Avaleht Inspireeriv Modernne muinasjutt stressist
Modernne muinasjutt stressist

Modernne muinasjutt stressist

Elas kord Kreeka filosoof Epicetus, kes ütles, et meid ei häiri asi, vaid see, kuidas me asja tajume. Öeldu iva võib mingil määral võtta kokku stressi olemuse, kuid loomulikult on selline kokkuvõte teaduslikust perspektiivist laialivalguv ja ebapiisav. Seetõttu on teadlased viimastel sajanditel püüdnud filosofeerimisest loobuda ning erinevate uuringute ja küsitlustega stressi paremini defineerida. Siiski ei eksisteeri tänase päevani ühtset stressi mõistet, kuid meil on hulganisti statistikat selle kohta, kuidas inimesed vaevlevad igapäevaselt tööl ja kodus ning seda sõltumata elukohariigist, kultuurilisest taustast, soost, vanusest või elukvaliteedist.

Tuleb vast leppida, et stress on häguselt, kui üldse, piiritletud nähtus ja nüüdismaailmas ka moodne sõna, millega igaüks on omamoodi suuremal või väiksemal määral tuttav. Üldjuhul peetakse stressi pingeliseks reaktsiooniks mingisugusele faktorile – kusjuures teadlased kinnitavad, et pinge võib olla nii emotsionaalne kui ka füüsiline. Seega, kui kõhklemapanev see ka harjumuspäraste teadmiste valguses ei oleks, ka kõhuvalu on stress.

Stressi küll siiani liigitatakse näiteks füüsiliseks, psühholoogiliseks ja emotsionaalseks, mida põhjustavad erinevad, kas sisemised või välised tegurid, kuid tegelikult on antud juhul sisemine ja väline raskesti eristatav ning ka stressi fenomen on iseenesest kummaline ahel, mille algust, lõppu ja kõiki seoseid on raske hoomata. Ühest küljest võib paista, et stressi põhjustavad erinevad välised nähtused nagu konfliktne ülemus, füüsilised traumad, töökohast ilmajäämine jne. Ning nende nähtuste kõrval on justkui eraldiseisvad psühhoemotsionaalsed seisundid nagu hirm vananemise ees või ärevus tuleviku pärast, mida ei põhjusta reaalsed hetkel aset leidvad sündmused, vaid mis ise elavad peas oma elu. Võib ju öelda, et vananemise hirmus on süüdi näol vaikselt tekkivad kortsud, kuid hirm ja ärritus on sajaprotsendiliselt sisemine fenomen, mis pruugib tekkida näos tekkivaid kortse nähes või ei pruugi. Kas võib olla nii, et Epicetusel oli siis õigus, et asi on kõigest tajus? Kas inimene, kes ei karda vanaks jääda, üldse paneb näos tekkivaid kortse tähele? Ning kas ärevust tuleviku ees tekitab näiteks raske rahaline seisund välises maailmas või raske rahaline seisund on aastate jooksul hirmu kogemise ja seetõttu valede otsuste tegemise käigus loodud olukord? Lahkame põnevalt seda algupäraselt lootust hävitavat küsimust: kes oli enne? Kas stress või stressitekitaja? Ning püüame heita stressi teemale valgust Ühtsuse Keskuse õpetustest ja teaduslikest avastustest lähtuvalt.

Ei hakka kohe julgelt propageerima õpetusi, vaid juhatame vaikselt sisse maagilisse kvantfüüsika maailma, kus teaduslikud uuringud on korduvalt näidanud, et füüsilised osakesed käituvad erinevalt sõltuvalt sellest, kas nende käitumist jälgitakse või mitte. “Vaatleja” või teadvustamise roll on kvantfüüsikas olulisel kohal, sest teadus on jõudmas asjaoluni, et selle, kes teadvustab (antud juhul näiteks sinu), seisund mõjutab või lausa loob konkreetseid sündmusi välismaailmas. Vaatleja fookus paneb otseses mõttes asjad liikuma ning sellel printsiibil on sisuliselt üles ehitatud kogu Ühtsuse Keskuse töö. Kõlab keeruliselt, kuid mõned asjad on jällegi nii lihtsad, et neid on raske uskuda. Tegelikult võis kohe alustada Sri Bhagavani tsiteerimisest, ja sama hästi võib kindlasti tsiteerida paljusid tarku läbi aegade. “Sinu välismaailm on sinu sisemaailma peegeldus,” on Sri Bhagavan korduvalt oma õpilastele öelnud. Seda õpetust võib mõista ning avastada mitmel tasandil. Seda võib võtta tõe pähe ja sellele võib otsida kinnitust, millega hetkel tegelevad aktiivselt kvantfüüsika ja neuroteadus ning empiiriliselt ka Ühtsuse Keskus.

Kõik saab alguse mõttest. Sina otsustad vahetada töökohta – see idee paneb sind mingil hetkel tegutsema ja siis juhtub palju sündmusi, mis lõppkokkuvõttes annavad või ei anna sulle soovitud tulemust. Sinu tegutsemisviisi, kõiki vahepealseid sündmusi ja ka tulemust käivitas üks mõte: “On tarvis uut töökohta”. Seda näidet on kerge mõista. Kuid täpselt sama põhimõte kehtib absoluutselt kõikjal. See ei ole kõigest sõnakõlks, et miski elus ei juhtu niisama – absoluutselt kõiki olukordi oled sa tegelikult ise enda jaoks tellinud oma mõtete ja tunnetega. Seda printsiipi on raskem oma elus näha siis, kui on palju probleeme või ümbritsevad konfliktsed inimesed, kes justkui oleksid kehastunud stressitekitajad. Kui töötingimused on kehvad või abikaasa joob, kõlab absurdina väide, et oled seda ise soovinud, ent ometigi on see nii.

Põhjus, miks sa ei näe probleemide ja stressi tegelikke põhjuseid eneses, on madal teadvuse tase. Madal teadvuse tase on ka põhjus, miks inimene üleüldse kogeb stressi, mis ei ole kaugeltki loomulik meeleseisund. Madalat teadvuse taset võib kirjeldada kui sisemist tähelepanematust, seisundit, milles sa ei märka suuremat osa oma mõtetest ja tunnetest, mida sa käiku lased ning mis on tihtipeale veel teineteise suhtes vasturääkivad. See on pidev hääl sinu peas, mis ei suuda ühe või teise asja kasuks otsustada, mis vaidleb, riidleb ja tõestab, pajatab erinevaid lugusid ärkamisest uinumiseni ning ka magavas seisundis. Tähelepanu või tänapäeval populaarsust koguva sõna “teadlikkuse” puudumine oma sisemaailmas ehk madal teadvuse seisund põhjustabki stressi, mis kahjuks on tänapäeval muutunud tavapäraseks nähtuseks.

Selles mentaalses kaoses ja tähelepanematuses paned sa teele kõikvõimalikke mõtteid ja soove, mis tihtipeale tulevad sinu juurde ebameeldivate olukordade näol tagasi, ning näha sündmuste võrgustikku, kuidas see juhtus, käib üle jõu. Tundub, et teine inimene rikub sinu elu, kuid sa ei märganudki hetke, kui hakkasid ise kartma pettust ning sellele mõtlema. Võib-olla sa lugesid 20 aastat tagasi raamatut või vaatasid filmi või kuulsid lapsena mõnda lugu ning sinu emotsioon oli tol hetkel nii tugev, et mõte kujunes veendumuseks ning veendumus tõmbas häiriva olukorra sinu ellu. Ja kui sa koged stressi igapäevaselt? Mis see sinu eluga teeb? Seega ütleme meie, et enne oli siiski stressis inimene, kes juba ise lõi palju olukordi, mida hiljem stressitekitajateks nimetada.

Stressi leevendamiseks on leiutatud rahustid, ravimid, soovitatakse füüsilist trenni ning tervislikku toitumist, kuid väljuda täielikult stressi seisundist on võimalik, tõstes oma teadvuse taset. Tõsta oma teadvust ei ole raske, kuid, nagu iga kunst, vajab see õppimist ja harjutamist. Siinkohal tooks välja klassikalise kvantfüüsika kahe pilu katse: olukorras, kus osakeste liikumist keegi ei fikseerinud – st. puudus vaatleja, liikusid osakesed korrapäratult, kuid niipea kui paigaldati kaamera, mis liikumist jälgis, hakkasid samad osakesed käituma teisiti, korrapäraselt. Iidsed mungad ei teadnud kvantfüüsikast midagi, kuid nad teadsid, et meditatsioon või sisemine vaatlus neid aitas. See, millele osutatakse tähelepanu, läbib mingisuguse müstilise transformatsiooni protsessi ja kõik Ühtsuse Keskuse külastajad on olnud selle transformatsiooni tunnistajaks. Õppides märkama ning jälgima oma tundeid ja mõtteid, muutuvad nad ajapikku vaiksemaks, korrapärasemaks – avaneb võimalus luua oma elu ja suhteid teadlikult. Vanad harjumuspärased ärritused, mõttemustrid ja reaktsioonid kaovad tähelepanu valguses. Rahulik seisund muutub igapäevaseks kogemuseks, mis võimaldab uute, loominguliste ja julgete otsuste tegemist, mis hirmu ja stressi seisundis on paraku võimatud. Ja ei pea enam iga päev sama reha otsa astuma. Ja kõrges teadvuse seisundis viibiva inimese elu muutub põrgust paradiisiks.

Carolina Daineka/Ühtsuse Keskus

Kommentaarid