Avaleht Lugemist RAAMATUSOOVITUS: Anu Tähemaa
RAAMATUSOOVITUS: Anu Tähemaa

RAAMATUSOOVITUS: Anu Tähemaa

Tsirkusefestivali Hoog korraldaja Anu Tähemaa loeb seinast seina eesti- ja ingliskeelset kirjandust.

„Nii-öelda pühapäeviti loen ilukirjandust, aga hetkel on professionaalsel tasandil minu jaoks aktuaalne kirjandus, mis aitab tekitada muutusi Eesti haridussüsteemis. Nii saab samuti paremini aidata õpilasi ja noortel juhtidel pingetega hakkama saada. Elutempo ei aeglustu, nõudmised ei kahane. Inimesed peavad kohanema ja õppima, et kõigepealt ise selle tempoga toime tulla. Neid asju paraku koolis ei õpetata,“ ütleb ta.

Ühel päeval tahaks Anu jõuda selleni, et loeb venekeelset ilukirjandust. Vene keel on tema sõnul rikas kultuurkeel, mis vajab kindlasti taas putitamist.

Milline on teie lemmikteos ja miks?

Viimase aja üks sügavaim elamus oli Elizabeth Gilberti “Jumalik puudutus”. Hea tihe lugemine. Ongi nii, et tõmbad end diivaninurka ja neelad lehekülje teise järel ja ei saa kuidagi käest ära enne kui läbi. Andsin raamatu ka 78-aastasele emale, mistõttu oli väga huvitav hiljem jagada mõtteid ja mõista paremini kahe generatsiooni erinevaid arusaamu samu teemasid arutades. Ma arvan, et me polegi nii pikalt ühe raamatu üle kahekesi juurelnud.

Raamat, mis muutis teie elu.

See on nüüd küll väga uhke väljend ja ma ei julgeks ühtegi raamatut esile tuua, sest oma elu muuta saan vaid mina ise oma valikuid tehes.

Küll aga on väga mitmed raamatud andnud tuge ja toetust või uue vaatenurga. Eckhart Tolle „Siin ja praegu: kohaloleku jõud“ oli vast üks esimesi, milles leidsin mõttekäike, milles oli äratundmist ja aitasid leida tasakaalu.

Vishen Lakhiani “Erakordse elu kood” on raamat, milles on selgelt välja toodud ebatavalised mõtteviisid, millele me paratamatult toetume ise seda teadvustamata. Ja kasvab sisemine rahulolematus.

Ühiskond loob mingit “edukuse” mõõdupuud, mis võib lähemal vaatlusel osutuda väljast imeilusaks ja sädelevaks, mille poole paljud õhkavad, aga seestpoolt vaadatuna on täiesti tühi ja depressiooni piirimail kõndiv, kus kõik tundub mõttetu.

Mulle meeldib see mõte, et igaüks saab edukuse mõõdupuu luua oma tingimustel. Kes on see, kes ütleb, mis on õige? Vanemad? Kirikuõpetaja? Sõbrad? Ja millises kontekstis? Kas see, mis on õige siin väikeses Eestis, kehtib ka teiselpool maakera? Kus me siis ise oma tunnetusega asume?

Näen selle raamatu põhjal häid tulemusi eelkõige töös inimestega, kellele on suureks kergenduseks end mitte mõõta ühiskonna keskmise järgi, vaid oma tingimustel analüüsides. Tunne, et ma ei pea alluma sellele survele, mida igast küljest pakutakse. Kõigile on antud mõistus ja tegelikult on asjad palju lihtsamad, kui meile räägitakse.

Öeldakse, et kes on kord tundnud surma lähedust, hakkab nägema elu teisiti. Aga miks enne ei võiks midagi muuta?

Mõni põhimõte, mida mõnest raamatust lugesite ja mis teid siiani saadab.

Mul on kaks autorit, kelle mõtted pidevalt meenuvad. Täiesti elust enesest ja need on toredad näited.

  1. Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”.

Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse.

Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Missugune imelik planeet. Inimestel puudub kujutlusvõime. Nad kordavad seda, mis neile öeldakse…

  1. Lewis Carroll “Alice Imedemaal”.

Kass muudkui irvitas, kui ta Alice’it silmas. “Irvik Kiisu,” alustas Alice üsna ujedalt. “Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?” “See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,” ütles Kass. “Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu…” vastas Alice. “Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,” sõnas Kass. “…kui ma ikka kuskile jõuan,” lisas Alice seletuseks. “Oh, selle peale võid kindel olla,” ütles Kass, “kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.”

Raamatud, mida soovitaksite lugeda.

Leidke aega, et lugeda. Endale või lapsele või vanaemale. See ongi soovitus ise.

Kommentaarid