Avaleht Intervjuu Tervendaja Heli Salf: 7 eluaastani ei ole lastel oma haigusi, need on vanemate lahendamata probleemid
Tervendaja Heli Salf: 7 eluaastani ei ole lastel oma haigusi, need on vanemate lahendamata probleemid
Intervjuu
0

Tervendaja Heli Salf: 7 eluaastani ei ole lastel oma haigusi, need on vanemate lahendamata probleemid

0

heli-salfPõlvamaalt pärit Heli Salf on Eestimaal tervendajana üsna tuntud, tema puhul mõnikord kasutatav nõia nimetus aga on vastuoluline, sõltuvalt tõlgendajast. Oluline on aga see, et ta on tõesti teadjanaine, kes on väe juba sünnist kaasa saanud ja oma teadmisi on ta laiendanud teiste väekate inimeste juures. Tema seanssidele saab minna Taevas ja Maa keskusesse ning seal leidis aset ka alljärgnev jutuajamine.

Teid on tutvustatud inimesena, kes teab Eestis kõige rohkem sellest maailmast, mida ei saa käega katsuda. Kuidas te sellele teekonnale sattusite, millised olid need esimesed märgid, et jõuate sinna, kus täna olete?

Kui päris algusesse minna, siis algas see, kui olin laps ja tegin oma emapoolsele vanaemale massaaži. Too aeg muidugi keegi seda sõna ei teadnud. Vanaema ütles: “Tule ja pitsita mu kaela.” Memm oli külas õmbleja ja ta ütles: “Heli, sul on nii head käed!” Mina ei teadnud sellest ööd ega mütsi. Ma olen eluaeg huvitunud elust ja surmast ja sünnist, pikad õhtud jutustasime näiteks vanaemaga, kuidas see laps ikka sinna kõhtu saab ja mis asi see on, mis paneb südame tööle. Me kõik paneme oma käe rinnale ja tunneme, et süda lööb, aga mis see on, mis paneb ta tööle? Keegi ei suutnud seda mulle vastata.

Sealt hakkasid otsingud läbi elu ja algul kulgesin ma küll majandustausta peal, aga nüüd ma teen kõike tagasi. Olen eluaeg huvitunud inimese kui terviku eksistentsist. Miks on inimene selline, nagu ta on? Kõik räägivad, et kuskil on vaim, hing, füüsiline keha, aga me näeme ainult seda füüsilist keha, mida me teineteisel katsuda saame. Inimesed on üle maailma ühtemoodi, neil kõigil on valged luud, punane veri ja liha, nahavärv, silmad ja juuksed on erinevad, aga see on selline moeröögatuse värk. Sisemiselt oleme kõik ühte moodi. Kuidas inimene töötab — siis ma hakkasin selle üle juurdlema. Minu õpingutele ja vaimsele teele minekule andis tegelikult tõuke mu oma mees oma haige seljaga. Hakkasin õppima hiina meditsiini, nüüd on selja taga neli aastat bioenergeetikat, mitut sorti tervendamisi, teetatervendamist, siis kristalliteraapia. Nüüd õpin Inglismaal Avaloni õpetusi, olen seal saanud ka wicca nõia pühitsuse, Peruus esimese astme šamaani pühitsuse, 2013. aastast teen koostööd Inglismaa šamaanidega, olen mitmel aastal käinud seal šamaanide konverentsil — selline on minu kulgemine, see on minu tee.

Mis te endale ametinimetuseks kirjutate? Kuidas te ennast ise tutvustate, šamaan või… nõid te ju ei kirjuta?

Inimesed kasutavad sellist sõna nagu tervendaja. Tundub nagu poolhookuspookusarst, eks ju? Aga ma ei oska endale tiitlit panna. Inimesed on harjunud iseennast ja teisi sildistama. Kes on narr, kes on kojamees, kes on kuningas ja kes on nõid! Meil puuduvad sellele valdkonnale sõnad. Kui naine kardab oma meest minu juurde seansile tuua, sest kuidas rääkida mehele nõia juurde minekust, siis olen naisele soovitanud pehmendavat varianti: öelgu, et ma olen bioenergeetik. See töötab. Aga nõiad on olnud juba aastatuhandeid — nõid on inimene, kes on loodusega kontaktis, ta on energiatega kontaktis, oskab neid suunata, koondada, juhtida, minema saata, ära puhastada, peale laadida. Seda on nõiad tuhandeid aastaid osanud ja inimesed kartsid neid. Kes olid enamasti nõiad — naised! Kes nõidasid hukkasid — mehed! Miks? Mehed kartsid naiste väge! See oli nähtamatu, mõistuse jaoks arusaamatu ja nii on see siiamaani.

Kas eestlased ka kardavad? Kas teie poole pöördutakse salamisi, kui muud moodi enam ei saa?

Viimastel aastatel on olukord natuke selles mõttes muutunud, et inimesed tulevad juba avalikumalt, ja nad tunnistavad, mis on muide suur pluss, et neil on probleem, nad ei saa sellest aru ja arst ka ei oska aidata. Üks mu esimesi õpetajaid, Peruu šamaan, rääkis, ja ta lubas seda ka üle maailma jagada, et inimesed saaksid aru, kuidas nad töötavad — see füüsiline keha on nagu hobune. Kõik teavad, milline see loom välja näeb ja pange nüüd pilt kokku — kui keha on hobune, siis hing on ratsanik. Vaim on hinge kaitse, see on ümber ratsaniku. Ja see ego, kes kogu aeg torti, viina ja suitsu nõuab, on selline totakas pärdik ratsaniku õlal. Ja nüüd küsimus — kes keda juhib, et hobune läheks tõket hüppama? Lääne meditsiin ravib hobust. Ratsanikku ja pärdikut ravivad nõiad, niivõrd-kuivõrd ravivad psühholoogid, aga inimene peab ise selleni jõudma. Pärdik ei vastuta mitte kunagi mitte millegi eest, looduses ja loomaaias samamoodi, ratsanik vastutab oma hobuse eest. Iga inimene saab nii pika elu, kui terve on tema hobune, tema keha. 95 protsenti haigustest algavad sellest, et me võtame hinge ehk ratsaniku tasandil vastu emotsiooni. Mõni ütleb näiteks: “Sul on täna nõme kampsun seljas!” Inimene võrdsustab, et kuna see kampsun on nõme, siis olen mina nõme. Ta võtab selle vastu ja sellest piisab, et see energia jääks kellukesena kuklasse. Nii kui ta selle ütleja nägu, pilti või kujutist kuskil näeb, see energia käivitub jälle ja toidab negatiivselt füüsilist keha mingi negatiivse võnkega.

Kuidas ennast selle eest kaitsta? Kui on inimene, kes ütleb sulle iga päev, et sinus on miski nõme ja sa ei julge vastu ka hakata, oletame et ta on kõrgemal positsioonil — kuidas peaks käituma?

Iga inimene kutsub teised inimesed oma ellu. See sagedus, mille peal inimene ise võngub, sama sagedusega inimesi ja olukordi tõmmatakse enda ellu. Need on peegeldajad ja õpetajad ning kui keegi tuleb ja ütleb, et sul on nõme pluus seljas või sa tegid midagi halvasti, siis probleem on temal endal, mingi lahendamata asi, negatiivne võnkesagedus ja ta ei oska sellele väljundit leida. Läbi selle on ründaja energeetiline sagedus läinud väga madalale. Madalaks läheb see ainult kolmest aspektist — kas ta on haige, kas ta on hirmul või on ta vihane.

