Avaleht Hingele hea VIDEO! Kaili Toompalu: kui suudad kõige kallima inimese lahti lasta, sest ta on otsustanud ära minna – see on suur armastus!
VIDEO! Kaili Toompalu: kui suudad kõige kallima inimese lahti lasta, sest ta on otsustanud ära minna – see on suur armastus!
Hingele hea
Inspireeriv
Intervjuu
0

VIDEO! Kaili Toompalu: kui suudad kõige kallima inimese lahti lasta, sest ta on otsustanud ära minna – see on suur armastus!

0
Fotod: Pixabay

Rahvusvaheliselt tunnustatud kõneleja, mitme menuki autori ning keha ja meele tervendamise eksperdi Brandon Baysi loodud rännak on lihtne, kuid samas võimas meetod, mis aitab inimeste elus lahendada nii füüsilisi, vaimseid kui ka emotsionaalseid probleeme.

Rännakumeetod aitab jõuda probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada. See võimaldab elada oma elu sisemiste piiranguteta, realiseerida enda täit potentsiaali ja elada vabaduses. 13.–15. aprillini külastab Brandon Bays Tallinna, kus ta viib läbi intensiivseminari „Journey Intensive“, kuhu on oodatud kõik huvilised.

Rännakumeetodiga töötavaid terapeute kutsutakse rännakupraktikuteks. Eestis on üks neist Kaili Toompalu, kes soovitab inimestel oma tunded läbi elada, sest muul viisil ei pruugi enda hingega kontakti tekkida.

Mis on emotsioon ja kuidas sellega toime tulla?

Minu jaoks väljenduvad tunded kehas – me tunneme neid südames, kõhus, jalgades. Emotsioone aga loome oma peas, enda mõtetes – need on meie lood, meie ego, meie mõttemaailm. Me samastume emotsioonidega tihti ning läheme nendega kaasa. Tegelikult on nad väikesed uksed tunneteni. Emotsioonid ja tunded võivad vastupidised olla. Ma tunnen näiteks viha, aga ma ei näita seda välja. Kui keegi tuleb ütlema, et sa oled vihane, siis meie hakkame seda tagasi ajama ning kinnitame, et ei, ma ausõna ei ole üldse vihane. Me surume selle viha alla, aga sees on tunne vastupidine.

Seda teevad kõik inimesed, sest öeldakse, et viha ja raev on vägev ja ürgne. Vahe on selles, kas tunda seda tunnet enda sees või tõusta püsti ja kedagi rünnata. See on isiklik valik. Kui ma tunnen ainult tunnet ega loo seost endaga, siis on see lihtsalt tunne. Tegelikult ma võin öelda, et praegu ma tunnen täielikult viha, aga see ei ole üldse sinuga seotud – sina tulid lihtsalt minu vihanuppu vajutama. Aitäh, et sa seda tegid ja ma saan seda tunnet tunda. Nii kaua kui ma mängin emotsioonidega ja teen näitemängu, tuleb ka neid inimesi, kes nendele nuppudele vajutavad.

Emotsioone loome oma peas, enda mõtetes – need on meie lood, meie ego, meie mõttemaailm.

Pole ju päris igapäevane soovitada kellelegi, et tunne see tunne ära?

See peaks olema igapäevane. Hea, kui olemas on nii tunne kui ka energia, mis sellest tuleb – sellega saab nii palju luua. Viha pole üldse halb tunne, sellega võib mägesid liigutada. Aga see on ainult tunne. See ei ole teine inimene ega ka see, et ma ei tunnista, et mul on see tunne, vaid süüdistan enda halvas päevas teist inimest. Seda kõike tehakse sellepärast, et ma tunneks seda tunnet. Meil on omad struktuurid, millega me siia sünnime. Minu põhistruktuuri tunne on häbi: ma teen kõike selleks ja panen ka teised käituma nii, et ma jumala eest ei tunnistaks avalikult, et ma tunnen häbi.

Viha pole üldse halb tunne, sellega võib mägesid liigutada.

Aga häbi tunda on ka tegelikult normaalne?

