Avaleht Lugemist Samuraikoodeks aust ja kuulsusest
Samuraikoodeks aust ja kuulsusest

Samuraikoodeks aust ja kuulsusest

Jaapani samurai Taira Shigesuke keskaegse teose tänapäevane tõlge jutustab bushido’st – Sõdalase Teest. Täna, nii kuis vanastigi, võivad vana sõdalase sõnad osutada teednäitavaks täheks paljudele noortele nende teel kuulsusele. Raamat “Samuraikoodeks” võiks olla kohustuslikuks kirjanduseks igale võitluskunsti harrastajale, kirjutab võitlusspordiportaal GoodFight.

Avaldame katkendi raamatust, mis räägib aust ja kuulsusest.

Päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse “Samuri teed” pidi kulgeval sõdalasel tuleb uurida möödunud aastate kroonikaid, et kinnitada võitlusvaimu, karastada südant ja täita hinge mõttega kogu olemasoleva mööduvusest ja tühisusest. “Koyegunkani”, “Nobunagaki”, “Taikiyoki” ja muudes käsikirjades ja kroonikates , mis jutustavad samuraide suurtest kangelastegudest, vestab kroonik hämmeldunud maailmale sellest, kui palju kuulsaid sõdalasi andsid oma elu oma isanda kuulsuseks ning nimetab nimepidi neid, kes on korda saatnud tõeliselt suuri asju. Sadade ja tuhandete samuraide hulgas oli küll kõrgema klassi samuraisid, kuid nende nimesid pole iidsetes kroonikates nimetatud seepärast, et neil ei õnnestunud korda saata suri kangelastegusid.

Ent ärge imestage, kohtate aga suurel hulgal madalamat klassi sõjameeste nimesid, sest ei kuulsa nime ega rikkusega, vaid ohverdamisvõime ja ennastsalgava vaprusega lahinguväljal tegid nad aegade lõpuni kuulsaks nii iseendid kui ka oma klanni.

Surnutel ei ole häbi ning suure kangelase veri on sama värvi viletsa ja ara sõdalase verega; ometigi on vahe nende vahel, kes surma läinud õilsalt ja kes argpüksina langes kuulsusetult ja kasutult oma isanda jaoks. Nendel, kes adusid sõdalase kohusetunde täitmise kangelasteo suurust, sobib enda kohta öelda: “Kui mulle juba osaks saab oma peast loobuda taplusväljal, las olla see seesugune, et lööksid põnnama vaenlased ning täituksid vihaga nende vastu me sõbrad, las see olla säärane, et minu pärast itkeksid sõbrad, vanemad ja minu isand, et minu järeltulijad ütleksid minu nime uhkusega ja nii kuni kümnenda põlveni…

Kui häbiväärne ja alandav on sõjamehe surm, kelle kohta põlastusega öeldakse – argpüks. Vilets on sõjamees, kes tolkneb salga sabas, et olla esimene taganemise puhuks. Vilest ka see, kes kindluse ründamisel või piiramisel kummardab nooletele ja peidab end seltsimeeste kui elusa kilbi selja taha. Kuulsusetu on pelguri ja ara lõpp, kui juhuslikust noolest pihta saanuna ja kerge haava pärinuna viskab end kohe maapinnale ja kärvab koerana, olles surnuks tambitud enda liitlaste poolt. Argpüks, kes lahkub elust kui oma kõige väärtuslikumast varandusest, et vääri kahetsust, vaid üksnes põlgust. – ja pole mitte midagi enam häbiväärsemat sõdalase jaoks ja kurvemat tema perekonnale, kui säärane kuulsusetu surm.

Ja näe, mis ma ütlen: mõelge sellele iga päev, et kinnitada sõdalase vaimu ja täituda mõttega kuulsast surmast autasust vääriliselt elatud elu eest.

Kommentaarid