Need kolm varianti ja midagi muud ei ole. Kui selline inimene ütleb kolleegile, et temas on miskit nõmedat, siis probleem ei ole kampsunis või kulinates kaelas, vaid selle inimese, ütleja, energiapuuduses. Kampsun või pluus on katalüsaator. Et sellest jagu saada, on meil rindkere ees terve arsenal, kilbid, kiired, ja ründaja alateadvus võtab teise inimese kiire kaudu tema alateadvusega ühendust. See käib murdosa sekundiga ja ründajale tuleb info — selle käest saab energiat. Et seda energiat kätte saada, peab talle midagi ütlema. Kui ta räägib ilmast, siis on teisel sellest savi, see peab olema midagi isikulist. Kui öelda, et su on nõme asi kaelas, on see isikuline. Rünnatav teeb vea sellega, et tema alateadvus samastab ennast selle energiaga — see nõme asi mu kaelas tähendab, et mina olen nõme! Toimub energia automaatne äraandmine sellele, kellel on seda puudu.

Mis siis teha? Mitte reageerida?

Reageerida võib, aga seda tehakse tavaliselt nii, et vaata, mis sul endal seljas on! Tulemus ongi see, et pannakse lont endale külge. Ründaja võib järgmisel päeval Uus-Meremaale sõita, aga see keda rünnati, annab ikka energiat, sest tal on see meeles, kahe tunni, kahe päeva, kahe aasta pärast, kogu aeg on meeles. Et seda olukorda ei tekiks, siis igasuguste ründamiste vastulauses peaks olema sõna “mina”. See on minu lemmikpluus! See on minu lemmikkulin ja seda tehes andsin ma oma parima! Kui naine läheb koju, avastab, et prügiämber on täis ja lajatab mehele: “Jälle on sul prügiämber välja viimata!”, siis on see rünnak. Naine võiks öelda: “Mulle tundub, et prügikast ajab üle!” ja teate, kui hästi see töötab! Sel, keda rünnatakse, peab vastulauses kajastuma sõna “mina”! Ma andsin endast parima! Mitte nii, et olengi nõme.

Taevas ja Maa keskuses saab teid seanssidele kuulama tulla. Mida täpsemalt võib teie käest oodata või mille pärast teie juurde tulla?

Õhtuti teen ma meditatsioone ja need kanaldan otse alla. Oleme teinud meditatsioone trummi saatel ja vaikuses, neid on erinevaid. Kuna kasutan ka šamaani energiat, siis vahepeal on trumm abiks ja täitsa okei. Vahepeal käivad inimesed vastuvõttudel, kui on hingeline probleem, näiteks lein peres, kui on probleemid lastega, kui on raske, siis otsitakse mind üles. Kuni 7 eluaastani ei ole lastel oma haigusi, need on vanemate lahendamata probleemid; 7-14 on vanavanemate lahendamata asjad, ja kahjuks käiakse lastega aina rohkem. Ühelt poolt õnneks, aga kurb on vaadata seda olukord, nagu see reaalsuses on. Annan alati endast parima, millega saan aidata. Midagi on inimestel kaasas minevikust, see pärdik ei luba lahti lasta, ta hoiab minevikust kinni. Inimestel on sisse harjutatud mugavustsoon ja pärdik ei luba sealt kunagi välja tulla.

Kui pärdikust on juba siiber ja tahaks raskest olukorrast välja tulla, siis milline peaks olema probleem? Tunnen, et tahan rääkida kellegiga, kes on vaimsete asjadega kursis, kas siis või tnulla?

Võib tulla ka siis, kui probleemi ei ole. Mõned tulevad lihtsalt vaatama ja kuulama, aga ikkagi peab aja kokku leppima. Inimesi on erinevaid, me kõik oleme erinevad, teekonnad samuti, igalühel on oma isiklik pagas, oma seljakott, aga mõnel on kümme kohvrit veel. Siis ongi raske liikuda.

Nii et pärdikule saab öelda head aega?

Pärdikust me ei saa lahti, ta hoiab meid ühes tükis koos, aga ta peab olema dresseeritud, vaikne ja tohib rääkida siis, kui ratsanik lubab, kui hingetasand lubab, aga tavaliselt on kõik vastupidi.

Rohkem infot leiab Taevas ja Maa keskuse kodulehelt.

Monika Kuzmina, Jüri Kukk 

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid