Avaleht Koolitused Miks Alar Tamming Psycherenre’i konverentsi korraldab?
Miks Alar Tamming Psycherenre’i konverentsi korraldab?

Miks Alar Tamming Psycherenre’i konverentsi korraldab?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama ühest umbes neljakümne aasta tagusest pühapäeva hommikust, mil ma kella üheteist ajal raadio mängima panin ja asusin kuulama Siim Kallase poolt juhitud järjekordset mnemoturniiri saadet. Kui keegi mäletab, siis sel ajal oli kaks head saadet järjest – kõigepealt “Mnemoturniir” ja siis “Meelejahutaja”. Esimesest said uusi teadmisi ning tarkusi ja teises naerda selle tobeduse üle, mis ümberringi toimus. Tegelikult järgnes veel kolmas saade – “Soovid, soovid, soovid”. Seal sai siis kuulata seda muusikat, millele ligipääs oli viisakalt öeldes “piiratud”. Nii et ühel pühapäeval, nagu ikka, panin raadio mängima ja seadsin end järgnevaks kaheks tunniks sisse, ehk asusin kuulama. Ei olnud mul sel hetkel kõige väiksematki eelaimust, et ma selle suhteliselt tavalise pühapäeva juurde kunagi tagasi peaks pöörduma, või veelgi enam, sellest kirjutama. Kuid teatavasti ongi nii, et me ei tea kunagi, millal meie mällu kirjutatakse midagi, millel on püsivam jälg, kirjutab Alar Tamming oma Facebooki seinal postituses, mida ta oma sõpradega jagas.

Heade uudiste portaal avaldab Alar Tammingu loal selgituse täismahus.

Niisiis kuulasin saadet ja ühele hetkel esitati Tarkade Nõukogule küsimus – “Mis asi on kirurgi sündroom”. Mida selle peale vastati, ma ei mäleta, kuid millegipärast on mul tunne, et Gustav Naan ja teised, rääkimata muidugi minust, seda ei teadnud ja saatejuht pidi ise õige vastuse teatavaks tegema. Vastus oli lihtne – “Kirurgi sündroom” tähendab seda, et inimene samastab end nii väga oma ameti ja tööga, et igalpool liikudes, näeb ta ainult oma erialasse puutuvat. Et kirurgile tundub nagu murraks kogu maailm jalaluid. Ja seda iga päev, igal pool. Ma küll ei uskunud, et mõni kirurg päriselt ka nii kunagi mõelnud on, kuid metafoorina oli see sõnapaar arusaadav, kuigi sõna metafoor, mul sel ajal veel lingvistilisest arsenalist puudus. Pigem tähendas see sõnapaar, “Kirurgi sündroom”, mulle eelkõige kooliõpetajaid, kes oma aine tähtsust rõhutasid ja oma erialast eemale minnes segadusse sattusid. Aga eks see oli omamoodi normaalne ka. Ei saa ju nõuda bioloogia õpetajalt tuletise definitsiooni või integraali võtmist ning ega ma praegu ise ka nende kahe peene sõna matemaatilist tähendust enam ei tea.

Kuid see küsimus – “Mis on kirurgi sündroom” saabus minu ajju ning jäi sinna ligi kahekümneks aastaks, ilma et ma oleks seda teadlikult kordagi meenutanud.

Kuskil kakskümmend aastat tagasi, avastasin ma ühel hetkel, et olen depressioonis, ning kuigi materiaalses maailmas oli kõik hästi, kadus uni hommikul kell viis ja saabusid küsimused. Umbes nii – Mis siis edasi? Miks ma õnnelik ei ole? Kas järgmised kolmkümmend aastat möödub siis samuti nagu viimane kümme? Vastuseid loomulikult ei olnud ega tulnud, kuid tulid antidepressandid, mis võtsid ära loovuse ja intiimsuse ning jätsid sisemise tühjuse. Ja siis äkki mul plahvatas – Mul on ju “kirurgi sündroom”, ma teen ju ainult tööd ning arvan, et kogu maailm vahetab valuutat. Ma ei oska ju millestki peale valuutakursside enam rääkida. See oli siis hetk, kui antidepressandid lendasid nurka ja otsustasin oma maailma laiendama hakata. Laienemine algas sellest, et otsustasin ülikooli minna. Ning mida siis veel õppida kui mitte psühholoogiat. Psühholoogia on ju huvitav ning sotsiaalpsühholoogia eriti. Saab juurde õppida kuidas inimestega paremini ümber käia. Teine termin selle kohta on muidugi manipuleerimine, nii ma seda sel ajal nimetada ei osanud, kuid tagantjärele vaadates oli üheks ajendiks – veelgi paremini “jalaluid” paikama õppida.

Sissejuhatus sai nüüd läbi ja minu psühholoogiaõpingute algus oleks võinud olla ka kogu postituse alguseks, kuid siis ma ei oleks saanud ju eelnevat juttu kirja panna ega sina seda lugeda. Nii et jätkame psühholoogiaga. Siin ma nii pikalt sellest ajast kirjutama ei hakka, aga toon välja järgmise tähtsündmuse. Olles aasta käinud Tartu Ülikoolis ja vaimustunud nii oma koolikaaslastest, kui õppejõududest sattusin ma David Neenani koolitusele “Äri ja Sina” – see kestis kolm päeva ja selle koolituse tulemusena mu teadvus ja enesetunne justkui tõusid seitsmendasse taevasse. Nii hea oli olla. Ja selleks polnud vaja isegi veini juua! Ühesõnaga sain sellise erilise kogemuse, mille kohta mul sõnad puudusid, kuid see võrratu kogemus oli ja jäi minuga. Oma psühholoogia õpingutel ei olnud ma sellistest seisunditest peale ühe lause, mitte midagi kuulnud. Aga õnneks on psühholoogia palju laiem teadusharu, kui just kirurgi sündroomist välja kasvavale isiksuse hakatisele tundus. Just nagu imeväel ilmus mu kätte soome keelne psühholoogia ajakiri, kus oli terve pikk artikkel just sellele teemale pühendatud. Pealkirjaks oli sel “Muutunud teadvuseseisundid”. Lugesin või õigemini ahmisin selle artikli endasse ja sain aru, et ma polnud mingi erand, et sellist kogemust on olnud miljonitel ning ka teadlased on sel teemal kõvasti sõna võtnud. Sel hetkel sai ka paika minu seminaritöö teema, loomulikult muutunud teadvuseseisundid ja ikka need seisundid mis on ülima heaolu seisundid.

Jättes nüüd vahele taas suured ajalised ühikud, mis sisaldasid nii seminar- kui diplomitöö kaitsmist Tartu Ülikoolis ja seejärel alustatud magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis liigun ma aastasse 2006, kus on veel lõpetamiseni parasjagu aega, kuid vaja oleks valida lõputööteema. Valikud on selged – loomulikult tuleb valida teadvuse eriseisundid ning lisaks tuleb ka midagi mõõta ja hüpoteese püstitada. Olin selleks ajaks tutvunud ühe Taani teadlasega, kes teadis peaaegu kõike ajus toimuvatest elektrilistest protsessidest ja otsustasin tema mõõteaparatuuri kasutada oma magistritöö juures ehk mõõta ajulaineid vabastava hingamise protsessil. Kui vabastav hingamine on tundmatu termin, siis võib guugeldada, aga piisab ka teadmisest, et see on selline kiirendatud hingamine, mis viib inimese teise teadvuse seisundisse, kus lõpptulemusena võib inimene jõuda suurema terviklikkuse ja heaolu tundeni. Kui termin on tuttav, siis tõenäoliselt on isiklik kogemus natuke erinev sellest, mida mina selle seisundi kohta siin kirja panin, kuid kindlasti on see muutunud teadvuseseisundi kogemus.

Samal ajal jätkasin Taanis õpinguid kus põhisisuks olid ajulained ning meetodid nende ajus toimuvate võnkumiste treenimiseks biotagasiside meetodi abil. Hmm, jälle keerulised sõnad, aga nii selle teaduse värgiga on. Kui treeningud olid lõppenud jätkasime vastavateemaliste loengutega ja siis toimus järgmine tähendusrikas sündmus. Nägin pilte sellest, mis toimub ajuga sel ajal, kui inimene tarvitab ayahuascat. Ei olnud ma sel ajal sellest sõnast midagi kuulnud ja ega see praegugi veel mainstreami jõudnud pole. Kuid seda sain ma kohe aru, et see on väga eriline seisund – kõik ajulained olid justkui sünkroonis või tasakaalus. Näe, siin ongi pildi peal see seisund mida ma olen otsinud! Asjalood aga arenesid edasi ja peagi kuulsin ma, et Brasiilias on teaduskeskus, kus seda Amazonase šamaanide võlujooki saab kontrollitud tingimustes tarvitada. Mõeldud, tehtud – arutlesin oma taani sõbraga, et võib-olla muudaks oma magistritöö teema ära. Mitte ei mõõda ajulaineid vabastava hingamise seansil vaid hoopis Brasiilias ayahuasca tee tseremoonia ajal. Taanlane oli valmis oma aparatuuri Brasiilias minu jaoks üles panema, nüüd oli vaja veel magistritöö teema ära muuta. Mare Pork, kes oli minu juhendaja arvas, et see on nii väike muutus ja kindlasti kinnitatakse mu väike pealkirja parandus tähtsa komisjoni poolt ära. Kuid enne, kui me jõudsime selle mõtte lõpuni mõelda, jäi mu Taanlane haigeks ja teatas, et tema ei saa Brasiiliasse lennata. Minul olid aga piletid võetud ja nüüd olin suures segaduses. Algne plaan oli mul Brasiilias kõrvalt vaadata, mis siis toimub nende inimestega, kes joovad ayahuascat ja kui kõik tundub turvaline, siis ka ise seminari lõpus võib olla osaleda tassi “imetee” ära joomisel. Kuid kindlasti ei olnud mul plaanis minna kahenädalasele seminarile, kus seda tarvitatakse neljal või viiel õhtul. Mida teha? Lennupiletid olid olemas. Esimene asi oli võtta päevakorrast välja plaan oma magistritöö teemat vahetada. Ja teine asi. Teine asi oli siis see, et otsustasin sinna üksi minna.

Kes nüüd lugemisega on siiani jõudnud tahaks kindlasti teada, mis ma seal kogesin. Ka see ilmub mingil hetkel paberile, kuid see on juba pikem jutt ning vajab selleks, et kõik ikkagi päris ausalt ära rääkida, raamatu formaati. Praegu piirdun sellega, et seal seda kogetaksegi, mida ayahuasca kohta räägitakse. Üks asi oli aga lõplikult selge, “kirurgi sündroomi” enam ei olnud, vaid oli meeletu soov sellest kõigest veel rohkem teada saada.

Järgnesid osalemised rahvusvahelistel konverentsidel, seda muidugi kuulajana, mitte esinejana, Brasiilia džungli külastus, mitmed raamatud ning järsku sain ma aru, et maailm mu ümber on endine, kuid mina olen muutunud. Olin justkui avastanud uue planeedi. Nii palju põnevat. Ning ma ei olnud üksi. Oli terve teadlaste kogukond, kes selle teemaga tegeles. See oli koht, kus sai õppida. Külastades rahvusvahelisi konverentse, kuulasin suu ammuli mõningaid loenguid ning haigutades teisi. Kuulasin inimesi, kes teadsid, millest nad rääkisid ja teisi, kes lugesid maha teksti, millega neil paistnud olevat midagi ühist, peale selle, et sõnad tulid nende endi suust ja ilmselt oli tekst ka ise kirja pandud. Kuulasin mitte midagi ütlevat loengut ja sain hiljem teada, et samal ajal oli teises ruumis olnud ettekanne, mille kohta kasutati ainult ülivõrdeid. Märkasin, et hakkan muutuma konverentside spetsialistiks. Oli erakordselt huvitav, kuid ka sellest jäi mõnikord väheks. Kõige põnevama koha peal ilmus esineja ette üks korraldajatest, kes näitas silti “3 minutit” ja siis keriti kõik slaidid lõppu ja tekkis tunne, et loen Agatha Christie romaani, kus kohe peale esimestel lehekülgedel toimunut actionit tuuakse välja lõpplahendus ning nauding kogu detektiivitööst jääb poolikuks. Tundsin, et palju võiks olla teistmoodi.

Kuid sel ajal ma veel ei mõelnud, et võiks midagi ise korraldada. Midagi, mis oleks nähtud puudustest vaba. Võib isegi öelda, et olin eelkõige tarbija – käisin ibooga konverentsil Mehhikos, ayahuasca konverentsil Hispaanias, MDMA konverentsil USA-s, teadvuse konverentsidel Soomes ja Rootsis ning psühhedeelsete ainete konverentsidel Shveitsis ja Tšehhis ning taas USAs ja jälle Brasiilias. Imesin nagu käsn endasse seda, mis antud vallas maailmas toimub. Ning toimub palju. Kõige täpsem termin on, et toimub psühhedeelikumide renessanss. 1999 aastal alustati John Hopkinsi Ülikoolis maagiliste seente toimeaine psilotsübiini teemalisi uuringuid. Kuid esimese avaldatud teadustööni läks veel 7 aastat. See-eest ilmus see ülimainekas teadusajakirjas Psychopharmacology ning rääkis sellest, et see väike seenes olev molekul võib tekitada inimesele müstilise kogemuse ning omada väga sügavat tähendust. Kahe aasta pärast ilmus järgmine uuring sellest, kuidas psilotsübiini poolt esile kutsutud müstiline kogemus omas tähendust ka 14 kuud hiljem.

 

Edasi on aga roller-coaster hakanud hoogu koguma. Teadusartikleid hakkas tulema nagu seeni peale vihma. Algul paar-kolm aastas, siis juba korra kuus ning praegu tundub et ei möödu nädalatki kui eelmise läbilugemata artikli kõrvale ilmub minu lugemiselauale uus.

Ja siinkohal hakkangi ma jõudma selleni, et ausalt vastata küsimusele – Miks ma teen seda mida ma teen? Miks ma korraldan sellise omapärase nimega konverentsi nagu on “Psühhedeelikumid ja teadvus”? Kui nüüd päris aus olla, siis korraldan sellepärast, et ei saa jätta seda korraldamata. Korraga said kõik puzzle tükid järsku paika. Ligi 10 aastat psühholoogia õpinguid; kümmekond aastat enese täiendamist rahvusvahelistel konverentsidel, koolitustel ja seminaridel; kümned loetud raamatud ja teadusartiklid; teadmine mismoodi konverentsi mitte teha; ning mis kõige olulisem – uued sõbrad ja tuttavad üle terve maailma. Kui ma üle 10 aasta tagasi lugesin Susan Blackmore eesti keeles välja antud raamatut “Meemimasin” ei oleks ma isegi unes osanud arvate, et kohtun temaga teadvuseteemalisel seminaril ja arutlen teadvuse olemuslike nüansside üle. Lugedes Jeremy Narby “Kosmilist Siugu” olin vaimustuses nii teemavalikust, kui autori julgusest edasi anda tabuteemasid, kuid isegi mõttevirvendust polnud sellest, et ma temaga mõne sõna võiksin vahetada. Kuulates esimene kord Shveitsis Dennis McKennat lootsin ma, et loeng kestaks veel ja veel, ega lõppeks nii ruttu. Ja nüüd on nad kõik Tallinnas. Mõne päeva pärast algab rahvusvaheline konverents, mis peaks olema just selline nagu mu fantaasia kõige huvitavamast ja põnevamast loengutest olla võiks. Nojah, kui päris aus olla siis ma saan ise ka aru, et postituse lõpp kisub reklaamiks, kuigi ma reklaame ei armasta ja püüan neid vältida.

Kuid tõsi on see, et minu jaoks on antud konverents justkui ülihead, lihtsas keeles peetavad “Ööülikooli” loengud, kus pole vaja erialaseid teadmisi. Piisab sellest, kui on intellektuaalne uudishimu ja soov oma teadmisi laiendada. Kõik esinejad on alati olnud konverentside ühed peaesinejad ning nende kuulamine esteetiline nauding. Aga siinkohal ma peatan oma reklaamituhina, sest nagu öeldud reklaam mulle ei istu ning mulle meeldib olla oma otsustustes vaba. Sama arvan ma ka sinu kohta, hea sõber, kes sa selle postituse siiani läbi oled lugenud. Vabadus olla Mina Ise on suurimaid inimvabadusi.

Ma olen tänulik, et mul on olnud võimalus korraldada sellist huvitavat sündmust; ma olen tänulik, et mul on nii fantastilised kaaslased, kes on aidanud seda ette valmistada; ma olen tänulik kõigile, kes tulevad osalema, sest siis ma tean, et see töö pole olnud asjata ja imelik-imelik , ma olen tänulik Facebookile, kes lubab selle mõtiskluse avaldada ilma tsensuuri läbimata; ja ma olen tänulik just Sulle, kes sa oma lugemisega just siia kohta jõudsid.

Tänan!

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, psühholoogia teadusmagister, Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident, konverentsi Psycherence 2018 ellukutsuja. Tamming on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume.

 

Kommentaarid