Avaleht Lugemist Uus teos meie raamatukogus! Merli Juusola „Et ema jaksaks“
Uus teos meie raamatukogus! Merli Juusola „Et ema jaksaks“

Uus teos meie raamatukogus! Merli Juusola „Et ema jaksaks“

Väsinud emaga juhtub veidraid asju: ta peseb juukseid hambapastaga; läheb tööle, üks silm meikimata; kutsub meest koera nimega; kiigutab supermarketis ostukäru nagu lapsevankrit; unustab kodust välja minnes beebi koos turvahälliga esikupõrandale… Kuid stopp! Väsimusele pole vaja ohverdada iseennast, lapse heaolu ega paarisuhet. Rügamise eest ei anta auhindu. Ega alati peagi kõike jaksama, isegi mitte siis, kui oled ema!

Emade probleemid Soomes sarnanevad väga meie omadega, kuid põhjanaabrid on neid analüüsinud kauem ja põhjalikumalt. Ajakirja Meidän Perhe tegevtoimetaja Mervi Juusola raamat pakub suurepäraseid reegleid, kuidas treenida rahuliku ja kindlameelse ema rolli. Kuidas muuta argipäev pühaks. Rahutus rahulikkuseks. Rõõmutus rõõmuks. Väsimus uueks energiaks.

  1. Inimestevahelised suhted

Naised on olnud väsinud, ärritunud ja masendunud aastasadu, aga varem ei tohtinud sellest rääkida. Kulissid pidid püsti seisma. Alles viimastel aastakümnetel on naised saanud õiguse välja öelda, et nad on vaevatud ja väsinud.

Inimeste eluteel on vahejaamad, mille kaudu minnakse ühest eluetapist teise. Vahejaamas elamine toob kaasa arengukriise või rõhutust ja kasvuvalusid. 30.-45. eluaastates naistel on tugevaks kasvamise aeg, milles leidub sageli kurbust, lootust, pettumusi, hirmu ja ängisust.

Ka emal on vaja magada. Meisse on juurdunud veendumus, et ema peab jaksama. Ema peab rügama. Emadus ja väsimus kuuluvad kokku. Miks ema peab alati jaksama? Kui naisest saab ema, hoiab teda alguses ärkvel imik, sealt edasi argipäev, stress ja auahnus.

  1. Eemale perestressist

Pereõnne väärtustamine on tugevaim tõusev trend Soomes. Teisel kohal on multifunktsionaalsus ja kolmandal iseravimine. Lastega koos olemist peetakse tunduvalt tähtsamaks kui varem ja pere ühist aega on juurde tulnud. Isad veedavad lastega aega rohkem kui varem ja perele pööratakse rohkem tähelepanu.

Emaks ja lapsevanemaks olemine ning pereelu on täis vastuolusid. Väärtuste ja unistuste tasandil tahaksime, er kodu oleks kirgas ja energiaküllane taastumisoaas. Tegelikkus on sageli midagi muud.

Perestressi küüsi langenud vanemad satuvad kergesti teineteisega võitlema: kes jääb lapsi hoidma, kes saab tööle minna, kelle kord on minna tervisejooksule, mitu mähet kumbki päeva jooksul on vahetanud. Pereelu võib muutuda pidevaks teineteise asendamiseks, kohustuste seeriaks.

Võta ennast sülle. Oleks muidugi tore, kui lapsed, abikaasa, lähedased ja töökaaslased tunneksid ära, et sa oled väsinud, loeksid su mõtteid ja oskaksid käituda täpselt nii, nagu väsinud ema loodab oma harrastes soovides.

  1. Mis vaevab mehi?

Viimastel kümnenditel on mehekssaanutele tehtud selgeks, et on olemas selline asi nagu võrdõiguslikkus, mida tuleb austada. Kui ei austa, on su paarisuhe hukule määratud. Mehed ei õpi seda oma isadelt, teistelt meestelt ega isegi emalt, vaid naistelt.

Pole sugugi haruldane, et paarisuhe muutub laste sündides hoolitsussuhteks, kus mees hakkab laste ema käsu- ja hoolealuseks. Selle asemel, et mehest saaks naisele tugev ja täiskasvanud kaaslane igapäevaelus ja laste kasvatamises, saab naine hoopis ühe käsutatava hoolt vajava tegelase juurde.

Ka mehed väsivad. Mees väljendab oma väsimust teisiti kui naine. Väsinud mees võib olla pinges ja pahur, pruukida liialt palju alkoholi, olla enesessetõmbunud või kergesti vihastuda või olla tõeline närvipundar.

  1. Ema raev

Need oli emad ja abikaasad, kes arvasid, et töö, perekonna, armastuse ja seksi pressimine ühte lasti on kerge – aga miks nad on nüüd vihased? Vimm ja raev on paljude väsinud naiste argipäeva osa. Viha sünnib sageli pettumusest ja frustreerumisest. Naiste raevule on iseloomulik kaameliküüruefekt: kui naine on püüdnud küllalt kaua rääkida arukalt, aga sõnum pole perele kohale jõudnud, paneb mingi pisiasi pommi plahvatama.

Vihastamine ja hääletõstmine on inimlik. Lapse seisukohast oleks kummaline, kui vanemad mitte kunagi ei vihasta. Aga kui vanemad on peaaegu iga päev kurjad ja karjuvad, hakkab perekonna interaktsioon kannatama. Karjumisest võib saada isegi pere tavaline suhtlemisviis. Kui lärmame kogu aeg samade asjade peale, pole sellest lõpuks mingit kasu.

Sea endale piirid. Otsi tasakaalu selles, mida annad ja mida saad – tööl ja kõikides inimestevahelistes suhetes. Kasuta kõiki võimalusi oma enesekindluse hoidmiseks, õpi ütlema rahulikult ja kindlalt „ei”, ilma vabandavate seletuste ja kahetsuseta.

  1. Tugev peredünaamika

Peredünaamika väljendub selles, kuidas võim ja vastutus on jagatud; peredünaamika on see, kuidas peres tundeid ja hinnanguid väljendatakse. Kui vanemad käituvad omavahel ja lastega tunnustavalt ja mõistvalt, õpivad ka lapsed teisi inimesi austama. Peres valitseb mõistmise, tunnustamise ja hindamise kolmnurk.

Lapsevanemaks olemises ja paarisuhtes on vaja võimet näha asju teise vaatevinklist. Me võime olla eriarvamusel, teha vigu ja olla teineteise peale vihased. Me ei pea heaks kiitma abikaasa või lapse kõiki sõnu ega tegusid, siiski võime mõista nende seisukohti, näidata välja austust nende isiku ja inimlikkuse vastu

Naudi hetki. Miks me oleme negatiivsed, kuigi teame, et see põhjustab ainult vastuolusid ja pidevat plahvatusohtu? Oleme siiralt vapustatud, kui ühel kenal päeval kellelgi tõepoolest saab küllalt pidevast naginast ja altkulmupilkudest. Perekonnas ei saa üksi vastutada oma õnnetunde eest.

  1. Paarisuhte arenguetapid

Armumine: suhte alguses ei ole pilt partnerist päris realistlik. Armumine on võimas tundepuhang, hormoonidetorm. Selles etapis püütakse koos veeta võimalikult palju aega. Vanad sõbrad jäävad tagaplaanile. Suhtes on ebarealistlikuna näivat telepaatiat: paar märkab, et mõtlevad tihti samu asju samal ajal.

Kiindumine: kui armumistunne vaibub, lähevad silmad lahti ja nähakse kaaslase tõelist olemust. Paar imestab ja protesteerib teises toimunud muutuste pärast. Koosolemine hakkab juba ahistama ja võib tunduda mõnikord isegi nõme. Selles etapis algab – või jääb ka algamata – argine armastus.

Iseseisvumine: paarisuhte kolmas etapp on paljudele kõige raskem ja nõuab kõige rohkem. See on lahkukasvamise ja iseseisvumise aeg, mis jõuab kätte enamasti 7.-10. koosoldud aasta järel. Mõned vajavad selles etapis rõhutatult aega enda jaoks ja mõtlevad: kes ma õigupoolest olen ja mida ma oma elult tahan? Milline inimene on saanud minu abikaasast ja kas ma tahan tõepoolest temaga koos elada?

Partnerlus: iseseisvumisetapi järel on paaril enamasti kaks võimalust: lahutada või leida uus koosolemise viis. Kui paar ületab iseseisvumise künnise, algab suhtes ausam ja leebem partnerlusperiood. Mõlemad tunnevad, et nende elus on piisavalt iseseisvust ja ühtekuuluvust. Argipäeva tuleb juurde huumorit ja avarust.

  1. Mõistvad vanemad

Ulaka lapsega räägitakse sageli tõrjudes, mis muserdab lapse ja vanema suhet. Räägi lapsele, et ta käitus halvasti ja päris kindlasti ta käitub ka edaspidi halvasti. Lapsele on mõttetu rääkida, kui halb ta on, kõnelda tuleks hoopis sellest, kuidas tuleb käituda samas situatsioonis järgmisel korral.

Lapsel peaks olema võimalus loota sellele, et täiskasvanu suudab taluda nii enda kui ka lapse tundeid, muutmata seejuures hirmutavaks või vägivaldseks. Kui peresisene interaktsioon toimib, tohib ja julgeb iga pereliige väljendada igasugu tundeid.

Aita lapsel rahuneda, jälgi oma reaktsiooni eriolukordades. Aruta lapsega seda, millal tal on enda meelest raske rahulikuks jääda ja kuulata täiskasvanuid. Õpeta rahustavat hingamist, vastavalt vanusele vallandab ainuüksi sõna „rahune” ajus rahunemisreaktsiooni. Anna praktilisi nõuandeid. Õpeta seda, et igas asjas ei pea olema parim ja isegi mitte hea.

  1. Sõprusest ja üksindusest

Kõikidel naistel pole ümber lõbusat sõpruskonda, kellega jagada emaduse ja paarisuhte rõõme ja muresid. Sõprade puudumisel võib olla mitu põhjust: mõned inimesed on temperamendilt sellised, et ei tunne end sõprade seas hästi. Neile piisab ühest heast sõbrast ja selle ainsa sõbraga võivad nad üsnagi harva ühendust pidada.

Lõpeta õelutsemine, see ei aita kedagi, kindlasti mitte õelutsejat ennast. Iga kord, kui ütled netis, tööl või mänguväljakul teravusi teisele emale või kodus abikaasale, kulutad pilkealuse jõudu. Kui lapsevanemat on solvatud, on tal vähem jõudu olla tugev ja oma lapse suhtes osavõtlik.

Sandra Keppi