INTERVJUU! Hingamismeister Dan Brulé: kui keegi teeb teile komplimendi – hingake see sisse!

Olete Eestis ka varem külastanud, mis mulje Eesti Teile jätnud on?

Jah, käisin Eestis regulaarselt igal aastal umbes 10 aastat järjest. Esimest korda tulin siia 1990. aastatel, mis oli teile väga emotsionaalne aeg, aga mul oli siin palju sõpru. Mulle meeldib väga Eesti loodus, meri, puhas õhk. Tänapäeval olete tuntud ka oma hea internetiühenduse poolest ja teil on väga välja arenenud selfie-kultuur (naerab).

Tegin toona siin palju seminare, muusikaakadeemias, riigiasutustes jne, käisime mitmes erinevas linnas, need olid toimekad ajad. Olite just saanud iseseisvuse, olid suured muutused ja inimesed olid avatud uutele asjadele. Mul on hea meel, et olen saanud olla kõikide nende muutuste tunnistajaks.

Mis on inimestega lahti, et me ei oska enam hingatagi?

Õigustatud küsimus, sest hingamine tundub nii loomuliku tegevusena ja varasemalt seda ei uuritud. Kuigi vanades indiaani ja hiina kultuurides võib leida palju õpetavat materjali selle kohta ja joogid on õpetanud hingamistehnikaid pikka aega.

Tänapäeval tuleb teadus sellega kaasa. Ühendriikides ja kogu maailmas üldse on tehtud selle kohta palju uuringuid ja on avastatud palju huvitavaid seoseid närvisüsteemi ja ajukeskuse vahelisest koostööst hingamise ajal ning sellest, kuidas erinevad hingamis- ja käitumismustrid mõjutavad emotsioone. Tänapäeval töötan ma paljude juhtide, spordiliidrite või võitluskunstide sportlastega. Nende edu võti on teadmises, et kui inimene suudab kontrollida oma hingamist, kontrollib ta ka oma emotsionaalset ja psüühilist seisundit, samuti aga ka füsioloogiat ehk füüsilist keha. Nii saab valust jagu ka valuvaigistita. See on võimas relv.

Mis eas või mis eluetapil inimene hakkab valesti hingama?

Kui on draama või šokiseisund, mille tagajärjel tekib psüühiline või füüsiline valu, siis inimese süsteem läheb lukku. Psühholoogiline šokk tähendab reeglina ka seda, et sa saad ühe šoki teise järel ja hingamine on selle hetkel väga häiritud. Näiteks kui inimene ei taha nutta, kui ta üritab seda peatada – hoiab ta hinge kinni – sellisel juhul käivitab ta automaatselt hingamistehnika, mis aitab soovitud tulemuseni jõuda. Tegelikkuses on igas olukorras võimalik rakendada õiget hingamistehnikat. Täiskasvanu ei näe alati lapse draama suurust reaalselt, ka väike häbitunne, hirm ja süütunne võib lapse jaoks tunduda ületamatu ja tegelikkuses elavad nad läbi suure šoki. Kujutate nüüd ette, kui palju selliseid olukordi lapsel päevas ette tuleb! See kõik mõjutab meie sidet keha ja hingamisega, käitumismustreid, tekivad blokid ja kujunevad välja valed hingamismustrid. Kui inimene on stressis, hoiab ta hinge kinni või hoopis vastupidi, tal on kalduvus üle hingata, mis omakorda takistab teda saavutama elus suuremaid eesmärke. Sama muster kordub ka täiskasvanu eas.

Sellel põhjusel on hingamisteraapia väga vajalik ja populaarne üle kogu maailma ja erinevates valdkondades, sellega tegelevad poliitikud, suured ärijuhid, sportlased. Näiteks kui võtta kümme maailma parimat tennisemängijat, on neil kõigil võrdsed oskused – eristub ja parim on vaid see, kellel on mingisugune eelis teiste ees, ka kõige väiksemgi neist võib olla võitude põhjuseks.

USA-s on hingamisteraapia koolides kohustusliku ainena õppekavas. Milliseid tulemusi see projekt andnud on?

Jah, me ei õpeta ainult lapsi, vaid ka õpetajaid. Õpetame lapsi hingama läbi kõhu, aeglaselt ja teadlikult. Isegi kahest-kolmest minutist on suur abi. Töötasime lastele välja erinevad hingamistehnikad olukordadeks, kus nad on kurvad või tunnevad, et vajavad rahunemist, ja sellest on olnud palju kasu. Kui sellised oskused õppida ära noorest peast, on sellest kasu kogu ülejäänud eluks, õnneks on see väga kergesti õpitav. Lapsed on oma keha suhtes palju tundlikumad ja nad naudivad väga seda õppeprotsessi, eriti kui tunnevad ja näevad kiiret tulemust. Teine külg on see, et kui inimesed hingavad koos, loovad nad omavahel palju tugevamaid seoseid ja see aitab palju kaasa tervele õhkkonnale klassis. Tänu nendele tehnikatele paranevad ka laste keskendumisvõime ja mälu, nende enesekindlus ja eneseteadvus kasvavad. Siin kordub sama muster – kui saavutad kontrolli oma hingamise üle, saavutad kontrolli oma elu üle. Tore on ka see, et lapsed on selle hästi omaks võtnud ja nad viivad need teadmised koju kaasa ning õpetavad nüüd oma vanematele, kuidas teatud olukordades õigesti hingata.

Ja mul on selle projekti üle tõsiselt hea meel – see ei olnud üldse ammu, kui hingamistehnikate õpetamist ei võetud tõsiselt. Tänapäeval on see tihedalt teadusega seotud, on tehtud tohutul hulgal teaduslikke ja meditsiinilisi uuringuid sellel alal.

Mida te oma tundides põhiliselt õpetate?

Me õpetame põhiliselt kolme baasoskust. Esiteks, läbi hingamise on võimalik tõsta eneseteadlikust – keskendumisvõime ja mälu paranevad, see on väga vajalik oskus kogu eluks. Teiseks, õpetame hingamise abil rahunema ja lõdvestuma ehk kuidas stressis olukorras lõdvestuda ja kohaneda olukorraga. Kolmandaks õpime, kuidas tõsta energiataset, see tehnika on eriti populaarne spordimaailmas.

Kõiki neid tehnikad saab õppida ühe nädalavahetusega ja tulemused on nähtavad väga kiiresti, ma ei pea enam kedagi veenma, kui oluline on teadlik ja õige hingamine.

Mida te arvate kiirusest, sest tänapäeva maailmas on kiirus justkui edu võti?

Jah, nii see on, selleks on äärmiselt oluline luua oma rutiin harjutuste tegemiseks igasse päeva, kasvõi mõned minutid, ja see võib anda uskumatuid tulemusi. Aga meie ise peame selle rutiini looma, raskematel eluhetkedel võtma need 30 minutit, saamaks tagasi tasakaalu. Jah, tänapäeva maailmas on kiire reageerimisvõime oluline oskus, ja et olla edukas, tuleb leida võimalusi sellega kohanemiseks. Tuleb õppida rakendama õigeid hingamistehnikaid, kus 20 minutiga on võimalik saavutada sama staadium, mis võrdub 8 tundi magamisega. Neid oskusi on lihtne õppida, aga nad nõuavad palju praktiseerimist.

Kas hingamistehnikad on universaalsed või igaühele erinevad?

On mõned alustalad, mida õpetame kõigile, samas peab mingist tasemest saati lähenema individuaalselt. Seal on palju nüansse: kõrge või madal vererõhk, elustiil, füüsilised andmed, energia üle- või puudujääk, isikuomadused. Kui see on välja selgitatud, siis saab tehnikate abil nende kõikidega tegeleda, et probleemid lahendada. Mõnel inimesel ei olegi probleeme, nad tahavad lihtsalt oma oskusi efektiivsemaks muuta, näiteks sportlased keskenduvad tulemuste parandamisele, loomingulised inimesed tahavad teha tööd oma loomingulisusega. Mind ennast huvitab enam töö spirituaalsete klientidega ja nendele sobivate tehnikate leidmine. Tihti vajavad tervendajad ise oskusi enda jõuvarude ja energia taastamiseks. Kokkuvõtteks saan öelda – hingamine ja kõik sellega seonduv on minu kirg.

Kui vanalt te selle kire avastasite ja endale teadvustasite?

Juba lasteaias, ma olin siis 5-aastane. Õppisin katoliiklikus koolis ja seal olid nunnad mustades nunnarüüdes, peas valged peakatted, ristid kaelas rippumas – ausalt öeldes oli see väikesele lapsele päris hirmutav vaatepilt. Kui preester astus tuppa, muutusid isegi nunnad närviliseks, seega me mõtlesime – kes see mees veel on, kui isegi nunnad on närvis? Ta istus meie keskele ja meile tundus et ta on osa meist, ta oli JUMAL. Ja Raamatus oli öeldud, et Jumal valmistas inimese mullast ja puhus temasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks. Ma sattusin nii vaimustusse, et keegi puhus kellelegi elu sisse ja mul käis sähvatus, et kui võimas asi see hingamine siis olema peab! Teismeliseeas oleksin peaaegu uppunud ja see oli samuti hetk minu elus, kus mõistsin sügavamalt hingamise tähtsust. See ei tulnud teadlikult, aga ka edasises elus oli kõik, millega tegelesin, mingil viisil seotud hingamisega – armees olin sukelduja, olen miksinud kokku gaase, õpetasin elustamist. Ühesõnaga, kõik, millega kokku puutusin, oli kuidagi hingamisega seotud. Läksin Indiasse ja Hiinasse, otsisin üles kõik, kes väitsid, et teavad midagi hingamise kohta, omandasin tohutult erinevaid hingamistehnikaid ja oskusi, samuti joogat, ja võiks öelda, et püüdsin neid teadmisi läänestada, rohkem siduda Lääne filosoofiaga.

Ma jälgin teadlaste tööd, mul on nõustajate kogu, kes saadavad mulle infot uute avastuste kohta. Viimane, mille ma sain, oli Virginia Meditsiinilisest Keskusest, oli üks juhuslik avastus. Seal oli grupp epilepsiahaigeid, keda valmistati lõikuseks, arvatavasti ajuoperatsiooniks, mille tulemusel peaksid krambihood leevenduma või sootuks kaduma. Nendega tehti testi, mida nimetatakse näo tuvastamiseks, et teha kindlaks, kas peale lõikust nende ajufunktsioonid ei kannata. Selleks pandi näopilt arvutiekraanile ja arvuti pidi tuvastama, mis emotsioon parasjagu väljendub – kurbus, viha, hirm jne.

Idee oli testida inimesi enne ja peale operatsiooni selle kohta, kas nad on kaotanud oma kognitiivsed oskused. Aga kogemata avastati, et kui patsient hingas sisse nina kaudu, tema äratundmisoskus ja mälunäitajad paranesid. Suuga hingates või väljahingamise ajal neid lisasaavutusi ei olnud. See avastus tehti kogemata aga nüüd ülikool teeb uuringuid edasi.

Oleme juba pikka aega õpetanud inimestele, et kui keegi teeb teile komplimendi, ärge lihtsalt tänage, hingake see sisse! Ja kui te vaatate kaunist päikeseloojangut – hingake ka see sisse. Õppige laadima energiat kõigest ümbritsevast ja sellest, mida selle pildi tagant näha saab. Kui te kellegagi suhtlete, ärge lihtsalt suhelge – hingake see energia sisse, energeetiline side toimub sellisel hetkel eriti tugevalt. Joogid ehk joogaõpetajad on seda pikka aega õpetanud, nüüd on teadlased sellel kinnitust saanud, sest hingamise ajal ajus toimuvad muudatused on nüüd mõõdetavad.

