Monika Schults: sammuke lähemal oma unistusele
Kas mäletad veel, kelleks lapsena saada soovisid? Jah, neid soove oli palju ja need vaheldusid üsna tihti, kuid oluline on see, et me oskasime soovida ja unistada. Mäletan, et minu esimene suurim unistus oli saada lauljaks, kuna armastasin muusikat. Käisin mudilaskooris, hiljem lastekooris ning osalesin ka lauluvõistlustel, kus saavutasin paar korda päris arvestatava tulemuse. Ometigi loobusin põhikoolis õppides laulmisest. See juhtus üsna äkki ja kergekäeliselt.
Mis pani mind enda unistusest nii kergelt loobuma? Mul ei olnud piisavalt julgust ega eneseusku ning ma ei suutnud ületada seda meeletut hirmu, mida tundsin iga jumala kord lavale astudes – olla tähelepanu keskpunktis nii, et kogu ubliku tähelepanu ja silmad on mulle suunatud, ei olnud sellele väikesele ebakindlale minule sugugi kerge. Ja nii ma andsingi alla ja täna tunnen, et võib-olla ei olnudki see minu tee.
Kas olete mõelnud, kui oluline on iseendasse uskuda? Ilma selleta jäävadki meie unistused vaid unistusteks ning tegelikkuses me ei tee nende saavutamiseks just kuigi palju, sest sisendame endale, et me ei suuda, ei oska või ei saa. Kui aga piisavalt iseendasse uskuda, saame kõigega hakkama! Ärgem otsigem vabandusi, miks me ei saa midagi teha, vaid otsigem põhjuseid, miks või mille nimel neid asju teha. Meid ümbritsevad inimesed võivad teinekord meisse rohkem uskuda kui me ise, kuid ka sellest pole lõppkokkuvõttes kasu, kui me juba ise eos alla anname, kartusest ebaõnnestuda või läbi kukkuda. Kas olete näinud või kohanud mõnda inimest, kellel tuleb kõik kohe esimese korraga hästi välja, kes ei eksi mitte kunagi? Mina igatahes ei ole ja julgen arvata, et ka sina mitte. Öeldakse ju, et eksimine on inimlik, leian, et see on lausa vajalik, kuna vastasel juhul me ei õpiks. See aga ei anna meile ka võimalust isiklikus plaanis areneda ning tekkinud olukordi analüüsida, mis tähendab, et kordame neid vigu üha uuesti ja uuesti. Sellega kordame teatud mustrit oma elus ja alati ei pruugi see meile endalegi meeldida. See tekitab meis rahulolematust, isegi viha ning me ei suuda mõista, miks oleme seal, kus oleme ning teeme seda, mida teeme.
Minu üks suur kirg on alati olnud lugemine, eriti mis puudutab sügavamõttelisi teoseid või kirjutisi. Juba kooli ajal kriipsutasin alla ja panin endale märkmikusse kirja ilusaid ja sügavaid mõtteid ning tsitaate, et neid säilitada. Üritasin neid enese jaoks lahti mõtestada ja ka reaalsesse hetke üle kanda ning paljudel neist on olnud minu väärtushinnangute kujunemisel suur roll. Ometigi saan ma alles nüüd aru, et võtsin küll need mõtted omaks, kuid sellegipoolest ei mõistnud ma neid täielikult, kuna ei süüvinud neisse nii sügaval tasandil. Ma ei olnud selleks veel valmis, et seda teha või sügavamalt mõista. Need olid väljaütlemised kellegi poolt, kes uskus siiralt millessegi suuremasse.
Uskumine on oluline. Selleta ei ole ilusatel mõtetel tegelikkuses erilist väärtust, mistõttu need jäävadki üksnes mingile leheküljele meie märkmikus. Lugemise huvile lisandus ka kirg oma mõtted kirja panna, nii luuleridade kui pikemate mõtisklustena. Panin neisse kirjutistesse oma tunded ja mõtted, kuid hoidsin kõiki kiivalt iseendale ega jaganud kellegagi, sest ma ei oleks osanud toime tulla sellega, et keegi oleks võinud mu mõtete üle naerda või neid kritiseerida. Proovisin ka “salajast” päevikut pidada, kuid ka see ei õnnestunud hästi, kuna tundsin, et alati jääb midagi puudu. Ma ei olnud piisavalt küps, et kõike lõpuni mõista.
Ma ei ole ka täna veel kindlasti küps, kuid ometigi otsustasin – tuleb tänu avaldada tehnikasajandile ja internetile, mis selle võimalikuks teeb ja saan oma mõtted kohe, nii kui need tekivad, olenemata kohast kus parasjagu viibin, kirja panna – vaikselt oma mõtteid siin kirja panema hakata. Juba see on suur eneseületus – jagada oma mõtteid avalikult. Samas usun, et olen nüüd piisavalt tugev, et ka kriitika või teistsugused vaatenurgad vastu võtta. See aitab algset mõtet veelgi avardada ja vajadusel korrigeerida ning vaatevinklit muuta ja uus süžee kujundada.
Tulles tagasi unistuste juurde, siis minu unistus on väga lihtne. Samas on selle saavutamine ilmselt inimese elus üks keerulisemaid ülesandeid. Mu unistuseks on saavutada tasakaal keha, hinge ja südame vahel ning leida rahu ja olla lihtsalt õnnelik ja tänulik selle elu eest, mis mulle on antud. Tundub ju lihtne? Usun, et olen selle unistuse saavutamisele lähemal kui kunagi varem, aga vaatame, kuidas mul see tegelikult õnnestub …
Armas inimene, kes sa oled kas juhuslikult või teadlikult seda kirjutist lugema jõudnud, loodan, et ehk on neist mõtisklustest abi, et oskaksid ka ennast ja oma tundeid paremini mõista ning iseennast nende abil aidata, sest keegi teine seda sinu eest teha ei saa. Aga tea, et eelkõige panen need mõtted kirja juhuks, kui peaksin teelt eksima (olen seda juba mitmeid kordi oma teinud) ja kui mul peaks tekkima vajadus iseenda mõtteid korrastada. Olgu see kirjatükk mulle siis sellel teekonnal meedetuletuseks ja abiks!
“If your dreams don’t scare you, they are not big enough” (Ellen Johnson Sirleaf).
Seega, unistagem suurelt ja julgelt, kuid pidagem ka meeles, et ainult unistamisest üksi ei piisa. Nende saavutamiseks tuleb ka tegutseda. Võid kindel olla, et mitte keegi teine ei asu su unistusi täitma!
