Avaleht Hingele hea Lootusetu optimist Kaidi Malk: endaga tegeleda ei ole kunagi liiga hilja
Lootusetu optimist Kaidi Malk: endaga tegeleda ei ole kunagi liiga hilja

Lootusetu optimist Kaidi Malk: endaga tegeleda ei ole kunagi liiga hilja

Rahvusvaheliselt tunnustatud kõneleja, mitme menuki autori ning keha ja meele tervendamise eksperdi Brandon Baysi loodud rännak on lihtne, kuid samas võimas meetod, mis aitab inimeste elus lahendada nii füüsilisi, vaimseid kui ka emotsionaalseid probleeme.

Rännakumeetod aitab jõuda probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada. See võimaldab elada oma elu sisemiste piiranguteta, realiseerida enda täit potentsiaali ja elada vabaduses. 13.–15. aprillini külastab Brandon Bays Tallinna, kus ta viib läbi intensiivseminari „Journey Intensive“, kuhu on oodatud kõik huvilised.

Rännakumeetodiga töötavaid terapeute kutsutakse rännakupraktikuteks. Eestis on üks neist Kaidi Malk, kes paljusid lapsi rännakule viinuna teab, et nutiseadmete valmislahendused mõjuvad laste tähelepanuvõimele laastavalt – ja päris oma mängu luua pole tänapäeval justkui enam kellelgi aega.

Kaidi, teie kohta on öeldud, et olete lootusetu optimist, kas see on alati niimoodi olnud?

Mul on tõepoolest selline põnev juhus elus olnud, et kooli lõpuklassides oli vaja üks jõulupidu organiseerida ja see oli just sellisel vahepealsel ajal, kus juba tohtis ja natuke ei tohtinud ka veel jõulupidusid teha. Et ma oma ideed ja kogu seda ilusat asja seal ellu viisin, tuligi kuskilt see väljend „lootusetu optimist“. Aga läbi elu on üldiselt olnud nii, et optimism on minu jaoks vajalik olnud. Selleks, et ka rasketest elusituatsioonidest läbi tulla, valin ma pigem optimismi.

Selleks, et ka rasketest elusituatsioonidest läbi tulla, valin ma pigem optimismi.

No elu too kindlasti ette ka selliseid hetki, kus pessimism on vältimatu.

Jah, absoluutselt. Meis on mõlemad olemas. Üleüldse on ju hinnanguline, mida me negatiivseks ja mida positiivseks nimetame. Miks ei tohi pessimismi olla? Oluline on see, et kui ma olengi sellises ebameeldivas või ebamugavas elusituatsioonis, siis ma oskaksin sealt ennast välja tuua ja ise ennast hoida. Oluline on õppida enda jaoks selgeks sellised tehnikad või nii-öelda töövahendid, mis mind aitavad hoida. Rännaku juures on hästi palju selliseid erinevaid tehnikaid. Kõrvalseisjale võivad need kõlada veidi arusaamatuna, aga meie endi, kõigi nende jaoks, kes rännakuseminaril käinud, on hästi arusaadav lubada endal emotsioonikihtidest läbi kukkuda. Ehk siis kui ma olen kuskil ebamugavas olukorras, saan kasutada ühte sellist hästi lihtsat vahendit ja see viib üsna kiiresti rahuseisundini. Ma olen saanud kindluse, et kuskil sügaval minu sees on alati olemas see rahukoht.

Oluline on õppida enda jaoks selgeks sellised tehnikad või nii-öelda töövahendid, mis aitavad hoida.

Kas ma saan õigesti aru, et raskel hetkel on tegelikult pessimism OK?

Mitte päris nii. Eks ta paratamatult raske hetkega kaasneb. Kui mul on keeruline olukord, siis ma võingi muutuda pessimistlikuks. Aga oluline on see, et ma ei jää selliseks liiga pikalt. Ei ole OK selles kaua aega olla, ikka on vaja abi otsida. Mulle tundub niimoodi.

Kuidas te rännakumeetodini jõudsite?

Minuni jõudis rännakumeetod iseenesest juba aastal 2008, nii et päris pikka aega tagasi – ja seda nii, nagu päris paljud inimesed on kirjeldanud, et ta tuleb justkui mitmest allikast. Minuni jõudis see nii, et keegi rääkis sellest ja siis jõudis see raamat minuni. Lugesin raamatut ja mul tekkis äratundmine. Ehk siis nagu on ka öeldud, et meie hing tunneb ära selle, mis sobib. Ja minul samamoodi, ma justkui tajusin seal raamatus, et see on midagi sellist, mida ma tahan rohkem tundma õppida. Nii jõudsingi seminarile ja sealt edasi õppisin praktikuks.

Meie hing tunneb ära selle, mis sobib.

Kas sel hetkel, kui äratundmine toimus, oli elus pigem kergem või raskem periood?

Pigem ikkagi oli midagi, mis sundis seda teed otsima ja muudatusi tegema. Ma olin ise hästi valmis ja olin just otsimas enesearengutehnikaid. Rännakumeetod jõudis minuni just täpselt õigel ajal.

Milles rännakumeetod seisneb?

Neile, kes pole sellega varem kokku puutunud, selgitan ma rännakumeetodit tavaliselt nii, et see on enesega süvitsi tegelemine. Meil on olemas ja kasutada tavateadvus, alateadvus ja kõrgem teadvus. Öeldakse, et üle 90 protsendi meie reaktsioonidest tekib alateadvuse põhjalt. Ja meie sees on olemas ka vanad uskumused, mõttemustrid – need võivad praegusel hetkel hoopis ebaterved olla või meie elu üldse mitte toetada. Rännakumeetod võimaldab tegelda kõige sellega, mis mind ei toeta, mis on oma aja ära elanud. