Kaidi Koppel: eneseotsimine on oluline selleks, et iseennast aktsepteerida ja jõuda enesearmastuseni

Mida kaugemale oma otsingutega ja „üles ärkamisega” jõuan, seda enam mõistan, et suurim avastamine seisneb iseenda leidmises. Minu seekord valitud keha füüsilised, vaimsed omadused ja oskused. Ma olen valinud selle keha ja enda omadused kindlal põhjusel. Oled sa kunagi mõelnud, miks näed sa välja just selline? Jah, geneetika loomulikult, aga selle taga on palju enamat. Kui selline mõttekäik tundub segadusse ajav, siis mõtle nii, et Sina kui hing oled püsiv, ajatu. Muutub vaid see väline kest – sünnib, kasvab, vananeb, sureb. Sina püsid samana. Elust elusse.

See, milline välja näed ja milline on sinu olemus, on väga olulised enesearengu seisukohalt. Sa „meelitad” ligi kindlat tüüpi inimesi, kellega on vaja kohtuda, et läbida õppetunde. Sa tegeled kindlat tüüpi tegevustega, mis viivad sind just nende kogemusteni, milleni on tarvis jõuda. Ja seda kõike tänu sellele MILLINE sa oled.

Eneseotsimine on oluline selleks, et iseennast aktsepteerida ja jõuda enesearmastuseni. Iseendaga on tarvis saada sõbraks. Parimaks sõbraks. Sinu võimalik areng konkreetses kehastuses on korrelatsioonis sellega, milline oled ja kui hästi ennast tunned. Samuti, kui väga sa tahad saada kontakti oma hingega. Ja kas üldse tahad?

On väga raske olla igapäevaselt rõõmus, kui tegeled asjadega, mis ei meeldi. Või jätavad külmaks. Kui veedad aega inimestega, kes midagi ei paku. Kui elad tingimustes, mis muserdavad. Rõõm tekib sellest, kui oled teadlik, mis sulle meeldib, mida tehes, tunned end hästi, kellega suheldes on hea olla. Aga selleks, et neid aspekte enda elus leida või neid luua, on vaja avastada, kes SINA oled. Mis sulle meeldib? Millega soovid tegeleda? Millised inimesed meeldivad? Kui seda ei tea, siis jäädki unne ekslema. Saadad lihtsalt päevi mööda.

Asu põnevusega  otsingutele! Nagu õpiks tundma kedagi võõrast, aga huvitavat uut inimest oma elus. Suhtu iseenda otsingutesse samasuguse entusiasmi ja huviga nagu teeksid seda võõra inimese puhul. Kuula ennast, tunneta ennast. Ole lugupidav, aegaandev ja armastav. Aeg-ajalt vaoshoitud, andestav. See on väga põnev teekond.

Mäletan selgelt neid aegu, mil mul ei olnud õrna aimugi, kes olen. Ma ei teadnud, mis mulle meeldib. Ma isegi ei teadnud, mida teha tahan. Nii elatise teenimise kui ka hobi mõttes. Mul puudus igasugune arusaam, kes MINA olen. Ja kui mu käest küsiti: „Kui sa ei peaks muretsema raha pärast, siis millega sa tegeleksid?”, ei osanud paraku ka sellele vastata. Ma ei osanud aastaid sellele vastata. Mingil hetkel see mõte iseenda olemasolu puudusest muserdas mind. Tajusin, et mida aeg edasi, seda enam ma ei tahtnud tutvuda uute inimestega. Ma ei soovinud viibida seltskondades, kus olid võõrad inimesed. Ma ei tahtnud kodustki välja minna. Ma pelgasin selliseid vestlusi:

„Millega sa tegeled?”

„Ei millegagi.”

„Aga mida sulle meeldib teha? Millised on su hobid?”

„Ma ei tea.”

„Aga millega sa elatist teenid?”

„Töötan valdkonnas, mis minus ebamugavust tekitab.”

Sellised mõtted ja niisugune tõdemus hirmutasid mind. Ahastasid mind. Ahistasid mind. Tundsin, et olen kohe jõudmas keskikka, aga ma ei ole mitte midagi saavutanud ja varsti on pool elu läbi. Ma olen igav, mõttetu. Kuniks…

Öeldakse, et küsi ja sulle antakse. Palu ja sind aidatakse. Ja nii ma hakkasin endaga tööle. Ma ei tahtnud olla see igav inimene. Ma ei tahtnud oma elu lihtsalt ÄRA ELADA. Seega, hakkasin ma õhtuti enne uinumist peast läbi laskma tegevusi, mis võiksid huvi pakkuda.

Õhtuti pöördusin ma kellegi poole, kes mind kuulas. Ilmselt siis jumala poole, kuigi ma pole jumalat kui religiooni iial uskunud. Olen alati arvanud, et religioon on loodud inimeste poolt inimeste kontrollimiseks. Aga mina olen alati tahtnud olla vaba oma tegudes ja mõtetes. Ent nendel õhtutel ma tõesti pöördusin kõrgemate jõudude poole. Sest mujale ma enam pöörduda ei osanud. Ma olin nii kadunud hing… Ma palusin, et ma jõuaksin selguseni iseendas. Mõistaksin, millised on mu head omadused, millised on minu oskused, mida mulle teha meeldib, mida kindlasti ei meeldi. Palusin, et mulle hakkaks midagigi meeldima, et ma tahaksin midagi enamat. Selline „manamine” toimus õhtu-õhtu järel.

Ühel ööl enne uinumist jõudis minuni arusaamine: „Kuula inimesi enda ümber! Kuula, mida nad räägivad sinu kohta. Mida toovad nemad välja positiivsete omadustena ja milles oled nende meelest osav. Seejärel hakka leidma väljundeid, kuidas neid omadusi rakendada.” Esialgu olin ma ehmunud sellisest mõttekäigust. See polnud minu mõte, aga see kõlas väga loogiliselt. Ja nii tegema hakkasingi. Ma mõistsin, et kui ma ise ei leia või ei näe oma positiivseid omadusi, siis kuulan, mida räägivad minust mu lähedased.

See kuulamine tõesti töötas. Vahelduseks oli lausa põnev lihtsalt kuulata. Ma olen suur jutustaja. Olen seda olnud terve elu. Ja nüüd, oli väga meeldiv mõni aeg vaikida ja kuulata nii teisi kui ka iseennast vaikimas. Ma avastasin, et kõik see, mis välja toodi, olen varemgi kuulnud, aga ma polnud kuulanud. Nüüdseks olen enda juures avastanud omadused ja oskused, mis on minuga alati kaasas käinud, aga ma ei näinud neid, sest ma ei otsinud. Ma ei osanud otsida.

Kuidas leida tee iseendani? Tuleb alustada algusest ja otsima hakata. Tuleb võtta aega iseendale ja tuleb suhelda teistega, ise sealjuures teadlik olles ja märgates, mida teised su kohta räägivad. Läbi eneseotsingu on võimalik leida üles oma rõõm, sisemine rahu ja armastus oma elus.

Kui veel 2017a aasta lõpus polnud mul õrna aimugi, mis mulle meeldib teha ja mõlgutasin mõtteid, millisesse valdkonda nüüd palgatöötajaks siirduda, siis täna ainuüksi mõte kindlast tööajast kohutab mind. Veel aasta tagasi tundsin, et elu on igav – abiellud, saad lapsed, käid tööl, vahepeal äkki kinos-teatris ja ehk jõuab trennigi mõnel korral, aga üldiselt üsna hall ja argipäevane.

Täna aga tervitan igat algavat päeva tänutundega. Olen tänulik, et elan, et olen leidnud iseenda. Olen mõistnud, et mina ise olen oma saatuse sepp. Nüüd tean, mida tahan teha. Mul on võimalus, oskused ja plaan oma elu elada parimal võimalikul moel. See võimalus on tegelikult kogu aeg olnud. Ma ei osanud kuulata õigest kohast. Ma arvasin, et elu ise peab minu elamise tegema huvitavaks. Ma ei osanud ega tahtnud omada kontrolli oma elu üle, sest ma kartsin. Kartsin, et ma ei tea õigeid vastuseid. Tegelikult on kõik vastused meie sees olemas, peame oskama need vaid üles otsida. Ja vahelduseks saab seda teha vaikides ja kuulates.

Tänulikkus on märksõna, kui olla teekonnal. Ma pole rumal ja ma adun, et kogu aeg ülevoolavalt õnnelik polegi võimalik olla. Igale tõusule järgneb mõõn. Möönan, et elame duaalses maailmas. Aga ka mõõnas viibides, on meil alati valik – kuidas sa tervitad negatiivsust? Kuidas suhestud sellega? Kuidas otsustad tegeleda kurvemate hetkedega? Kas tervitad neid ja püüad leida seda positiivset neis, kasvõi tänades õppetunni eest? Kas teadvustad, et vahel on ka hallimaid toone elus, aga ei lase sellest pead norgu? Või lööd kõigele käega ja laskud pimedusse, haletsusse, ohvrimeelsusesse. Mulle tundub, et teine variant on maru kole. Milleks sellele aega kulutada?

Avasta enda füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja intellektuaalne võimekus. Leia üles oma head omadused ja nõrgad küljed, tervitades ka nende olemasolu. Nõrgad küljed sinus ei ole sugugi halvad. Need on vaheetapid, kus saad peatuda ja õppida. Need on omadused, mida saad muuta, mille kallal saad vaeva näha. Imeline on iseendaga tööd teha, sest oleme õpihimulised ja väga kohanemisvõimelised.

Tuleb proovida, katsetada ja lasta endal areneda. See on vapustav, kuhu võime välja jõuda. Sa isegi ei tea täna, milleks oled võimeline ülehomme. Õpi ennast tundma ja armu endasse. Võimatu on armastada või armuda, kui ei tunne seda inimest. Võimatu on lugu pidada oma füüsilisest kehast, kui ei tea, milleks ta võimeline on. Võimatu on armuda teadmatusse.

See ongi teekond iseendani. See on teekond, millel käia on põnev. Tänu teekonnale leiad enesearmastuse ja -väärtustamise. Olles need leidnud, armud sa jäädavalt ja peagi armuvad ka teised sinusse. Kui sa tead, kes oled ja aktsepteerid ennast, armastad ennast, väärtustad ennast, siis teevad seda ka teised. Mitte keegi ega miski ei saa sinult võtta sinus olevat rõõmu ja rahu, kui sa oled selle üks hetk leidnud.

Elu on nautimiseks. Me soovime avastada duaalse maailma võlu ja valu. Aga… Valu vaid nähes, mitte enam kogedes.

Kaidi Koppel