Avaleht Hingele hea Mina ja minu maailm – lähenemine elule, mis mitte kunagi ei tööta
Mina ja minu maailm – lähenemine elule, mis mitte kunagi ei tööta
Hingele hea
0

Mina ja minu maailm – lähenemine elule, mis mitte kunagi ei tööta

0
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Laine Randjärv
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Laine Randjärv

Meile tundub, et me elame selles maailmas. Meile tundub, et siin olen mina, ja siin on kõik teised asjad (minu sõbrad, minu pere, minu kodu, minu töö, minu riik, minu auto jne). Me tunneme end olevat kõigest sellest eraldatuna. Just seepärast võib öelda, et “mina ja minu maailm” on lähenemine, mis mitte kunagi ei tööta. Ja ei hakkagi tööle.

Kuni me elame “mina ja minu maailm” mudeli alusel, tundub meile alati, et meie läbimurretes ja läbikukkumistes on “süüdi” need teised asjad. Keegi ütles meile midagi, mis meile meeldis – me naeratame. Saime töö juures lubatud palgatõusu – me naeratame. Keegi tegi midagi, mis meile ei meeldinud – me vihastame. Jääme lubatud palgatõusust ilma – me vihastame.

Inimestel pidavat olema kuni 300 erineva alatooniga emotsionaalset reaktsiooni. Sõltuvalt meie reaktiivsusest, elame pidevalt neid reaktsioone läbi ning usume, et see on täiesti normaalne, sest kõik need asjad ju juhtuvad meie maailmas, mistõttu ma niimoodi end tunnen. Me tunneme, et meie hädades on süüdi maailm, me otsime võimalust oma maailm lõpuks korda teha.

Minu sisemaailm ja maailm – lähenemine, mis viib meid meelerahuni

Mingil hetkel võime aru saada, et selline lähenemine ei tööta. Võib-olla oleme proovinud aastakümneid selle kaudu meelerahu leida, aga ükskõik, kui palju me ka ei prooviks, ei leia me meelerahu, sest niipea kui üks asi on korda saanud, võib järgmine jälle otsast lagunema hakata. Seetõttu võime hakata otsima meelerahu mitte ennast ümbritsevast maailmast, vaid enda sisemaailmast.

Kuigi meile tundub, et meie rahulolematuses on süüdi asjad meie ümber, võime seda kontrollides jõuda järeldusele, et rahulolematus on meie sees – kõik reaktsioonid on meie sisemine aktiivsus välisele. Seetõttu peaksime hakkama jälgima, kust rahulolematus tegelikult alguse saab, ja hakkama seda ka sealt vähendama.

Kui me muidu nimetame end üheks terviklikuks inimeseks, siis lähemal vaatlusel avastame, et see terviklikkus jaguneb erinevateks osaks, mille märkamisel ja tundmaõppimisel võime hakata meelerahu kogema sõltumata sellest, mis meie maailmas toimub.

Minu keha

Oma keha olemasolus ei kahtle keegi. Vaatad peeglisse või enda kätt, ja saad selle olemasolule kinnitust. Kehatasandit ei saa ka vastutavaks teha meie meelerahu kadumise eest, sest keha on vajalik lihtsalt selleks, et siin maailmas opereerida.

Minu emotsioonid

Emotsioonid on meie sisemiseks kütuseks. Iga tegu või mõte on seotud emotsiooniga. Tihtilugu käsitletakse emotsioone kui midagi suurt ja plahvatusohtlikku, mistõttu peetakse emotsionaalseteks inimesteks neid, kes oma emotsionaalsete puhangutega hakkama ei saa. Tegelikult oleme aga kõik emotsionaalsed olendid, sest emotsioonid annavad kütuse meie igapäevaelule.

Kuna emotsioonid on valdavalt mõtlemise ja mentaalsuse tagajärg, siis ei saa nendele ka ette heita meelerahu röövimist. Emotsioonid panevad meid lihtsalt tegutsema mõne juhtumi või mõtte tagajärjel.

Minu mõtted

Kuigi sageli käsitletakse mõtete all ainult sisedialoogi või pilte minevikust ja tulevikust, on tegelik mentaalsuse roll palju suurem. Kogu meie arusaamine elust (uskumused, vaated) ja ootused elule lähtuvad mentaalsusest. Ja kuna mentaalsus on seotud meie ootuste ja hoiakutega, on see tasand valdavalt ka vastutav meelerahu kadumise eest.

Kuidas saaks ükski asi meid maailmas ärritada, kui meil ei oleks sellele olukorrale teistsugust ootust? Seda lihtsalt ei juhtuks. Kui me ei anna ühtegi hinnangut, ei ole ka võimalik juhtunus “pettuda”. Kui me ei eelda, et elu peaks minema nii, või keegi peaks käituma naa, siis kuidas saaks üldse meis rahulolematus tekkida?

Seetõttu on mentaalne tasand meie kõikide probleemide tegelik allikas. Meil on ootused elule ja maailmale, mis tekivad mentaalsel tasandil. Tavapäraselt püüame muutusi läbi viia maailmas, et see vastaks meie ootustele, kuid üldjuhul see ebaõnnestub. Ehk oleks otstarbekam hakata märkama ja korrigeerima oma ootusi, et hoopiski need maailmas toimuvaga kooskõlla viia?

See ei tähenda, et peaksime kõikidest oma unistustest ja eesmärkidest loobuma, vaid õppima aktsepteerima ja lubama seda, mis on juba juhtunud. Kui kristallvaas on maas kildudeks, on see juba juhtunud. See on miski, mida ei saa enam muuta. Me võime võtta eesmärgiks seda tulevikus vältida, aga juhul, kui see juhtub, juhul, kui see on juba meie kogemus, ei ole mõtet sellele enam vastu võidelda.

Minu EGO ehk minapilt

Kui keegi palub meil endast rääkida, hakkame rääkima oma “lugu”. Sel hetkel mõtleme iseenda peale ja räägime, kes me enda arvates oleme. Aga siin on põhimõtteline viga, sest juhul, kui ma räägin, kes ma enda arvates olen, on ju mängus kaks subjekti – üks, kes räägib, ja teine, kellest räägitakse. Kumb on siis see päris õige mina? Tegelikult ei olegi päris mina eristamine nii lihtne, sest pärismina on samastunud virtuaalse minapildiga. Mängu on tulnud persoon (vt joonist) – olukord, kus “päris mina” arvab ja usub 100%, et ta on virtuaalne minapilt. Hirmutav, kas pole?

Inimeseks olemise suurim traagika seisnebki selles, et me arvame, et oleme see “minapilt”, kelle peale me mõtleme, kui iseendast räägime. Me ei suuda eristada ja eraldada iseennast sellest virtuaalsest “minast”, mistõttu on ka väga raske püsivat meelerahu leida (sest meie nägemus maailmast ja iseendast ei pruugi ühtida teiste omaga).

Sellest tragöödiast lähtuvalt tekib ka mõiste egoism. Kuna meil on iseendast olemas pilt, kes me enda arvates oleme, peame vajalikuks seda pilti kiivalt kaitsta. Piltlikult öelduna oleme nagu unes, sest unes olles me üldjuhul ei tea, et me oleme unes, mistõttu usume, et olemegi see unenäo karakter ja võtame unenäo rolli ja kõike unes toimuvat väga tõsiselt. Tegelikult aga ei ole me ju see roll, mida me unes “mängime”, vaid me oleme unenäo vaataja. Kuna me ei suuda aga unenäos eraldada vaatajat sellest rollist, mida hetkel mängime, elamegi unenägudes nii tõsiselt läbi kõikvõimalikke stsenaariumeid, millest paljud on lõbusad, aga paljud ka väga pingelised ja valusad. Õnneks ärkame unenägudest igal hommikul üles ja vabaneme sellest koormast. Eluunest ärgata on aga raskem, sest päris minal on kalduvus uskuda, et ta on roll, kuna see võimaldab saada võimalikult palju ja mitmevärvilisi kogemusi.

Mina ise ehk päris mina

Päris mina on meelerahu.
Päris mina on praegune hetk, kus kõik aset leiab.
Päris mina on elu ise.

Päris mina on teadvuse ruum, see “unenägija”, kus kõik nähtused, mida sa suudad ilmaski kogeda või ette kujutada, aset leiavad. Kui ei oleks päris mina, ei oleks mitte midagi. Just seetõttu ei eksisteeri teadvuseta olles (kui keegi meile nuiaga pähe virutab) mitte midagi.

Päris mina ei ole võimalik kirjeldada, sest iga kirjeldus on mõistuse looming, mis leiab aset päris mina ehk teadvuse ruumis. Päris mina on võimalik ainult kogeda, see on vaikus, vabadus ja meelerahu.

Mitte ükski mõte, emotsioon ega väline ilming ei saa päris mina mõjutada, sest päris mina on eespool kõiki neid nähtuseid. Päris mina on taust kõigele, mis juhtub, ja see kõik saab ainult juhtuda seetõttu, et päris mina ON.

Kui sa oled päris sina, oled sa vaba ja püsivalt meelerahus. Ja sa oledki juba päris mina, kuid sa arvad ja usud, et sa oled Keegi – minapilt iseendast. Lõpeta sellesse uskumine ja sa võid ärgata, just nii nagu sa ärkad hommikul ja avastad, et see kõik oli uni.

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

mm

Kommentaarid