Üks tervenemise kõige olulisemaid aspekte on elutahe!
Sisemise õnnelikkuse saavutamine on kahtlemata keeruline ja raske ülesanne. Kusjuures kõige olulisem pole mitte õnneseisundini jõudmine, vaid teekonna läbimine ja seejärel teadvustamine, mida selle käigus saavutame. Chris Prentissi raamat “Zen ja oskus olla õnnelik” räägib sellest, kuidas püsivat õnnelikkust saavutada.
Autor juhib raamatus tähelepanu sellele, et elutee, mis meid praegusesse on toonud, ei ole kujunenud mõne päeva ega kuu jooksul, vaid on olnud pikk ja vaevarikas, loogeldes läbi paljude aastate. Meie tänane elu on terve rea varem langetatud otsuste tulemus.
Avaldame raamatust katkendi, mis räägib mõtestatud õnnelikkusest.
Mõtestatud õnnelikkus
Sinu vaimne seisund on sinu elu tulemuse kõige olulisem tegur. Teadvusest rääkides ei viita ma füüsilisele ajule, kolba ülaosas asuvale närvikudede kogumikule, vaid pigem sellele osale sinust, mis mõtleb ja vaatleb. Kuigi sa kasutad mõtlemiseks just seda närvikudede kogumikku, eksisteerib ka sinu niisugune, eraldiseisev osa, mis sinu mõtlemist suunab. See osa sinust võib asuda väljaspool aju või olla selle sees. Võib olla koguni nii, et sa mõtled kogu kehaga.
Arvatavasti oled sa olnud teadlik enda sellest osast, mis on “vaatleja”, mis tundub seisvat tagaplaanil ja jälgivat, kuidas sa oma eluga hõivatud oled. See on sinu osa uskumustest: sellest, mis sa usud olevat tõsi maailma, Universumi seaduste, oma kaaslaste, oma väärtushinnangute ning oma rolli kohta elus. Need uskumused moodustavad fenomeni, mida ma nimetan “sinu isiklikuks mõtteviisiks”.
Tänapäeval on tehtud palju uuringuid, mis viitavad seostele inimeste mõtete, emotsioonide ja keha vahel. See pole uus kontseptsioon. Ajast aega on talendikad arstid oma patsientidele rääkinud, et üks tervenemise kõige olulisemaid aspekte, kui mitte kõige olulisem, on elutahe. Umbes 2400 aastat tagasi rääkis meditsiini isaks tituleeritud Kreeka arst Hippokrates oma õpilastele, et negatiivsed emotsioonid põhjustavad haigusi, samas kui positiivsed emotsioonid on tervise taastumiseks otsustava tähtsusega.
Kui sa oled õnnelik, energiline eelootavast sündmusest põnevil, või üldiselt lootusrikas, mõjutab see jõuliselt organismi immuunsüsteemi ja hoiab sind hea tervise juures. Kui sa aga oled löödud, kurb, õnnetu, üksildane, valudes või masenduses, reageerib immuunsüsteem jõuliselt hoopis neile emotsioonidele, peegeldades sinu depressiivset seisundit. Nüüdisaegsed uuringud on tõestanud, et meie mõtteviis mõjutab koguni keharakkude pideva jagunemise kulgu meie kehas.
Sinu keha, aju ja uskumused
Sinu keha ja aju vahel toimub pidev kahepoolne suhtlus. Hiljutised teadusuuringud on sedastanud, et mitte ainult aju ei suhtle keharakkudega, vaid ka rakud suhtlevad aju ja teiste kehapiirkondadega. Teadlaste uuemad avastused tõestavad, et inimene ei mõtle vaid ajuga, vaid me mõtleme ka oma kehaga.
Meie keha hämmastavalt keeruka suhtlussüsteemi peamine osa hõlmab rakuretseptoreid. Igal rakul meie kehas võib olla miljoneid retseptoreid ja igal rakul on kokku ligikaudu seitsekümmend eri tüüpi retseptoreid. 1970-ndate algul tõestas filosoofiadoktor Candace Pert esimese teadlasena nende retseptorite olemasolu, kui ta avastas opiaadiretseptori.
Retseptormolekulid hõljuvad raku õlijas väliskestas ja nende juured ulatuvad sügavale raku sisemusse. Oma suurepärases raamatus “The Molecules of Emotion” ütleb doktor Pert, et “Raku elu, mis sõltub igast hetkest, määrab see, millised retseptorid selle pinnal on ja kas need retseptorid on liganditest (ligand on väike molekul, mis kinnitub raku retseptorile) hõivatud või mitte.”
Ligandeid on kolme keemilist tüüpi: neurotransmitterid, steroidid ja need, millest me praegu kõige rohkem huvitume – peptiidid. Doktor Perti sõnul võivad peptiidid moodustada koguni 95% kõigist liganditest. Ta ütleb, et retseptoreid ja nende ligandeid “On hakatud pidama ’infomolekulideks’ – selle keele peamisteks üksusteks, mida kogu organismi rakud kasutavad suhtluseks endokriinsüsteemi, närvisüsteemi, seedeelundkonna ja koguni immuunsüsteemi vahel”.
Praeguseks teame, et peptiide toodab hüpotalamus, aju keskosas paiknev väike nääre. Ja teame ka, et toodetava peptiidi tüübi määrab peamiselt see, mida me mõtleme ja tunneme. Hüpotalamus toodab peptiide, mis kopeerivad iga emotsiooni, mida sa koged, alates vihast, vihkamisest, kurbusest, masendusest ja depressioonist kuni rõõmu, entusiasmi ja õnnetundeni.
Peptiidid kanaliseeritakse ajuripatsisse ja sealt vereringesse. Nii külastavad need kõiki, kahte- kuni kolmekümmet triljonit keharakku. Peptiidid dokivad end rakkudele ja moodustavad tillukesed füsioloogilised kogumid, mis võivad esile kutsuda “Suuri muutusi käitumises, kehalises aktiivsuses, koguni meeleolus”, selgitab doktor Pert. Ta ütleb, et peptiidid “Etendavad ulatuslikku rolli praktiliselt kõigi eluprotsesside reguleerimises”.
Kui peptiidid retseptoritele kinnituvad, haaravad need kontrolli rakutegevuste, muuhulgas ka juhtimise üle: otsustavad, kas rakk jaguneb või mitte, ja milline on uute rakkude koostis. Peptiidid on nagu kaptenid laevades, kes astuvad kaptenisillale ja hakkavad käsklusi andma.
Filmis “What the Bleep Do We Know!?” selgitab doktor Joseph Dispenza, et kui kehas moodustub uus rakk, ei ole see alati vana raku kloon, vaid sisaldab pigem just selle peptiidi retseptoreid, mille ta vastu võttis ja mis ta jagunema pani. Kui rakk võttis vastu peptiidid, mille tootsid depressiivsed emotsioonid, on uuel rakul rohkem “depressioonipeptiidide” retseptoreid ja vähem heaolutunnet tekitavate peptiidide omi.
Rakkude jagunemine määrab nende paljunemise, kasvu, rakusisesed parandustööd, ja vanade, kahjustunud või surnud rakkude asendamise. Igas minutis toimub hinnanguliselt 300 miljonit rakujagunemist, et asendada töökõlbatuks muutunud rakke. Iga päev sureb kaks protsenti inimese vererakkudest, mis asendatakse uutega. Iga kahe kuu järel on veri täielikult vahetunud.
Arvestades seda, mida me praeguseks peptiidide, retseptorite ning emotsioonide ja mõtete rollist teame, mõistame me rakkude jagunemisel toimuvat sündmuste ahelat ning teame, et uute rakkude moodustumisel mängib olulist rolli ka see, mida inimene sel hetkel mõtleb ja tunneb.
Kui sa oled masendunud näiteks tund aega, on sinu kehas selle aja jooksul tekkinud ligikaudu kaheksateist miljardit uut rakku, milledel on depressioonitüüpi peptiidide retseptoreid rohkem kui heaolutunnet tekitavaid peptiidide retseptoreid. Justnagu paneksid triljonid retseptorid oma tillukesed pihud suu ette torusse ja hüüaksid kui väiksed valjuhääldid: “Saatke meile veel depressiooni!” Lühidalt öeldes, süngete mõtete haudumine loob inimkeha, mis on pigem võimeline tundma tuska ja masendust kui rõõmutunnet. See loob ka vajaduse mõelda veel rohkem süngeid mõtteid, ning inimesest saab tusatuju sõltlane.
Retseptorite koguarv kehas jääb väljapoole kujutlusvõime piire. Tõtt öelda polegi inimkeha muud kui üks suur retseptor. Depressiooni näite põhjal saab öelda, et me võime tõepoolest hetkelisest meeleseisundist sõltuvusse sattuda, kuna keha nõuab veel rohkem seda, mida ta on juba saanud. Kehal tekib sõna otseses mõttes isu depressiooni järele. Kui aga sinu isiklik uskumuste süsteem annab sulle põhjuse olla õnnelik, loovad retseptorid keha, mis on pigem võimeline õnnetunnet tundma – ja mis tahab õnnetunnet tunda. Mida rohkem sa endasse mingit emotsiooni või käitumist lased, seda suuremaks muutub su iha selle järele.
See kehtib kõige, nii depressiooni kui ka igat liiki sõltuvuste, aga ka näiteks viha või õnnetunde emotsioonide kohta. Näiteks muutub inimene sõltuvaks vihatundest, kuna see mõjutab teda nii psühholoogiliselt kui füsioloogiliselt. Viha toodab adrenaliini, mis on võimas stimulant. Tegelikult tekibki sõltuvus vihatundest just selle stimulatsiooni tõttu, mida see meile annab. Niisiis hakkame tülitsema abikaasaga, oma sõpradega, oma kaastöötajatega ja kõigi teistega, kellega suudame konflikti tekitada.
Polegi oluline, kas sa ihkad niisuguseid emotsioone nagu põnevus, viha, depressioon, rõõmutunne, või hoopis neid tundmusi, mida saad mõnuainete või alkoholi kasutamisest; kokkuvõtlikult, mida iganes sa ihkad, tuleneb sellest, et sinu kehaaju vajab ja nõuab seda.
Informatsioon sellest, kuidas sinu mõtted ja tundmused loovad ja häälestavad su keharakke ning nende suhtlusviisi, on rabav. Mõtiskle selle üle. Mida su rakuretseptorid sinu ülejäänud kehale tänase päeva jooksul edasi on andnud?
