega kuuluvuse ega ka selle kaudu, mis on su nimi, siis kes sa oled? Mõni aeg tagasi jõudsin mina sarnase mõtiskluse käigus mõistmiseni, et igapäevaselt valitsevad minu sees kaks energiat/jõudu, kes pidevalt „võitlevad” kumb saab minu Elu „juhtida”. Esmalt Kaidi, kellel on oma lugu, mida ta pidevalt räägib endale. Hommikul ärkan üles, vinüülikas lükatakse mängijasse ja lugu kerib end käima. Koheselt algab peas monoloog ja aeg-ajalt ka dialoog, mis jutustab, mida on vaja teha, kuhu minna, millest/kellest midagi arvata, kuidas millessegi/kellessegi suhtuda. Ja nii edasi. Kohutavalt väsitav. Kusjuures, mõistmata, et ta ei saavuta iial Elu üle kontrolli. Aga ta on visa!

Teine, kes aeg-ajalt saab võimaluse esile tõusta, on MINA ISE. Tema on palju leebem. Tema on armastav, andestav, aktsepteeriv. Temal oma arvamust ei ole. Tema on vaatleja, kogeja, nägija. Temal ei ole ühtegi lugu, ühtegi omadust, ühtegi eesmärki, ühtegi soovi ega taotlust – Tema lihtsalt ON.

Duaalsus valitseb meis kõigis

Fakt on see, et selline duaalsus valitseb meis kõigis. Küsimus on, kumma valitsemisaega sina soovid kogeda? Kas selle, kes pidevalt sulle seletab, kuidas ja milline sa pead olema? Kui kole ja ebaõiglane on maailm ja see elu, millesse end mässinud oled? Või sa soovid viibida märkamises, aktsepteerimises, mõistmises, mitte millegagi ega kellegagi end samastades?

Viimaste päevade minu praktika on olnud märkamises, kus viibib minu teadlikkus ja kes parasjagu troonil valitseb. Ma märkan olukordi, kui miski tabab mu südant. Tunnen end häiritult. Aga ma ei lase teadlikkusel sinna liikuda. Kuigi see väga tahaks. Me teadlikkus on alati seal, kus on valu. Kui me samastame end valuga. Ent mina püüan nüüd teadlikkusel sabast kinni, aktsepteerin häiritust, mõistan, et see ei ole tegelikult mina, kes on häiritud, vaid ma ainult KOGEN häiritust ja seejärel leebelt, armastusega vabastan häiringu. Teadlikkus püsib troonil, häiringu olen lahustanud ja hea enesetunne on taastatud. Või tegelikult pole see kuhugi kadunudki.

Kuhu kaob meie teadlikkus?

Varem nägi praktika välja selline: miski tabas mu südant, sellele järgnes häiritus, teadlikkus oli momentaalselt häiringus, järgnes emotsioonidetulv – vihastamine, solvumine, kurbus. Trooni ei valitsenud enam teadlikkus, vaid see lugu, mida mu vinüül aina mängib. Ja mina ise – see teadlikkus oli kadunud. Kadunud viieks minutiks või 30 minutiks või lausa tunniks ajaks. Sel hetkel, kui häiring möödus, naases ka teadlikkus. Seejärel saabus teadmine, et ma olen justkui ära olnud kuskil. Seetõttu tunnen end kurnatuna, ebameeldivalt, kellegagi nt tülis või muul moel halvasti. Eksole tuttav?

Nüüdne praktika seisneb aga üritades teadlikkust sabapidi kinni püüda enne, kui see häiringuni jõuab. Kui oled selle kätte saanud ja mõistnud, et sina ise pole see, kes ärritub, viibib selles ebameeldivas olukorras, tunneb end solvatuna, vaid SINA oled ainult see, kes seda KOGEB, siis saabub rahunemine. Valitsed teadlikkusega taas oma sisemist trooni. Ka olukorda. Võti on mitte samastumises.

Toon näite. Kui sa vaatad mõnd objekti, näiteks lauda, siis sa ju lihtsalt vaatad seda lauda, sa ei arva, et sina ise oled see laud. Ja kui nüüd see laud määrdub või läheb katki, siis sa küll mõtled, et küll on kahju, aga sa ei ärritu selle peale. Sa ei ärritu laua peale. Milleks? Mis mõte sellel oleks? Sa ehk ärritud tema peale, kes selle laua ära määris/lõhkus. Aga sa ei ärritu laua peale.  See laud on lihtsalt laud. Objekt. Samamoodi on sinu mõtete ja tunnetega. Sa võid vaadelda mõtteid, jälgida nende kulgu. Tunnetega samamoodi. Aga sa ei ole oma mõtted ja tunded. Need on samuti objektid. Kui suudad sellest vahest aru saada, siis su maailm muutub palju helgemaks. Usu mind.

Peamine on mõista, et sina ise oled nagu valgusvihk füüsilises kehas, kelle käes on võim valida, mida kogeda ja kui intensiivselt. Sinu käes pole võimu kontrollida oma Elu, sest Elu kulgeb täpselt nii nagu ta peab kulgema. Sina oma rööprähklemisega ei saavuta iial selle üle kontrolli. Teed ainult liiga endale, põhjustades asjatut valu ja trotsi. Aga sul on võim ja oskused valida, mida ja millal sa koged.

Sul on võim ja oskused valida, mida ja millal sa koged.

Tahad olla vaba? Ole teadvel!

Selliselt praktiseerides oma teadlikkusega, kasvab see üha enam. Sina muutud igapäevaselt aina teadlikumaks oma teadlikkusest ning mõistad, et mitte miski ega keegi ei suuda sinult röövida teadlikkust. Kui oled teadlik, siis oled oma elu kogeja, vaatleja, nautleja. Ja sa oled vaba. Teadlikkuse kasvades, kasvab ka sinu vabadus. Tahad olla vaba? Ole teadvel.

Kui oled teadlik, siis oled oma elu kogeja, vaatleja, nautleja. Ja sa oled vaba.