Avaleht Intervjuu Maire Taska: elus on vahel vaja viha ka, see aitab situatsioonides edasi liikuda
Maire Taska: elus on vahel vaja viha ka, see aitab situatsioonides edasi liikuda
Intervjuu
0

Maire Taska: elus on vahel vaja viha ka, see aitab situatsioonides edasi liikuda

0

maire-taska321. septembril toimub Taevas ja Maa keskuses järjekordne Maire Taska konstellatsioon ja selle teemaks on “Päästja, ohver, agressor”. See intrigeeriva nimetusega kursus ulatub tagasi minevikku ja on suuresti seotud suguvõsaga, kuid täpsemalt selgitab konstellöör ise.

Mis kursusega on tegu ja kellele see suunatud on?

Me kõik elame rollimängudes ja iga kord, kui me tahame kedagi päästa ega suuda seda, kuna päästetav ei tee seda, mida me ütleme, muutume me ise agressoriks, ja siis ohvriks. Seda nimetatakse Hartmani kolmnurgaks — me liigume kolmnurgas kogu aeg ühest nurgast teise.

Me võime erinevat pidi liikuda, aga nii me elame. See, kuidas me Hartmani kolmnurga järgi rollides oleme, näitab seda, kuidas me üldse oma elus elame. Selle kursuse käigus me näeme enda ühendust oma suguvõsa päästjate, ohvrite ja agressoritega. Tihtipeale ei vali me ise eriala, vaid läheme sellepärast, et süsteemis on puudu päästja. Päästjate erialad on arst, sotsiaaltöötaja, haridustöötaja, päästeametnik. Vahel tekib see meie elus, kui näiteks lapsena oli keegi meie peres väga haige ja me ei suutnud teda päästa ja siis läheb selline inimene sageli arstiks õppima ja hakkab päästma maailma.

Kui meil aga ei ole sidet mingite osadega, siis me hakkame otsima oma peres seda puuduolevat osa ja seal tekivad sellised perekonnad, kus on tihti vägivald või keegi tunneb ennast ohvrina. Mitte sellepärast, et ta oleks ise ohver, vaid see võib olla seotud tema suguvõsaga. Nähes neid olukordi, võime ka vabaneda sellest rollist, sest vaid neutraalne positsioon võib meil lasta rahulikult hinnata olukordi, kuhu me satume ja me ei pea enam looma olukordi, kus oleme päästja või ise päästetud. Või võtma endale vägivaldse abikaasa, sest iga ohver nõuab agressorit ja igal agressoril on vaja ohvrit, et see side säiliks. Me vaatlemegi seal kõiki neid rolle suuremalt, laiemalt ja sügavamalt.

Millised on need tüüpilised mustrid, miks inimesest agressor saab?

Meie maailmas jääb tihti igast situatsioonist, mis on vägivaldne või eluga seotud, alles side, mis on tunnistamata ja on puuduolevaks elemendiks meie suguvõsas. Konstellatsioonipõhiselt on nii, et kedagi, kes on süsteemis puudu, teda hakkab keegi järgmistest põlvkondadest asendama, annab sinna energiat ja ühinedes sellega rolliga, saab alguse meie sisemine viha ja sisemine nõrkus. Me teeme seda armastusest ja lojaalsusest oma suguvõsa ees, et säilitada seda suuremat organismi kui meie ise, millel ei ole tegelikult mõtet. Läbi konstellatsiooni võime me näha, kellega oleme lõimunud, millise osaga suguvõsast, kes on meil puudu, ja vabaneda siis sealt.

Kui keegi inimestest tunneb, et on mustris justkui kogu aeg ohver või tahab kogu aeg päästa, aga ise päästes õnnelik ei ole, siis peaks just nemad olema need, kellele kursus on mõeldud?

Just nendele on see kursus oluline, aga võin öelda, et me kõik elame nendes kolmes. Niipea kui me ühineme ükspuha kellega neist, hakkame me hukka mõistma kõiki teisi, sattudes ise pärast samasse rolli. Selleks, et me suudaksime ise pärast vaadelda tasakaalukalt seda, mis toimub meie ümber, peaksime olema sellest väljas. Kuni me oleme ükskõik mis rollis, me vahetume. Aga suguvõsa on suurem ja võimsam, ta mõjutab meid palju tugevamalt.
See konstellatsioon näeb välja nagu ikka, pannakse üles päästja, ohver ja agressor ja vaadatakse meie sidet nendega. Me paneme üles suguvõsa ja anname neile võimaluse, tunnistades kõike, mis on olnud, vabaneda sealt. Mõnel korral on mõned inimesed sealt puudu, siis on juba tehniline küsimus, kuidas konstellöörid selle lahendavad.

Kas tuleb meelde ka mõni tõeline vabanemine?

Meil oli viimasel kursusel üks noormees, kellel puudus üldse side agressoriga. Aga elus on vahel vaja viha ka, see aitab teatud situatsioonides edasi liikuda. Vihal on oma funktsioon meie elus ja kui meil puudub igasugune side, siis näiteks temal ei jätkunud kriitilistes situatsioonides üldse jõudu liigutada. Ta oli siis abitu ja kui me ühendasime ta agressoritega, siis ta leidis endas meheliku jõu ning oli siis väga õnnelik ja endaga rahul.

Kas meil peakski siis olema side nii päästja, agressori kui ka ohvriga?

Jah, aga see peaks olema tavalisel tasandil. Me ei pea olema sinna sisse mingitesse rollidesse lõimunud, tavaline tasand on neutraalne.

Rohkem infot leiab Taevas ja Maa keskuse kodulehelt.

Monika Kuzmina, Jüri Kukk

mm

Kommentaarid