Uuringuid on tehtud ka haigutamise meetodi kohta, mida oleme aastaid inimestel õpetaud ja teavitanud kui tähtis on haigutamine. Olen inimestel aastaid haigutamist õpetanud ja on tõestatud, et see osa ajust mida kasutatakse haigutamise ajal, on seotud empaatiaga. Uuringud uitnärvi kohta, mis on suurim närv kehas, näitasid veel 20 aastat tagasi, et uitnärv edastab ajukäske kehale. Aga paar aastat tagasi avastati, et 80 protsenti infost läheb kehast üles ajju, mitte vastupidi. Olenevalt sellest kuidas inimene hingab, saadab ta infot ajule ja seoses sellega on võimeline kontrollima oma meeleseisundit.

Kõikidele sportlastele, kunstnikele ja loojatele on hingamine edu võti ja tähtsaim oskus. Mina alustasin oma uuringuid, kui olin 19-aastane ja tahtsin teada, kuidas saavutada täiuslikkust. Olin Bostoni haiglas, üks kuulus kirurg tuli sinna, ja kui ma teda kohtasin, köitis minu tähelepanu tema rahulikkus ja keskendumisvõime. Ma avastasin, et selles mehes on midagi enamat kui heaks kirurgiks olemine. Jälgisin, kuidas ta hingas ning tema hingamine oli nii elegantne ja rahulik, samas võimas. Arvasin, et äkki kõik, kes on millegi poolest teistest üle, hingavad erilisel moel, või äkki hoopis kõik tavainimesed hingavad erinevamalt kui edukad. Täna, 40 aastat hiljem, saan ma seda kinnitada – kõik kõrgel positsioonil, edukad või ülimalt andekad inimesed teevad oma hingamisega tööd ja keskenduvad õigele hingamisele. Eriti stressirohkel ajal, kui tavaliselt inimesed hakkavad valesti hingama, keskenduvad nemad õigele hingamisele. See vajab praktikat ja järjepidevust ning tulemused on garanteeritud, keegi ei saa sinu asemel hingata, erialane lugemine ei anna sulle praktilisi oskusi, kõik algab sinust enesest. Näiteks paljud psühhoterapeudid Euroopas peavad õppima hingamisteraapiat.

Mis te arvate suitsetamisest?

Suitsetamine asendab sisemist tulekahju ja annab võimaluse muuta oma hetkeseisundit ja võidelda tunnetega. Kui inimene on suitsetamisest sõltuv, siis ta ei keskendu oma tunnetele, vaid ta arvab et ta vajab suitsu, ning kui sigareti ära tõmbab, on see tunne läinud, kuni järgmise korrani. Kõik see on tunnete juhtimine ja tegelikult saab seda teha ka ilma suitsuta. Suits on vaid üks võimalikest vahenditest, mõnedele on selleks töö või ükskõik mis muu sõltuvus. Inimene adub, et mingid segased tunded on tekkimas ja tõlgendab seda suitsunäljana, aga tegelikult tuleb keskenduda tunnetele ja põhjusele selle taga. Siis ei pea nende eest enam põgenema.

Suurlinnades saastatud õhk, kuidas seal on võimalik ellu jääda?

Käige looduses, minge ookeani äärde ja metsa, isegi New Yorgi kesklinnas on ju pargid olemas. Kui saastanud õhk oleks nii eluohtlik peaks kõik, kes seda sisse hingavad, haiged olema, aga ometi ei ole. Paneme kõrvuti 2 inimest, kes elavad samas linnas ja üks neist on haige, teine aga täielikult terve, siis tekib küsimus kuidas see nii on? Kogu asja iva on selles, et kõik see, kuidas me ise endale ümbritsevale reageerime, mõjutab meie keha. Mõtetel on tohutu jõud ja energia on palju võimsam kui õhu saastumistase. Õige suhtumine annab sulle tervise.

Mulle NY-s elada ei meeldiks, kuigi see on põnev linn. Seal elades ma kindlasti külastaks loodust nii tihti, kui võimalik, et end tasakaalus hoida. Eestis teil seda muret muidugi pole, ma mäletan, et teil on nii ilusad sood, mujal maailmas need ju hävivad. Te olete väga õnnelikud, et teil on võimalus elada sellise looduse keskel.