Avaleht Hingele hea Mis on muretsemine?
Mis on muretsemine?
Hingele hea
0

Mis on muretsemine?

0
Mis on muretsemine
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist

Raamatus “Ellujäämise õpetus” seitsmendas osas on juttu sellest, kuidas tupikust väljapääsu leida ning lõpetada muretsemine. Peatükis, mis on muretsemine, on juttu sellest, mis peitub tegelikult muretsemise taga ning mida teeb inimesega muretsemine.

Mure ja muretsemine

Stressides inimene ei oska elu alustada iseendast. Tundes süütunnet, tõstab ta pilgu ja näeb enda ümber õnnetuid, hädas olevaid inimesi. Kes on talle lähemal, selle häda tundub suurem. Võõrad on kaugemal, seepärast tunduvad nende hädad väiksemad, aga kui võõrad saavad omaks, siis on ka nende hädad suuremad.

Mida te teete, kui näete kalli inimese häda? Hakkate tema pärast muretsema, eks ole? Ühe muret nähes hakkate ühe pärast muretsema, teise muret kuuldes, hakkate teise pärast muretsema, paljude muret aimates, hakkate paljude pärast muretsema, maailma häda teades, hakkate maailma pärast muretsema. Tahaksite aidata, aga ei oska, ei suuda, pole võimalusi.

Seega, kui muret ei ole, siis muretsemisega ta tuleb

Kui teile tuleb esimest korda pähe mingi mõte kellestki või millestki, siis ta tuleb ütlema, lase mind vabaks. Kui te seda ei tee, siis ta tuleb teist korda. Nüüd on ta juba mure kellegi või millegi pärast. Enam te ei oska hoolitseda selle eest. Te ei saa arugi, et kõiges näete iseennast, seega ka oma muret. Teine on muutunud teie mureks.

Muretsemine on hea inimese tunnus, aga ta ei ole Inimese tunnus

Enamik inimesi tõestab oma headust teiste pärast muretsemisega. Mida rohkem muresid, seda justkui parem inimene. Olime aastakümneid harjunud inimestega, kes nimetasid ennast kõlavalt ühiskonna südametunnistuseks. Nüüd on temperament talitsetum, aga ega see ei tähenda, et ühiskonna pärast muretsejaid vähem oleks. Kes ei tee ühiskonna heaks midagi, need vähemalt muretsevad, pidades ennast sellega erilise lugupidamise vääriliseks. Karmimalt öeldes, inimesi, kes ei ela oma elu ja ei lase ühiskonnal elada, oli, on ja jääb olema. Selline on kord juba muretsemise stressi toime.

Muretsedes pisiasja pärast, ei lase muretseja teisel pisiasja korda teha, muretsedes suure tegemise pärast, ei lase ta teisel suurt asja ajada, ja muretsedes teise kogu elu pärast, ei lase ta teisel kogu elu elada.

Mure on hingele raske kandam, millest, kui enam kanda ei jõua, tahetakse lahti saada. Kuna mure ootab vabaks andmist, siis temast ei õnnestu lahti saada. Teise pärast muretsedes (kannatades) hakatakse paratamatult teist oma muredes (kannatustes) süüdistama ja süüdistaja (kannataja) võib kogu maailmale tõestada, et teine on tema kannatuste tekitaja. Ise tegi oma hinge raskeks, aga kuna see on teise pärast, siis ongi teine süüdi.

Naised on üldtuntud muretsejad

Üks asi, mille pärast nad muretsevad, on see, et mehed ei räägi midagi. Kui nooruses veel rääkisid, siis mida vanemaks jäävad, seda vähem räägivad, pigem uputavad oma mure viinasse. Viin ei hakka kunagi muretsema, naine teeb seda pidevalt. Täpselt samal põhjusel ei taha lapsed, eriti eelpool nimetatud mehe lapsed, ema oma muredesse pühendada. Murelik ema on traagik, kes peab ilmtingimata hädalise leidma ja seda haletsema, olgu see siis oma või võõras, aga probleem, mille lahendamiseks ema abi vaja oleks läinud, jäigi seepärast lahendamata. Või paisus hoopis suuremaks kui asi väärt, näiteks tüliks.

Jagatud mure öeldakse olevat pool muret, aga muretsejate käes kannatanu arvab teisiti

Ta eelistab oma muresid ise lahendada. Ta kardab muretsejaid, kes muretsevad ka siis, kui mure on ammu lahendatud, sest vanade asjade pidev meeldetuletamine takistab elu edasiminekut. Tal tõusevad ihukarvad püsti, kui teine küsib: “Ega sul jälle nii ei ole, kui tookord oli?” See tähendab, et teise muretsev südamlik huvitatus rikub jätkuvalt tema elu.

Supermuretseva ema pärast kannatanud inimene võib vaikida kui sein, nii et tal ei tule pähegi kellelegi midagi rääkida. Ei head ega halba. Võib-olla see inimene on nii tubli, et tuleb oma eluga üksi toime. Mida tublim ta on, seda enam provotseerib ta muretsejaid, kes oma eluga ei ise ega üksi toime ei tule. Ta võtab teiste mured enda kanda, kuni enam ei jaksa. (Nüüd on muretsejal põhjust tema pärast muretseda.)

Üleüldse kõige rohkem oskavadki muretseda emad. Vanaemad oskavad ka, aga sageli nad ei tea, mille pärast muretseda. Kui nad ajaga kaasa ei lähe, siis räägitakse neile vähe ja seepärast ei ole neil tihti muud muret kui mure, et ei ole muret. Nad on oma pika elu jooksul kogenud, et kui neile ei räägita, siis on midagi väga pahasti. Nad ei mõtle, et kui ei räägita, siis kas polegi midagi rääkida või ei tohi muretsejale seda rääkida. Muretseja valib ikka kõige hullema variandi. Peaasi, et oleks mille pärast juba ette muretseda.

Ka kõige tublim inimene ei suuda kõigi muresid üksi kanda. Varem või hiljem vajub ta koorma all kokku või murdub. Kui kokku vajub, siis viskab ehk koorma viimasel hetkel seljast maha. Kui murdub, siis läheb teise ilma, et kui tagasi tuleb, siis ehk ei korda enam sama viga. Kogemuse võrra arukamana tuleb ta oma eluga ise toime, mistõttu tal pole muretsejatele rääkida midagi, millest muretseja kinni saaks hakata. Muretsejal on nüüd eriti suur mure, sest mis elu see ilma muredeta on! Muretseja meelest on oma elu eest hoolitsev inimene südametu inimene. Ka muretseja näeb ju teistes vaid iseennast.

Nii imelik kui see ka ei ole, aga õnnelikus abielus olevad abikaasad kurdavad sagedamini kui tülitsejad, et neil pole oma muret kellegagi jagada. Rääkimise asemel püütakse teineteise mõtteid ära aimata ja teineteise ees kannuseid teenida. See tekitab väsimuse ja tüdimuse. Kumbki ei taha teisele muret valmistada, kuigi mure on, tekitades nii pingeid, millest ei räägita, aga mida tuntakse sellevõrra tugevamini. Mure, mis sellisest segasest iseendaga võitlemisest on tekkinud, on kahtlusi ja usaldamatust sageli nii täis, et kumbki ei usu enam teist.

Usaldamatus on enesekaitse

Püüd ennast muretseja muretsemise eest kaitsta, võib inimese nii suureks näitlejaks teha, et varjamine muutub märkamatult valetamiseks ja kui see välja tuleb, siis käib kärgatus ja õnnelikust abielust on järel ainult riismed. Vastastikuste süüdistamiste tõeline põhjus jääb tavaliselt leidmata.

Muretsemine on lühemalt öeldes teiste elu äraelamine. Kuna võimatut teha pole võimalik, siis mida rohkem seda püütakse teha, seda rohkem kannatatakse ise. Muretsejal on täielik õigus öelda, et ta jäi teise pärast haigeks. On olemas kuldne reegel: mida rohkem inimene muretseb, seda rohkem ta oma murele alla jääb, sest muretsemine on stress, mis ei lase elul loomulikult kulgeda.

On lõputu hulk variante, kuidas keegi muretseb. Mismoodi muretsemine toimib?

Sellest arusaamiseks kujutage endale ette, et kõigel on oma eluenergia nagu sümboolne pall. Sirged kiirjad kanalid toovad sinna nii maast kui taevast eluenergiat. Kui kanalid on lahti, siis taevane energia laskub takistamatult maasse ja maine energia tõuseb taevasse ning elu areneb. Selline eluenergia on kõigel, mis üldse meelde võib tulla: elusal ja elutul, loomal ja inimesel, tervisel ja haigusel, ööl ja päeval, tulevikul ja minevikul, tervikul ja selle osal. Näiteks inimesel, tema käel või jalal, koel, organil, rakul.

Kui inimene hakkab muretsema, siis tema muretsemine tõmbab teise vastava energiapalli muretseja palli sisse, väänab teise energiakanalid kõveraks ja hakkab sellega ära elama teise elu. Kui teine tahab ise oma elu elada, siis ta tõmbab oma energiat tagasi. Õigem on öelda: tema tahtmine tõmbab. Aga muretseja ei anna. Kui ta annaks, siis ei saaks ta olla hea inimene, kes elab ära teise elu. Seetõttu pole teisel piisavalt energiat, et oma tööd teha, tema töövõime kannatab. Muretseja hakkab muretsema tema töövõime pärast. Sellega ta võtab teise töötegemise energiapalli oma palli sisse ja väänab needki energiakanalid kõveraks. Kui teine tahab tööd teha, siis ta peab oma energiat tagasi tõmbama. Aga muretseja ei anna. Kui ta annaks, kuidas ta saaks tõestada, et ta on hea inimene, kes teeb ära kõik teise tööd. Sellepeale kannatab teise tervis ja muretsejal on põhjust sellegi pärast muretseda. Sellega ta tõmbab teise tervisepalli oma palli sisse ja hakkab õitsema – teise eest terve olema. Teine haigestub sellest. Muretseja hakkab muretsema sellegi pärast ja tõmbab teise haigusepalli oma palli sisse ning haigestub.

Kui muretseja läheb arsti juurde, siis arst annab rohtu, mis tapab tema haigust (maiselt – keemiaga) täpselt samuti, nagu inimene on tapnud iseennast ja teisi (vaimselt – oma heade tahtmistega). Kui ta on meditsiinis pettunud, siis ta läheb selgeltnägija juurde, kes ütleb talle: “Sa peadki haige olema, sest sul on vampiir kallal.” Eriti hea selgeltnägija ütleb sedagi, kes see vampiir on.

Muretsemine muudab elu täielikuks sasipuntraks

Muretseja ohver klammerdub automaatselt muretseja energiasse, mis tegelikult on tema enda energia. Üks on ühes kinni, teine on teises kinni, mõlemad vampiiritsevad, et elada. Nõrgem jääb alla. Kes hädaldama hakkab, muutub nõrgemaks. Mõlemad on head inimesed, kes haletsevad teist sellepärast, mida ise teisele teevad. Vähesed kannatajad jätavad probleemi enda teada, enamik räägib kõigile sõpradele ja sugulastele oma hirmsatest kannatustest vampiiri käes. Oma rollist vaikitakse ja kui teataksegi, siis keeldutakse uskumast.

Pole asja, mille pärast ei võiks muretseda, ja pole asja, mida ei võiks muretsemisega täielikult ja lõplikult ära rikkuda, hävitada, tuksi, nässu või nahka keerata.

Muretsemine hävitab elu iseregulatsiooni protsessi. See tähendab, et kõigel olemasoleval on oma energia, mis elab oma elu, on võimeline ise omasoodu kulgema ehk ise reguleeruma. Õhule ja veele ei pea ütlema, kuhu minna ja mida teha, nad voolavad vastavalt loodusseadustele. Kui te hakkate nende pärast muretsema, siis teie kehas olevad õhk ja vesi ei saa enam vastavalt loodusseadustele voolata, mis tähendab, et teie ainevahetus häirub ja kaugel siis see haiguski on.

Kes ei oska loodust armastada, see hakkab tema pärast muretsema, teda ümber kujundama ning imestama, miks loodus on haige. Kui muretsete oma töö pärast, siis võtate töö oma hingele ja töö ei saa ise korralduda. Kui muretsete oma elu pärast, siis ei saa teie eluenergia vajalikku kohta voolata. Kui muretsete oma haiguse pärast, siis ei saa haigus paraneda. Vaatasin hiljuti ühte rasedat naist, kes muretses oma raseduse pärast nii väga, et loode ei saanud normaalselt areneda. Täpsemalt öeldes, lootes olevad meesenergiad ehk pool lootest ei saanud areneda. Mure ilma, riigi, rahu, laste, loomade, taimede, mineviku, tuleviku, saatuse, tervise, raha, asjade, töö jne. pärast tekitab teile kindlasti ainult ebameeldivusi.

Muretsemisega tehakse endale probleem sellest, mis probleem ei ole. Teine inimene on probleem. Teise inimese probleem on probleem. Ja kui teise inimese probleem on omakorda kellegi kolmanda probleem, siis teie oletegi saanud endale mitmekordse probleemi. Küllap selle koha peal tõrgub teie mõistus juba mõtlemast. Tekkiski veel üks probleem. Ime siis, et inimeste mõistus sõlme ei lähe. Oskame lihtsa kiiresti keeruliseks mõelda, aga et keerulist uuesti kiiresti lihtsaks mõelda pole võimalik, siis lihtsam on muretsema hakata. Muretsemine aega ei küsi, ta võtab selle küsimata. Mida suurem mure, seda rohkem ta teie aega hõivab, mis tähendab, et te teete kõike vaid mure pärast ehk murest.

Murel on kaks nähtavat tunnust – kortsud ja hallid juuksed

Mure materiaalsete asjade pärast tekitab kortse, aga mure vaimsete asjade pärast tekitab halle juukseid. Kes tahab näidata oma muret materiaalse elu pärast, selle nägu kattub kortsudega, aga kes sama asja vapralt varjab, see närtsib sisemiselt. Kes tahab näidata oma muret inimese, inimeste või inimkonna elu ehk vaimse kasvu pärast, selle juuksed muutuvad hõbedaseks. Tegelikult on see mure iseenda vaimse potentsiaali pärast, mis ei oska leida võimalust, kuidas rasket olukorda lahendada. Inimene, kes on võtnud pähe elu edasiviimise kohustuse, põrkab pidevalt takistustele, mida ta ei suuda mõista. Näiteks, kuidas võivad teda takistada inimesed, kelle heaolu nimel ta ennast ohverdab?

Vanasti muretsesid inimesed halva pärast. Nad väärtustasid pisikest head ja olid õnnelikud, kui abikaasas oli midagigi head. Mida aeg edasi, seda rohkem tahetakse lahti saada kõigest halvast. Haigusedki on vastavad. Vanasti surdi noorelt keha kannatustesse. Nüüd elatakse järjest kauem, kannatades ise ja teisi oma hingepiinade pärast kannatama pannes.

Inimene, kes laseb oma mure vabaks, elab nagu linnukene oksa peal. Lind ei muretse homse päeva pärast, ta hoolitseb homse päeva eest. Täpselt samuti teeb vajaduste järgi elav inimene, ainult et inimese kombel.

Kui inimene ei oska oma muretsemist vabastada, siis ta aina muretseb ja muretseb, valmistab sellega kannatusi nii endale kui ka teistele, kuni ühel päeval avastab, et tema armsad on tema vastu hoolimatud. Ta on alati kartnud hoolimatust, sellepärast on ta nii palju muretsenud, ja nüüd on käes see, mida ta kartis. Temast võib välja paiskuda nii äge viha, et ta ehmatab isegi. Ta pole osanud aimatagi, et positiivne muretsemine muutub kasvades negatiivseks hoolimatuseks ehk aktiivseks apaatiaks.

Seega, lõpeta muretsemine tühiste asjade pärast ning ela elu justkui lind oksal!

Toimetas Tuuli Mäemat

mm

Kommentaarid