Avaleht Hingele hea Raigo Kaljus: muusika pakub taevalikku joovastust
Raigo Kaljus: muusika pakub taevalikku joovastust

Raigo Kaljus: muusika pakub taevalikku joovastust

Raigo Kaljus, kes mängib Adila Campis 14. augustil algusega kell 20 kitarri, laulab ja viib läbi teetseremoonia, räägib oma teest muusika ja enesearengu teel.

Te olete elanud Ameerikas, miks te sinna läksite?

Minu teadlik avanemise tee algas 1998. aastal, kui kohtusin oma naisega, kes oli esoteeriliste ja vaimsete huvidega. Tema kaudu kohtusin selgeltnägija Mai Väljatagaga, suhtlesime väga tihedalt. Enne kui ma 2000. aastal Ameerikasse läksin, käisin sageli Mail külas, temaga vestlemas. Selleks ajaks oli Luule Viilma siitilmast lahkunud, aga tema raamatud on ju alles, võtsin need Ameerikasse kaasa. Mäletan unetut ööd Ameerikasse saabumise päeva järel. Läksin kööki lugema, seal oli kõige vaiksem ja ei seganud teisi. Viilma „Ellujäämise õpetus“ hakkas mind kõnetama, see raamat andis tõuke selleks, mis minus endas avanema hakkas.

Mis minuga Ameerikas toimus, oli märgiline, mitte Ameerika ise.

Mäletan, et kirjutasin vanematele suurest tänust ja mõistmisest, armastusest, andestusest. Hiljem, kui ma kodus tagasi olin, sain vanematelt tagasisidet, et seda kirja lugedes nad arvasid: poeg on ära keeranud.

See on uskumatult mõjus kogemus, kui sa hakkad esmakordselt maailmast sügavamalt aru saama. Olin 10- või 11-aastane, kui arutlesin tihti selle üle, kes või kus Jumal on. Mõtlesin palju lõpmatuse, teise elu peale. See ei ole tavaline, et sellises vanuses selliseid asju mõeldakse, aga noorena tundus see loomulik. Ameerikas sain avanedes kogemuse, et see elu siin ei ole ainuke, mida ma olen kogenud. Paljud küsimused said hetkega vastused. Mul on olnud ilus lapsepõlv, aga samas emotsionaalselt raske, sest mu ema on hästi emotsionaalne inimene. Olles täiskasvanuks saanud, märkad olukordi, kus mõistusega tahaks ühtemoodi käituda, aga teine pool meis paneb teistmoodi käituma. Tihtipeale on lapsed nagu avatud raamatud, kuhu kirjutatakse sisse teatud käitumismustrid.

Mõtlesin palju lõpmatuse, teise elu peale.

Kas teil on keegi lapsepõlvesõber, kes võib öelda, et teie praegune tegevus on asjade loomulik käik või oli see kõigi jaoks suur üllatus?

Omaaegse tutvusringkonnaga ma enam läbi ei käi. Üks lapsepõlvesõber mul on, aga ta on nii normaalne ja võtab mind ikka sellisena nagu ma olen. Kui enesearengu uks lahti läheb, tagasiteed enam ei ole, see kutse ja soov on nii suur. Elu on huvitav spiraal, vahel saab mõni ring jälle täis. Vahepeal ma tundsin, et olen nii erinev teistest inimestest, see oli kuidagi must ja valge. Seda peaks küsima teiste käest, kuidas nemad mind näevad.

Kui enesearengu uks lahti läheb, tagasiteed enam ei ole, see kutse ja soov on nii suur.

Kuidas muusika teie ellu tuli?

Lapsena käisin poistekooris ja õppisin mõne aasta kitarri muusikakoolis, aga kui ma 2010. aastal ostsin endale uuesti kitarri, polnud eriti midagi meeles. Mängida ei osanud, nooti ei tundnud, kõik algas justkui puhtalt lehelt. Ma täna ei tunne, et olen pillimees või muusik, lihtsalt asjaarmastaja. Samas on muusika ühel või teisel moel kogu aeg minuga olnud. 10-15 aastat tagasi tegin arvutiga peomuusikat, tundsin sellest eufooriat: teed arvutiga mingi lõigu muusikat valmis, selles ei olegi midagi erilist, aga sa tunned taevalikku joovastust. See näitab, et on õige ühendus.

See muusika, mida ma täna kirjutan ja laulan, sündis täiesti ootamatult, ma ei teadnud, et ma oskan üldse laule kirjutada. Nad tulevad tundega ja see tunne hakkab pilte looma, mina otsin neile sõnavasteid.

