Kaidi Koppel: kuidas lubada endal olla mina ise?

Usun, et ma ei liialda, kui väidan, et iga inimene mõnel ajaperioodil mõtiskleb armastusest, elust ja iseendast. Hiljuti tegin seda ka mina. Mõtiskluse käigus jõudsin välja küsimuseni: „Kuidas lubada endal olla mina ise?”

Me elame ajastul, kus võimalusi on tohutult. Viibime pidevas infotulvas, 24 h ööpäevas oleme kättesaadavad tuttavatele. Infomüra on meeletult. Sealhulgas püüame end suruda raamidesse, mis on loodud teiste poolt – „ühiskonna” poolt. Püüame olla paremad, ilusamad, saledamad, andekamad, targemad. Nii, kui keegi ütleb, et seda valdkonda võiksid paremini mõista või see omadus on sinu juures halb või selle tüütu harjumusega peaksid sa tegelema, me tegelikult koheselt reageerime. Mõnel juhul ka paindume öeldu suunas. Muutes, muutes ja uuesti muutes end.

Isiklikult arvan, et see on väär. Oleme kõik osakesed valgusest, kõikeühendavast armastusest ja täiuslikud omal moel. Mitte kellelgi ei ole õigust öelda teisele, et sellisena nagu ta on, on kehv või mittepiisav. Oleme erinevad ja meis on tahtlikult esile toodud just meile omased isikuomadused. See kõik on väga okei. See on ilus. Sest ise oleme valinud endale just sellise keha, just nende isikuomadustega nagu meil on. Ja seda peavad kõik inimesed aktsepteerima. Ent ennekõike, me peame ise ennast aktsepteerima. Mõistma ja päriselt ka tundma seda, et oleme täiuslikud. Peame LUBAMA endal olla meie ise.

Oleme erinevad ja meis on tahtlikult esile toodud just meile omased isikuomadused.

Mõistma sügavuti, et isegi, kui midagi ei oska, ei tea või ei mõista, ei tee see minust kehvemat inimest. Ma olen jällegi milleski muus andekas. Ehk siis ma luban endal olla see, kes ma olen. Ma ei tunne piinlikkust, ma ei püüa olla pidevalt parem, pürgida kõrgemale, saada tunnustatud teiste inimeste poolt jne. Olen lihtsalt see, kes olen. Lubades endal olla oma heade külgedega ja samuti nõrkustega.

Minus peidavad end lapsepõlvetraumad ja sisseharjunud mustrid, mis kummitavad. Need panevad teatud olukordades käituma ühtmoodi. Kuigi tahaksin tegelikult neist vabaneda ja käituda teistmoodi. Mõistan seda ja teengi tööd endaga. See on MINU teekond. Sellele muutumise teekonnale ei saa mind lükata keegi teine. Veel vähem ei tohiks ma hakata end muutma, sest keegi ütles, et tema meelest mina endana pole piisavalt hea. See otsus ja soov peab alguse saama endast. Muutus saabub läbi mõistmise, aktsepteerimise, endale andeks andmise. Mitte end süüdistades, hukka mõistes või pidevalt püüdes end alla suruda.

Andestamisel on võimas jõud. Räägitakse pidevalt, et andke andeks nendele, kes on teile haiget teinud. Olge suurem inimene. Vabandage, kui olete kellelegi haiget teinud. Aga miks meid ei õpetata andma andeks ennekõike iseendale? Kui palju me tegelikult nüpeldame ennast minevikus tehtud tegude ja öeldud sõnade pärast? Kui kriitilised me oleme iseenda suhtes? Kui sügavalt me mõistame hukka iseennast? Mõõtmatus koguses. Vähemalt mina saan küll seda kinnitada enda kogemuse põhjal.

Andestamisel on võimas jõud.

Olen olnud iseenda suhtes viimase 20.a jooksul väga kriitiline. Soovinud ja püüdnud olla kogu aeg keegi teine – parem. Meeldida teistele. Ja kui olen tajunud kellegagi ühes ruumis olles, et tema olek on muutunud, siis olen hakanud ennast süüdistama. Ehk tegin midagi? Ütlesin midagi? Mõni on öelnud: „Ära ole nii isekas, maailm ei keerle ümber sinu!” Aga ma pole iial arvanud, et olen isekas või et maailm minu ümber keerleks. Pigem olen olnud end süüdimõistev, sest olen arvanud, et mina olen süüdi teise inimese meeleolu muutuses. Olen soovinud, et inimesed end minu seltskonnas hästi tunneksid ja kui ma tajun kellegi meeleolu muutust, siis loomulikult olen hakanud koheselt viga otsima endas: „Küllap olen mina halvasti käitunud – ma pean olema veel parem, soojem, meeldivam, iseennast allasuruvam.”

