Avaleht Hingele hea MÄRKA INIMEST! Lihtne, kuid tähtis lookene kellestki
MÄRKA INIMEST! Lihtne, kuid tähtis lookene kellestki

MÄRKA INIMEST! Lihtne, kuid tähtis lookene kellestki

uksOn üks korrusmajakene, mille välisuks (tänapäevaste võimaluste juures ja käsituses) on pehmelt öeldes läbimõtlemata süsteemiga: külalised peavad külmetama, uksekella vajutamise või koodi valimise võimalus puudub – kõik käib, nagu koduukselgi, pesuehtsa võtme kaudu (reeglina). Nii nad seal siis seisavad või suitsetavad või loobivad konisid (olgugi, et kõrval on prügikast) või ropendavad kärsitusest või lõhuvad-lõgistavad, et uks oma võimaluste piires tugevusele järgi annaks. Ja see annab! „Korralikud“ inimesed enam võtmega tuppa ei saa, sest süsteem on toore jõuga tuksi keeratud.

Me kõik käime päevast päeva uksest sisse-välja, teame, mis värk on … Mõtleme halvasti: lõhkujatest; mitte eriti taibukast või miks mitte „pohhuistlikust“ korteriühistu otsustajaskonnast tekitada innovaatilisi lähenemisi seal, kus häid, soodsaid ja leidlikke näiteid on varnast hulgim võtta; sellest, et peame ukse kallal pusima.

Täna oli seal ukse kõrval kutt viiendalt korruselt. Ma ei teagi ikka veel tema nime (tüüpiline eestlane olen), aga ma tean, et ta ema, kellega oleme teretuttavad ja trehvates paar sõnagi vahetame, töötab hambaarsti erapraksises. No nii. See noormees tundub mulle oma liigutuste, miimika, kehahoiaku ja silmade poolest juba ammu hea inimene olevat. Ma ei pettunud iseenda ettekujutustes temast – seal ta nüüd nikerdas, oli veel abivägegi kutsunud – käijate silme all valmis korralik lukustussüsteem etteantud formaadis.

Paar tundi möödus, istun köögis, teen tööd ja kuulen selgelt, kuidas kostub tuttavlik müratekitav lõgin. Avan närviliselt (õudne) köögiakna, et äkki õnnestub näha, kes lõhub, aga ei näinud. Teen tööd edasi ja lõgistamine-lõhkumine kordub. Mina jälle aken lahti närviliselt (õudne), et kes see lõhub ometi!? Seinanurk jäi aga taas ette. Lõpuks jälle lõgistatakse ja mina kargan siva trepikotta, et kohe-kohe peale lennata lõhkujatele, et kas võiks palun nii, et vähemalt ühe päevagi peab see ukseke vastu? Ja mis ma näen – sama abimees katsetab nii- ja naapidi, veendumaks, et kas uks sai ikka kapitaalne ja nn lõhkumiskindel.

Vaikselt tõmbasin oma nina ukse vahelt tuppa tagasi. Seedides olukorda tundsin suurt rõõmu, uhkust tegelikult, nende üle, kes on minust etemad – ta lihtsalt võttis kätte ja tegi heast südamest sellise heateo olukorra lahendamiseks situatsioonis, kus kõik vaid olukorda nentisime.

“Olen piinlik inimene! Miks ma midagi ei teinud? Mida võiks nende heaks ometi teha?“ mõtlesin köögis. Kingiks kummalegi pudeli head veini? Ei-ei, see pole ikka soliidne mõte! Parem kirjutan loost loo ja luban, et küsin homme tema nime! Noh, kui näen. Kui mitte, siis esimesel võimalusel ja … kingin vist ikkagi pudeli head veini, sest äkki just talle meeldib teha sellist romantikat oma naisega … tundub niisugune heakene.

Nii ma mõtlen. Mõtlen sellestki, et kas ta ikka teab, et temast sedasi (hästi) mõeldakse?

 Erika Räpp

Kommentaarid