Müstika Tantsustuudio annab naiselikke oskusi ja vahva seltsielu

11. hooaega käiv Müstika Tantsustuudio pakub lisaks idamaiste tantsude õppimisele mitmeid koolitusi, korraldab salongiõhtuid ja festivale, liites eri põlvkondade naisi.

„Igal sügisel ja kevadel algavad meil uued kursused, kuigi uusi õpilasi võtame vastu aasta ringi. Oma oskusi saavad õpilased näidata nii jõulupeol kui ka igal aastal toimuval Müstika suurel kevadshow`il mai lõpus,“ ütleb kooli tegevjuht, koreograaf ja disainer Berit Aicha Vill. „Õpetame siin väga erinevaid tantsustiile, lisaks idamaisele tantsule on meil ka burleskitrennid, latiino ja Eestis täiesti uus ala − twerk. Idamaine tants on nii mitmekesine, et kõhutantsustiile on meil lausa kolm – tavaline ehk klassikaline kõhutants, ATS ehk hõimustiilis kõhutants ning tribal fusion kõhutants. Tantsijate huvi ei piirdu aga kõigest trennidega ja nii olemegi tutvustanud eri stiile läbi filmiõhtute ja täiendkoolituste, kus õpitakse ka kultuuri ja ajalugu, muusikat ja rütme. Samuti oleme õpetanud tantsijaid endale ise kostüüme õmblema ja esinemisteks lavameiki tegema.“

Ta ütleb, et nende õpilased on eri vanuses ja talle see tohutult meeldib, et eri põlvkonnad saavad üksteiselt elutarkusi õppida ja üksteist toetada. Stuudiosse tullaksegi mitte ainult tantsimise, vaid ka ürituste ja seltskonna pärast.

Mitmekülgsed oskused

Berit ise pole juba ligi kümme aastat esinemiskostüüme ostnud, vaid teeb need ise. Esimesed aastad kasutas ta oma vanaema vändaga õmblusmasinat. Nüüdseks on ta uue soetanud, aga esinemisrõivaste juures on masinaga õmblemist tegelikult vähe, rohkem on käsitööd – pärleid, litreid ja Swarovski kristalle kulub ohtrasti ja need tuleb käsitsi õmmelda. Et ta on sel alal vilunud, on temalt kostüüme tellinud nii stuudio õpilased kui kolleegid mujalt maailmast, kellega ta tihedalt suhtleb. Näiteks disainis ta ühele Ameerika tantsijale haldjaliku hõbehalli kostüümi, mille seljal hõljusid sädelevad kangasiilud nagu tiivad.

„Eks ma alustasin kunagi nukkudele riiete õmblemisega nagu paljud väikesed tüdrukud, siis hakkasin endale aga ise kostüüme tegema, kuna tantsin juba koolipõlvest. Nüüd tegutsen ise tantsuõpetaja ja disainerina ja õpin seeläbi erinevaid kultuure tundma,“ ütleb Berit Aicha Vill. „Mulle meeldivad ka teised iidsed ja naiselikud tantsud nagu flamenco, india klassikaline tants, erinevate riikide mustlastantsud – neil kõigil on põnev ajalugu.“

Müstika Tantsustuudio on keskendunud nii araabia folkloorile kui ka kõhutantsu erinevate stiilide õppimisele. Näiteks American Tribal Style kõhutants on põnev, improvisatsiooniline, ülivõimas, naiselikku väge ja naiste omavahelist suhtlust toetav tants. Selle tantsu struktuuri võib mõneti võrrelda meie regilauluga – üks tantsib ees ja teised järgivad rühmajuhti, juhid vahetuvad. Tants kui kunst sünnib kohapeal. Kostüümid erinevad tänapäeva sädelevatest kõhutantsukostüümidest, kuna ATS-is kostüüm on palju kinnisem, seal kantakse laiu india stiilis seelikuid, vöö ja rinnahoidja on aga kaetud vanaaegsete müntidega ning ehted on arhailised ja raskest metallist. Muusika on pigem traditsiooniline, vanaaegne, müstiline märgib Berit.