Häbi tunda on vägagi normaalne. Tihti öeldakse, et ei tohi enda tundeid välja näidata, et tuleb olla hea ja positiivne. Siis me näitamegi naeratavat nägu, kuigi sisimas tunneme, et võiks teisele virutada ükskõik millega. Aga me oleme ju nii head.

Häbi tunda on vägagi normaalne.

Millal te otsustasite, et te tahate oma sisemusega sügavamalt tegelema hakata?

Siis, kui ma nägin, et mul on endal ka maskid ees. Mäletan hetke lapsepõlvest, kui ma märkasin, et inimeste tunded ja nende käitumine on vastuolulised. Ka mina õppisin neid maske ette panema. Kui vanaisa Siberist tagasi tuli, oli temas väga palju ängi ja viha. Ma mäletan ühte hetke, kui ma meeletult kartsin oma vanaisa. Olin siis umbes 4-aastane ja mul olid sellised odraivad, et ma ei saanud silmi lahti. Silmad olid odraivasid täis ja minuga ei saanud koju jääda keegi peale vanaisa, keda ma kartsin. Ta üritas mu silmi puhtaks teha, aga ei saanud ja hakkas nutma. Sain sel hetkel aru, kes mu vanaisa tegelikult on, ja ta muutus mulle kõige lähedasemaks inimeseks.

Mida vanemaks ma sain, seda enam nägin, et on turvaline, kui enda tundeid välja ei näita. Mulle õpetati, et ära näita, muidu oled haavatav. Ma panin maskid ette ega lubanud endal isegi armumise tunnet tunda.

Mida vanemaks ma sain, seda enam nägin, et on turvaline, kui enda tundeid välja ei näita.

Mõistus ütles, et on vaja kontrollida?

Just, see on ju tegelikult kõige imelisem tunne. Üldse armastuse tunne, mis tuleb südamest ja on tõeline. Mitte sõltuvuse, vaid armastuse tunne – kui sa suudad sulle kõige kallima inimese lahti lasta, sest ta on otsustanud su juurest ära minna, sest see on tema valik. See armastuse tunne – suuta tal minna lasta – on suur ja vägev.

See armastuse tunne – suuta lasta minna kõige kallimal inimesel – on suur ja vägev.

Kui suur roll on rännakupraktikal selle juures, kes te täna olete?

See roll on väga suur ja on andnud mulle palju. Kuna mina olen midagi saanud – mulle on teekonda näidatud –, siis minu jaoks on rännak see väljendusviis, mida edasi anda. Jagada seda kogemust ja sügavat iseenda tundmist, suurt väge, mis on igaühes meist. Ma olen ainult vahendaja. Ma olen juures, et näha inimeste silmade sära ja seda, kuidas nad tunnevad oma tõelist hinge.

Minu jaoks on rännak väljendusviis, jagada seda kogemust ja sügavat iseenda tundmist, suurt väge, mis on igaühes meist.

Kas lihtsas keeles on rännak iseenda kontakti leidmise jaoks hea meetod?

Ja, lihtsas keeles on see väga hea. See on meetod, mille abil tunda oma tundeid. Kui sa tunned oma tundeid, oled sa kontaktis oma hingega.

Kui sa tunned oma tundeid, oled sa kontaktis oma hingega.

Milliste küsimustega teie poole kõige enam pöördutakse?

Väga erinevatega – sellistega, mis on meile kõigile omased. Kes tahab armastust tunda, kes tuleb ega teagi, mida ta tahab. Väga paljud noored pöörduvad. Mul on endal kaks poega kodus ja ka nende sõbrad tulevad. Nende vanused ja teemad on täiesti erinevad, aga ikkagi tulevad nad otsima iseennast.

Kuidas saada aru, et ma olen kaotanud iseenda? Millised on esimesed märgid?

Mul ei ole elurõõmu, ma süüdistan teisi inimesi ja välist keskkonda. Mul puudub sisemine rahulolu. Ma ei tunne rahu, õnne, armastust ja miski torgib.

Siis on õige aeg hakata tegelema iseendaga?

Jah, on õige aeg hakata tegelema iseendaga igal hetkel. Vahel oleme nii suures ja sügavas augus, et ei taha isegi varvast liigutada. Sellest august saab inimese välja tuua ainult tema ise.

Õige aeg hakata tegelema iseendaga on igal hetkel.

mm

Kommentaarid