Avaleht Hingele hea Olavi Randla: Enese muutmine on üks lihtsamaid, samas keerulisemaid, asju üldse!
Olavi Randla: Enese muutmine on üks lihtsamaid, samas keerulisemaid, asju üldse!
Hingele hea
0

Olavi Randla: Enese muutmine on üks lihtsamaid, samas keerulisemaid, asju üldse!

0
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Hanno Kross
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Hanno Kross

Enese muutmine on erinevatel inimestel erineva kestvusega. Mõni otsustab, et nüüd ja praegu olen teine inimene ja muutus ongi toimunud. Teine vaevleb kuid, kui mitte lausa aastaid, kuni midagi muutub. Põhjus on selles, kui palju laseme end teiste poolt mõjutada ehk siis see, kuivõrd kooskõlas oleme iseendaga.

On öeldud: “Näita mulle oma 7 lähimat sõpra ja ma ütlen kes sa oled.” See töötab, kuna kõik, kes meid ümbritsevad, mõjutavad meid. Need, kellega kõige enam kokku puutume ja keda endale kõige olulisemaks peame, avaldavad meile suurimat mõju. Kui lähedastele sõpradele meeldib igapäevaselt pidudel käia, on suur tõenäosus, et ise ka seda hindame ja teeme. Kui lähedaste huvid on akadeemilised ja seotud enese arendamisega, siis huvitume pigem just sellest. Näiteid on palju. Vaata kasvõi oma elu ning küsi endalt, milliste inimestega oled erinevatel eluperioodidel olnud ümbritsetud ja kuidas selle tulemusena käitunud?

Suurim tegur on teiste uskumused ja hinnangud meisse. Erinevates seltskondades käitume erinevalt: oma pere seltsis üht-, sõpradega teist-, töökaaslastega kolmandat viisi, mis tuleneb sellest, et kõik inimesed, kellega kokku puutume, ükskõik kui lühikest aega, hindavad ja sildistavad meid. Psühholoogid on tõestanud, et sildistamine võib esile kutsuda sildile vastavat käitumist. Klassikaline näide on selline, et kui õpilast on nii õpetajate kui klassikaaslaste poolt halvaks nimetatud ja teda iga asja eest süüdistatud, hakkabki ta käituma vastavalt ootustele. Sama toimub igapäevaselt meie endigagi. Enesele teadvustamata püüame vastata ümbritsevate ootustele ja ei oma seejuures tähtsust, on see siis hea või halb.

Aina korrutatakse, et esmamulje on ülimalt oluline. Esimesel kohtumisel vaadatakse, kuidas käitume, kas oleme viisakad või üleolevad, kuidas hoiame oma keha, kas oleme avatud või kinnised ning sedagi, kuidas suhtume iseendasse – uhkuse- või häbiga. Kõik toimub alateadlikult. Ka see, millist muljet ise endast jätta soovime. Kui tutvume uue inimesega, üritame näidata endast “ilustatud” poolt ehk siis seda, millisena ise end näha soovime.

Kindlasti on teil olnud elus analoogseid situatsioone, kus parasjagu vestlete kellegagi ja siis näiteks juhtub tulema vana tuttav ning katkestab vestluse: “Mis sa ajad! Sa oled ju hoopis “selline!”” Piltlikult oleme enesele vee peale tõmmanud, justkui oleksime nii ennast kui ka uut tuttavat petnud, andes välja valesid signaale. Tegelikult see loomulikult nii ei ole! Uusi tutvusi luues liigume samal ajal muutumise teel, tuues välja oma tugevused ja ka need omadused, mida endas arendada soovime, jättes välja nõrkused ning sellised omadused, millest loobuda tahame. Usume juba siis, et just “niisugune” saabki olema tervikpilt meist ning just sellisena hakatakse meid nägema. Tuttava poolt lausutu, et oled tegelikult “selline”, on temapoolne sildistus. Kuna varasemalt oleme harjunud vastavalt käituma, toob see meid vanasse käitumismustrisse tagasi, takistades liikumist.

Dr Juan C. Castaneda väidab, et kui tahame tõesti muutuda, peame eelnelt vanad sillad põletama. See tähendab, et muutumiseks on vajalik lahti öelda kõikidest eelnevatest ühendustest, mis vanas harjumuses kinni hoiavad ning peamiselt ongi need just inimsuhted. Seetõttu on kõige kergem ennast muuta siis, kui vahetame samal ajal ka keskkonda, milleks võib olla näiteks uus töökoht, elukoht või läheme midagi õppima. Uues keskkonnas on meie ümber täiesti uued inimesed, kellel ei ole teadmisi sellest, mis on meid seni saatnud. Seetõttu ei ole neil võimalik meid vanas mustris lõksus hoida.

Selleks, et toimunud muutused meie elus saaksid kinnistuda, on oluline harjuda uue käitumismustriga. Kui sellest saab loomulik osa meie igapäevases elus, suudame oma vanade tuttavatega käituda “uute inimestena”, mis üllatab neidki. Konks peitub muidugi selles, kui tähtis konkreetne inimene või seltskond meie jaoks on. Võib toimuda tagasilangusi, sest tahame endiselt sobituda ja hästi läbi saada ning seda toetab just vana käitumismuster. Seetõttu ongi vast kõige raskem muutustele kindlaks jääda suhetes oma perekonnaga.

Nüüd, mil juba teame, missugused on need mõned olulised tegurid, mis takistavad muutuda, oskame ka vastavalt suhestuda. Kui keegi annab meile teada oma ütlemisega või suhtumisega, et ootab meilt jätkuvalt vanu maneere, saame öelda iseendale: “EI! Nüüd on nii (milline tahame olla)!” ja jääda endale kindlaks. Vajadusel võime vastasseisjale selgitada, millise raja oleme muutusteteel valinud ja temapoolne sildistamine ainult blokeerib püüdlusi.

Sama n-ö mehhanism toimib ka juhul, kui keegi meie lähedastest püüab midagi eneses muuta – oleme talle toeks ja soodustame muutumist teadlikult, milleks parim viis on tunnustus. Vaadakem muutuda soovijat iga kord nagu puhast lehte, eelarvamustevabalt, justkui näeksime teda esimest korda, sest nii soodustame tema arengut kõige enam.

mm

Kommentaarid