Kui ma ausalt ütlen teile, siis neid kordi, kus PÄRISELT on keegi minu ütlemise või käitumise tõttu kuidagi muutunud, on heal juhul käputäis. Enamjaolt toimuvad protsessid siiski inimese enda sees ja sellest tulenevalt muutuvad ka emotsioonid ja tujud. Ja kui sa oled tundlik inimene nagu mina, siis sa märkad, et teine on muutunud sinu seltskonnas ja sa LUBAD ka temal seda teha – olla tema ise. Sa ei pea sellele reageerima. Sa võid seda registreerida, mõistmata, miks see on toimumas, aga sa ei anna sellele hinnangut ja kohe kindlasti ei hakka endas viga otsima. Sa lihtsalt lubad sel olukorral sündida. Sa lubad endal olla sina ise, süüdistamata. Ja sa lubad teisel inimesel olla omasugune, süüdistamata.

Aga mina olen aastaid mõelnud, et küllap olen ise süüdi. Ja soovides olla keegi teine, keegi parem, keegi, kes alati teistele meeldib, olen ma nüpeldanud end korralikult. Mõelnud: „Nii… sa ei ole sellises vormis piisavalt hea, muutu!” Ma pole lubanud endal olla mina ise. Ja seeläbi pole ma ka teistel lubanud olla nemad ise.

Alles viimane aasta oma elust, mil olen väga intensiivselt liikunud iseendale lähemale, olen õppinud lubamise kunsti. Olen viimaks hakanud lubama endal olla see, kes ma olen. Oma heade külgedega ja oma vigadega. Täiuslik selle kõige otsesemas mõttes. Me kõik oleme täiuslikud. Ja kuidas ma olen saanud seda teha? Kuulates oma südant. Kuulates, mis paneb mind seesmiselt rõkkama ja liikunud selle suunas. Nii lihtne see ongi. Näiliselt. Loomulikult, on see teekond olnud ka väga valus. Sest inimestel on kombeks tõrjuda kõike, mis on teistmoodi ja eriti seda, kui keegi on tugevalt muutuste teel. Veel enam, kui tegemist on lähedase inimesega. Aga olen püüdnud neid inimesi toetada ja neile selgitada, et ma ei ole muutunud selliselt, mis võiks või peaks neid hirmutama. Vaid ma olen pelgalt jõudmas iseendani. Seetõttu olen ma ka õnnelikum. Ehk kohati ka ükskõiksem, eemaltjälgivam ja pealiskaudsem, mis puudutab teisi inimesi ja nende oskust oma elu elada. Kes olen mina julgedes näpuga viibutada või hinnangut jagada nagu vanasti…

Jah, kellegi silmis olen isekas, sest olen otsustanud VALIDA ISEENNAST. Aga tegelikult, see isekus peegeldub siis, kui teised ei mõista, et sina ise oledki siin „illusioonis” kõige olulisem. Sa peadki iseennast valima. Sa peadki iseendal lubama olla see, kes sa oled. Seeläbi jõuad sa iseendani, õpid end austama ja armastama. Alles siis on võimalus, et sa jõuad päris armastuseni kõige ja kõigi suhtes enda ümber. Selles seisnebki võti.

Sa peadki iseendal lubama olla see, kes sa oled.

Läbi lubamise endal olla sina ise, jõuad kõikehõlmava armastuseni. Sest armastus saab alguse ainult sinust enesest. Kui sa ei armasta iseennast, kui sa ei luba endal olla selline nagu sa oled, kui sa ei vali iseennast, siis sa ei suuda seda kõike olla ka mitte kellegi teise suhtes. Sa võid mõelda, et sa oled, aga päriselt ei ole. See olemine on näiline ja üldiselt ka tingimuslik. Sa võid lubada olla teisel inimesel selline nagu ta on, aga vaid senikaua kuni see teenib sinu huve. Kui see ei ole enam sinu soovidega kooskõlas, sa reageerid ja tekib konflikt.

Kui lubad ennekõike endal olla sina, siis oled vaba. Sa täitud armastusega ja seetõttu suhtud hinnangutevabalt ka kõigisse teistesse. Kui viimaks mõista, et kõik inimesed on täiuslikud ja nad lubavad endal olla nemad ise, siis ärritumiseks polegi kellelgi põhjust. Me ei ärritukski. Tema on tema oma kaunimal kujul ning seda oled ka sina. Te olete üks. Me kõik oleme üks. Lubame siis endal ja teistel olla need, kes me oleme. Ja valime ennast – puhtal kujul, südametasandil, mitte ego teenides. Lubame läbi puhta olemise olla meil kõigil vabad, meie ise – nii oleme vabad hinnangutest ja piirangutest.

Kaidi Koppel