Jüri Pukman: minevik hoiab meid kinni täpselt nii palju, kui me ise hoiame sellest kinni!
Minevikul on meie elus väga suur ja oluline tähendus. See on nagu suur arvutimälu, mis salvestab kogu sinu läbielatud kogemused, tunded, emotsioonid, mõtted ja pildid endasse ning ühendab selle meie vaimse ja füüsilise maailmaga. Minevikusündmused mõjutavad meid kõiki kas vähemal või suuremal määral. Hirmud, mida me tunneme ja kogeme, on kõik saanud alguse just minevikukogemustest. Me ei pruugi neid kõiki isegi mäletada, kuid need kõik on meisse jätnud mingit laadi jälje. Inimesed mäletavad tihti paremini negatiivseid sündmusi ja olukordi kui rõõmsaid sündmusi. Ka kõige ebaolulisem sündmus võib jääda meid aastateks jälitama ainult tänu sellele negatiivsele emotsioonile, mida me tol hetkel kehas tundsime. See kogemus on jätnud meie hinge justkui okka, mida ei suuda inimene hingest enam välja kiskuda. Võib-olla ei ole see konkreetne sündmus isegi kunagi mingit määravat tähtsust sinu elus mänginud ja suuremaid muutusi tekitanud, kuid puhtalt see emotsioon, mida sa tol hetkel oma füüsilises ja vaimses keha tundsid, jättis tugevad jäljed. Inimene on võimeline tänu sellisele kogemusele isegi kustutama ära mälust teatud eluperioodi, etapi või olukorra, et see teadvustasandil alla suruda. Nagu oleks lihtsalt tükk tühja maad ja ei midagi. Kui aga kohtute sarnase olukorraga tulevikus uuesti, kerkib see mingite vaimsete haistingutega taas pinnale ning tekitab emotsioone ja tundeid, mida inimene ei suuda endale enam selgitada või tõlgendada, miks ta midagi sellist tunneb või kogeb.
Näiteks lapsepõlves kogetud halvad ja kurvad situatsioonid võivad olla kustutanud ära täiskasvanuikka jõudes suurema osa sinu lapsepõlvest. Ning isegi kui need ei ole sundinud sind unustama lapsepõlve, on sellel tugevad mõjutused sinu olevikule ja tulevikule, sest sa oled läbi elanud suure hingelise trauma. Näiteks võib esineda naisel, kellel oli lapsena vägivaldne isa, hirm meesterahvaste suhtes, tugev sisemine enesealandus, enesearmastuse puudumine, hirm suhtesse astumise ees või tekkinud käitumishäire, mis muudab ta ärritumishetkel vägivaldseks. Samas võib see naine otsida ise alateadlikult domineerivat ja külma meest. Minevikusündmustel on meie elude üle tihti väga tugev ja domineeriv kontroll ning teinekord võib olla tulemuseks väga tõsine häire, paanika või hirm, millega inimene iseseisvalt toime ei tule ja vajab kõrvalist abi, et saaks normaalselt eluga edasi liikuda, nii nagu seda teevad teised inimesed.
Tegelikult ei ole meil vaja minevikku, et luua täisväärtuslik tulevik. Kuid siiski on meie alateadvuses salvestunud mingid negatiivsed kogemused nii sügavale, et ise on neist raske vabaneda ja edasiliikumine on teatud mõttes blokeeritud. On küll hea öelda, et ära keskendu minevikule, vaid tulevikule, ja veel parem, kui elad tänases päevas ehk olevikus, kuid kui alateadvusesse on programmeeritud tugeva hirmuna mingi negatiivne juhtum, siis olenemata sellest, kui palju me sellest ka ei püüaks vabaneda, on sellega teinekord väga raske hakkama saada. Sarnase olukorraga tulevikus äkki tõtt vaadates võib inimene justkui kangestuda ja tunda otsaees jälle külma hirmuhigi. Kõik need tunded, helid, pildid ja isegi lõhn tulevad teravalt meelde ning ebausaldus ja hirm kasvab.
Kui inimene elab läbi trauma, siis öeldakse, et ta kogeb ”sõnatut hirmu”, mis läbib tema vaimset ja füüsilist keha ning salvestub sellesse. Selle sündmuse emotsionaalne mõju võib segama hakata võimet kogetut sõnadesse panna. Isegi kogemuse jagamine teistega muutub raskeks. Hiljem “mäletame” ohtlikke ja hirmutavaid sündmusi emotsioonide ja kehaga, sest see aitab järgmisel korral ohtu sattudes kiiremini reageerida. Meie keha reageerib enne, kui me jõuame mõelda. Kui juhtub midagi, mis millegagi meenutab varasemat ebaturvalist kogemust, siis isegi kui sa oled hetkel väljaspool ohtu, registreerib aju ohu enne, kui nn mõtlev aju jõuab meelde tuletada ja keskenduda tõsiasjale, et nüüd on olukord teine ja sa oled praegu turvalises olukorras. Kui inimesele meenub miski mälupiltideta või sõnadeta või kui me ei mäleta üldse mitte midagi, siis ei tundu see nagu minevikumälestus, vaid nagu hetkereaalsus.
Siin on võimalik võtta appi hüpnoos, mille kaudu on võimalik minna inimese alateadvusesse, leida see kustutatud sündmus, mis olukorra on tekitanud ning siis on võimalik see nö ümber programmeerida.
Jüri Pukman