Oma tantsustuudioga, mis algul kandis nime Müstika Maagiline Teater, alustas ta juba 2000. aastal. Praegu on tal kasutada ruumid Tallinna kesklinnas Tatari tänaval, mida ta rendib ka välja koolitusteks, seminarideks ja stiilipidudeks. Stuudio ruumid on sisustatud idamaises stiilis suurte peeglite, vaipade, patjadega. Ruumid on nii inspireerivad, et siin on näiteks pruudid pidanud oma tüdrukuteõhtut, aga on olnud ka erinevaid koolitusi ja festivale.

„Esimesena Eestis lõime me uue, vodevilli stiilis salongiõhtu formaadi, kus kõhutants on põimitud burleski, tuleshow, mustkunsti ja muusikaga. Inimesed saavad nautida ekstravagantset showd, mis on põimitud kokku erinevatest stiilidest,“ märgib Berit ja toob näiteks ühe suurima salongiõhtu formaadis toimunud ürituse Müstilise Burleskiöö, mida ta korraldas klubis Prive ning mis esmakordselt Eestis tutvustas burleski laiemale publikule. Müstika Tantsustuudios tegutsevad nii Müstika Kõhutantsu Showgrupp kui ka Tuleshow trupp ning neilt saab tellida esinejaid ka firmapidudele üksiknumbritena või terve salongiõhtu, kontsert-etenduse kõhutantsu, burleski, tuleshow ja muude maagiliste elementidega.

Tantsupisik emalt

Berit õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Tema ema tegeles nooruspõlves peotantsuga ja hiljem bailatinoga ning võttis tütre ükskord kaasa suvisesse tantsulaagrisse.

„Sain seal proovida erinevaid tantsustiile, aga olin võlutud just müstilisest kõhutantsust,“ ütleb Berit. „See on siiamaani mulle kõige hingelähedasem. Ja mis eriti tore, sellega saavad naised tegeleda teismelisest kuni kõrge eani, kogu aeg on midagi juurde õppida.“

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta Tallinna Ülikooli õppima prantsuse keelt. Kui nüüd uuesti saaks valida, läheks õppima araabia kultuurilugu, et kultuuri ja ajalugu põhjalikumalt uurida. Araabia keelt õppis ta nii eraõpetaja, Eestis elava egiptlase juures, kui ka hiljem lisaainena ülikooli ajal.

„Huvi idamaise vastu algas just kõhutantsust. Olulised mõjutused sain ka nende muusikast, ma pole just eriline popmuusika austaja, pigem kuulan maailmamuusikat, ning mis seal salata, olen ka alternatiivmuusika fänn – noorena kuulasin rohkem punki, nüüd metalit. Idamaise muusika juures võlub mind aga vist eelkõige meloodilisus ja keerulised rütmid. Kuulan palju erinevate araabia riikide muusikat, ka araabia metalit!“ märgib Berit Aicha Vill ja lisab naerdes: „Minult on seda palju küsitud, aga ei, „egiptuse meest“ pole minu elus kunagi olnud. Aicha on mu esinejanimi, mille mulle araablased andsid. Ei neil, ega tihti ka teistel välismaalastel pole minu eesnime kuigi mugav hääldada. Rahvusvahelistel kõhutantsufestivalidel, kuhu mind tihti õpetaja ja kohtunikuna kutsutakse, peab aga nimi olema selge ja samas ainulaadne, sellepärast ongi mul selline esinejanimi.

Kõhutants sobib emadusega

Berit ja tema elukaaslane, kitarrist Martin Kalling panid oma tütrele nime Skandinaavia armastus- ja viljakusjumalanna Freija järgi. Praegu on pisipreili 2,4-aastane ja naudib juba samuti tantsimist – Berit võtab ta võimalusel kaasa tantsutundi või üritustele, nii nagu tema ema tegi.

„Korraldasime sel aastal Iraagi tantsu festivali. Freija oli seal meiega ja näitas pärast tantsuliigutusi. Eriti meeldisid talle sellele tantsustiilile omased pearingid ja juuste loopimine, issiga ta meil ju moshib ka! (rokib peaga),“ naerab naine.

Freijat kandes jätkas ta tantsimist kõik üheksa kuud, viimase trennipäevani. Ja täpselt kuu aega pärast sünnitust esines ta juba stuudio hooaja alguse peol. „Kõhutants aitab naisel nii sünnitamiseks ette valmistuda kui ka pärast kiiremini taastuda ja vormi saada.“

„Kõhutantsijat kujutatakse tihti ette kindlat tüüpi kehaga – ja neid tüüpe on muidugi seinast seina. Kellele meeldivad rohkem saledamad, kellele volüümikamad naised. Tihti avaldatakse arvamust või surutakse lausa peale, et milline peaks üks naine olema, aga iluideaalid on õnneks muutumas. Meie eesmärk on tegelikult see, et naine tunneks end oma kehas igal juhul hästi. Kui naine soovib oma keha muuta, saab ta tantsides teha seda tervislikult ja mitte keha traumeerivalt. Kõhutants parandab füüsilist vormi, annab parema rühi, muudab keha plastilisemaks ja arendab koordinatsiooni. Mis aga kõige tähtsam, see tõstab enesekindlust, teadlikkust oma kehast ning annab hea tuju. „Meile võib tantsima tulla erinevas eas ja erinevate eeldustega, ilma igasuguse eelneva füüsilise treeningu kogemuseta, tunnis saavad kõik hakkama.“

Eesti publik eeldab ka tihti, et õige kõhutantsija on brünett, kuigi see ei ole otseselt põhjus, miks Berit on oma heledad juuksed tumedaks värvinud. „Nii Eestis kui üle maailma on blonde kõhutantsijaid, kes on väga kaunid ja andekad. Tumedad juuksed olid mul juba enne kõhutantsuga tegelema hakkamist ja ma tunnen end niimoodi väga hästi. Värvin juba üle kümne aasta ainult looduslike värvidega – henna ja indigo seguga, mis annab sellise sügava mustjaspruuni tooni. Ka rasedana ma ei pidanud muretsema, kas juukseid värvida või mitte. Armastan looduslikku hennat nii nahal kui juustel ning korraldan seetõttu ka stuudios hennaõhtuid teadlikkuse tõstmiseks.“

Näiteks on olemas segu, mida kutsutakse „mustaks hennaks“, kuigi henna pole must. See on võlts-henna, millega võidakse näiteks turismipiirkondades hennamaalinguid teha, see jääb nahal must, mitte aga pruun, nagu päris henna. Selle sees võib olla must juuksevärv või midagi sootuks hullemat, mis võib nii nahka söövitada kui ka tekitada nii hullu allergia, et enam kunagi ei saa isegi musta värvi teksasid kanga ega juukseid tumedaks värvida, hoiatab Berit.

Lapse sünd on Beriti elustiili tuntavalt mõjutanud, kuid ta pole pidanud millestki täiesti loobuma. Martiniga seob neid muusikahuvi, aga ka armastus mootorrataste vastu. Berit kuulub rahvusvahelisse naismootorratturite ühingusse WIMA (Womens International Motorcycle Association), mis tegeleb ka heategevusega ning teeb üritusi spetsiaalselt motonaistele. WIMAsse kuuluvad naised üle Eesti ja väga erinevatelt erialadelt. Sõidetakse samuti eri tüüpi ratastega. Beriti rattaks on hetkel Honda Shadow.

„Meie eesmärk on seal ühingus tegelikult sama mis on kõhutantsu puhul: tagada naistele õnnelik, harmooniline elu ning pakkuda põnevat ja arendavat väljundit lisaks igapäevaelule,“ ütleb Berit.