Muusika on ühel või teisel moel kogu aeg minuga olnud.

Kas on juhtunud, et mõni laul ei saagi valmis?

Jah, poolikuid laule on ka. Ühel laulul sündis algul vaid esimene salm ja läks poolteist aastat mööda, kuni tuli ülejäänu. Kuidas ja miks, sellest ma aru saada ei püüa.

Kui palju aega te päevas või nädalas muusikale pühendate?

Mõnikord võtan kitarri  kätte ja panen kiirelt käest kui tunnen, et täna ei ole see päev. Aga ma pidevalt laulan üksinda.

Fotod: Pixabay

Üksindust ja rahu vajate te laulude loomiseks?

Mul ei ole vaikuselaagreid vaja. Vaikus ja rahu on igal pool kohal, mul pole vaja ekstra selleks kuskile minna. Mõni laul tuleb poole tunniga ja mõni settib sinus pikalt.

Samas on mulle oluline, et kui ma oma loomingut esitan, oleks publik mõttega kohal ja kuulaks. Olin kord tuttavate sünnipäeval, kus oli paarkümmend inimest, osa vanemas eas. Mul paluti esitada oma laule. Laulsin ja vanemad inimesed samal ajal rääkisid omavahel. Ma ei ole Elmari raadio! Kurtidele kõrvadele on mõttetu laulda, see ei anna mulle ega neile midagi.

Kurtidele kõrvadele on mõttetu laulda.

Mis on sõnum, mida tahate maailmale läbi muusika öelda?

Üks minu laul räägib vanast majast, teine laul jumalikust armastusest, selle kõige taga on üks ja seesama olemine. Ka meie praeguses vestluses sisaldub sõnum, mis on väga universaalne. Elu ise on üks suur sõnum. Kõike ei saa sõnadesse panna.

Elu ise on üks suur sõnum.

Teie kontserdil tuleb ka teetseremoonia.

Küsisin korraldaja Tiidu käest, kes tseremoonia läbi viib ja ta pakkus välja, et ma ise teeksin. Olen olnud ametlikel teetseremooniatel ja teinud ka kohvitseremooniat. Ka puhta vee joomisest võib teha tseremoonia, oluline, et oled kohal ja mõttega selles hetkes. Küsimus on alati selles, millele on meie tähelepanu suunatud. Kui viibid tseremoonial, aga mõtled reisist Balile, siis sa ei ole siin.

Ka puhta vee joomisest võib teha tseremoonia, oluline, et oled kohal ja mõttega selles hetkes.

Miks on tähtis olla siin ja praegu?

See ei ole mitte üksnes tähtis, vaid muudmoodi ei olegi võimalik. Siin ja praegu on ainus hetk, mis eksisteerib. Küsimus on selles, kui teadlik sa ise oled, millele või kellele oma tähelepanu annad. Näiteks võid sa teadlikult lugeda halbu või häid uudiseid, valik on enda teha. See on väga võimas asi, seda ei saa keegi ära võtta, millele sa oma tähelepanu annad. Teiseks oluliseks asjaks on võime toimuvat teadvustada, igas hetkes on midagi sündimas, aga paljud inimesed liuglevad elust läbi pinnapealselt. See miski, mis toimub, on kogu aeg kohal, aga sa lihtsalt annad endale võimaluse seda märgata. Oluline on ka see, millesse sa usud, kuskil sisimas käib sügavam programm, mis teab, mis ümberringi tegelikult toimub. Kui sa oled siin ja praegu, saad endast palju teadlikumaks ja saad hakata enda elu tõeliseks looma.

Näiteks armastus  ̶  armastusest ei ole võimalik mentaalselt aru saada, seda ei saa kirjeldada, ometi kõik räägivad sellest, kõik saavad sellest omamoodi aru.

Näiteks võid sa teadlikult lugeda halbu või häid uudiseid, valik on enda teha.

Kas võib öelda, et näiteks eestlased ei ole enamasti siin ja praegu kohal? Või te ei anna enam selliseid hinnanguid.

Aastaid tagasi oli mul tohutu soov maailma parandada, aga elu on liiga täiuslik, et teda parandada. Inimesed tõlgendavad elu. Sama asi, olukord võib ühele teha rõõmu, teisele tuua kurbust. Kui inimene on katki, siis ehk selleks, et teda saaks uuesti tervikuks kokku panna. See on Looja ülim armulikkus, see on nii imeline. Tihti on suurimad traumad nagu uksed, avanemised järgmisele tasemele.

Elu on liiga täiuslik, et teda parandada.

Rohkem infot leiab SIIT

Kommentaarid