Avaleht Inspireeriv 10 inspireerivat katkendit Dalai-Laama ja peapiiskop Desmond Tutu vestlustest
10 inspireerivat katkendit Dalai-Laama ja peapiiskop Desmond Tutu vestlustest

10 inspireerivat katkendit Dalai-Laama ja peapiiskop Desmond Tutu vestlustest

Tema Pühadus dalai-laama on elanud üle viiekümne aasta eksiilis ning peapiiskop Desmond Tutul on tulnud kogeda hinge purustavat rõhumist ja vägivalda.

Nad mõlemad on Nobeli rahupreemia laureaadid. Hoolimata eluraskustest – või nagu nad ise ütleksid, just tänu neile – on nad kaks meie planeedi kõige rõõmsameelsemat inimest.

2015. aasta aprillis lendas peapiiskop Tutu dalai-laama koju Indias Dharamsalas, et tähistada Tema Pühaduse 80. sünnipäeva ja teha midagi, mis nende soovide kohaselt oleks kingitus teistele. Nad vaatasin tagasi oma pikale elule, et saada vastust ühele põletavale küsimusele – kuidas leida rõõmu elu paratamatutele kannatustele vaatamata.

Raamatus “Raamat rõõmust” arutavad need kaks suurt sõpra ja suurmeest rõõmu tõelise olemuse üle. Raamatus on ära toodud nende lood ja tarkuseterad ning kasutatud ka teaduslike uurimuste tulemusi.

Heade uudiste portaal avaldab suurmeeste 10 sügavalt liigutavat, inspireerivat ja ka lõbusat katkendit.

  1. “Kui inimesed sulle otsa vaatavad,” ütles dalai-laama Tutule, “naerad sa alati, oled alati rõõmus. See on väga positiivne sõnum.” Nüüd sirutas dalai-laama uuesti käe, võttis peapiiskopi käe pihku ja silitas seda. “Vahel on poliitilistel liidritel või ka vaimsetel liidritel väga tõsine nägu peas…” Dalai-laama ajas end sirgu, kulm kortsus, nägu väga range. “See muudab teised kõhklevaks, aga sinu nägu nähes…”. “Asi on mu suures ninas,” pakkus peapiiskop ja mõlemad itsitasid.
  2. “Selleks, et arendada oma teadvust, peame vaatama seda sügavamal tasandil. Kõik otsivad õnne, rõõmu, aga väljaspoolt – rahast, võimust, suurest autost, suurest majast. Enamus inimesi pööra tähelepanu õnneliku elu peamisele allikale, mis on meie sees, mitte väljas. Meie vahel võib olla erinevusi. Sina rõhutad enamasti usu tähtsust. Mina olen budist ja usk on mulle väga tähtis, aga samas on reaalsus see, et seitsmest miljardist on üks miljard ateistid. Nad on samas ka meie vennad ja õed. Ka neil on õigus saada õnnelikuks ja olla inimkonna tublid liikmed. Seega ei pea me sisemiste väärtuste arendamisel religioossele usule tuginema,” sõnas dalai-laama. “Paljud inimesed jälgivad sind,” sõnas peapiiskop, “ja mõtlevad kõigele kohutavale, mida sa oled pidanud läbi elama. Miski ei saa olla hirmsam kui pagendamine oma kodust, nende asjade juurest, mis on sulle kallid. Ja ometi – inimesed tulevad sinu juurde, näevad nad kedagi, kes on imeliselt rahulik… imeliselt kaastundlik… koerust täis…”. “See on õige sõna, ” täiendas teda dalai-laama. “Mulle ei meeldi formaalsused.”. “Ära seda vahele,” nähvas peapiiskop. “Oh!” Dalai-laama naeris selle noomituse peale.
  3.  “Imeline on avastada, et see, mida me tahame, pole tegelikult õnn. Ma ei räägikski tegelikult õnnest. Rõõm on midagi suuremat. Mõtle emale, kes sünnitab lapse. Isegi pärast kõige valulikumat sünnitust ei ole võimalik ema rõõmu mõõta, kui laps on ilmale toodud. See on üks neist uskumatutest juhustest, kui rõõm tekib nii kiiresti just kannatustest. Ema võib olla surmväsinud tööst,” rääkis peapiiskop, “ja kõikidest neist asjadest, mis talle muret teevad. Ja siis jääb tema laps haigeks. Ema ei mäleta enam oma väsimust. Ta istub ööde kaupa haige lapse voodi kõrval ja kui laps paraneb, on tema silmis jälle näha rõõmu.
  4. “Veel üks asi,” jätkas dalai-laama. “Igal sündmusel on mitmeid tahke. Näiteks meie jäime ilma oma kodumaast ja meist said pagulased, aga sama kogemus andis meile võimaluse näha uusi asju. Minul isiklikult on olnud võimalus kohtuda paljude erinevate inimestega, mitmete vaimsete juhtidega nagu sina ja ka teadlastega. See uus võimalus tekkis, sest ma olen pagulane. Kui ma oleksin jäänud Lhasasse Potasse, oleksin elanud seal justkui kuldses puuris – laama, püha dalai-laama.” Ta istus sirgelt, nagu oli kunagi pidanud istuma siis, kui oli Keelatud Kuningriigi kloostris elav vaimne juht. “Nii et isiklikult eelistan ma viimast viitkümmend aastat pagulaselu. See on kasulikum, võimalus elada. Seega, kui vaadata asja ühe nurga alt, oled väga kurb ja tunned end halvasti. Ent vaadates sama tragöödiat teise nurga alt, näed, et see pakub uusi võimalusi. Seega on see imetore. See on peamine põhjus, miks ma ei ole kurb. Tiibetis on kõnekäänd: “Kus iganes sa leiad sõpru, seal on su kodumaa, ja kus iganes sa leiad armastuse, seal on su kodu.””
  5. “Mingil hetkel oled sa ahastuses,” rääkis peapiiskop, “Abi on ka sellest, kui sa pole liiga enesekeskne. Mingil määral on abi sellest, kui sa vaatad endast eemale. See võib aidata ahastust taluda. Sa ei pea olema usklik selleks, ütlemaks: “Küll mind on õnnistatud, et mul on arstid, õppinud meditsiiniõed ja ma saan olla haiglas.” See võib olla algus, eemaldumaks egoistlikkusest ja liigsest endale keskendumisest – mina, mina, mina. Sa hakkad aru saama, et sa ei selles kõiges üksi. Vaatad paljusid teisi ja mõnedel võib valu olla suurem.”. Siinkohal sekkus dalai-laama, et kinnitada peapiiskopi sõnu. ” Liiga palju egostlikku mõtlemist on kannatuste allikas. Osavõtlik suhtumine teiste heaolusse on õnne allikas. Nagu sa mainisid, on egoistlik suhtumine probleemide allikaks. Me peame enda eest hoolitsema, ilma et oleksime isekad. Kui me enda eest ei hoolitse, et jää me ellu. Me peame seda tegema. Peame olema targalt isekad, mitte rumalalt isekad. Rumal isekus tähendab, et sa mõtled ainult endale, ei hooli teistest, kiusad teisi, kasutad neid ära. Teiste eest hoolitsemine, teiste aitamine on lõppude lõpuks viis oma rõõmu leida ja elada õnnelikku elu. Seepärast nimetan ma seda targaks isekuseks.”. “Sa oled tark,” ütles peapiiskop. “Ma ei ütleks targalt isekas. Lihtsalt tark.”
  6. Dalai-laamale esitatud küsimusele, mis tunne on ärgata rõõmuga, jagas ta oma igahommikust kogemust. “Kui sa oled sügavalt usklik, tänad ärgates kohe jumalat järjekordse päeva eest ja püüad täita jumala tahet. Mina olen Budist ja kui ärkan, meenub mulle Buddha õpetus – lahkuse ja kaastunde tähtsus, teistele hea soovimine või vähemalt nende kannatuste leevendamine. Siis meenub mulle, et kõik on omavahel seotud, vastastikuse sõltuvuse õpetus. Nii sean ma päevale kavatsuse – et see päev oleks tähendusrikas. Tähendusrikas tähendab, et igal võimalusel aitan ja teenin ma teisi. Kui see pole võimalik, siis vähemasti ei tee ma teistele halba. Selline on tähendusrikas päev.”
  7. “Tõeline sõprus tugineb täielikul usaldusel,” rääkis dalai-laama. “Kui sa tõesti muretsed teiste heaolu pärast, siis tuleb ka usaldus. See on sõpruse alus. Me oleme sotsiaalsed loomad. Sõbrad on meile väga olulised sünnist surmani. Teadlased on välja selgitanud, et me vajame ellujäämiseks armastust. Paljud teadlased väidavad, et pärast sündi on ema puudutus aju õige arengu seisukohalt mitme nädala jooksul oluline tegur. Kui laps jääb pärast sündi ema füüsilise puudutuseta, võid see olla kahjulik. See ei puutu religiooni. See on bioloogia. Me vajame armastust.”
  8. Põhimõtteliselt peaksime end aktsepteerima sellisena, nagu me oleme,” rääkis peapiiskop. “Ja siis püüdma areneda. Tuleks aru saada, millised asjad meid muretsema panevad. Need on asjad, mida on võimalik treenida, muuta, aga me ei tohiks end häbeneda. Me oleme inimesed ja vahel on hea tunnistada, et meil on ka inimlikud emotsioonid. Nüüd on aga oluline välja mõelda, millal neid sobib väljendada.”
  9. “Stress ja ärevus tekivad tihti liigsete ootuste ja liigse ambitsioonikuse tõttu,” ütles dalai-laama. “Me ei suuda oodatavat saavutada ja tunneme masendust. See on algusest peale enesekeskne suhtumine. Ma tahan seda ja toda. Tihti ei suhtu me oma võimetesse või tegelikkusesse realistlikult. Kui me teame selgelt, mida suudame, saame endale seada ka realistlikumad ootused. Siis on eesmärkide saavutamine palju tõenäolisem. Ebarealistlikud eesmärgid toovad kaasa vaid hävingu. Tihti on meie stressi põhjustajaks meie enda ootused ja ambitsioonid.”
  10. “Tõe ja Leppimise komisjoni esimesel päeval,” alustas peapiiskop, “rääkis üks tunnistaja oma üleelamisest – see oli pika ja kurnava päeva lõpus -, üritades jutustada, kuidas teda piinati. Mingil hetkel tekkis tal raskusi rääkida sellest, mida temaga tehti. Tal oli tekkinud kõnehäire. Ma ei tea, miks, kas nende sündmuste meenutamise või kõnehäire tõttu, aga tunnistaja ei suutnud jätkata. Ta alustas lauset, pani siis käe silmadele ja hakkas nutma. Mina ka. Lõpuks ütlesin kolleegidele: “Ma ju ütlesin, et ma ei saa selle juhtimisega hakkama, ja mul oli õigus. Tegin end avalikult narriks.”. Peapiiskop lisas: “Me ei peaks mõtlema, et me oleme üliinimesed. Kontrollitud keskkonnas emotsioone maha suruda ei ole mõistlik. Ütleksin, et lase käia ja võib-olla isegi karju valust ja kurbusest. See võib su normaalseks tagasi muuta. Selliste emotsioonide maha surumine ja teesklemine, et et neid pole, ajab need mädanema ja tekitab haava.”

Artikkel on pühendatud tõelisele sõprusele. Jagugu meie kõigi ellu tõelisi sõpru! Raamatu kinkis GoodNews peatoimetajale tema lapsepõlvesõber, kellega sõprus oli vahepeal rohkem kui kümneks aastaks katkenud, kuid kui uuesti kokku saada, jätkati tõelisele sõprusele kohaselt samast kohast, aususe, usalduse ja rõõmuga. 

LEAVE YOUR COMMENT

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga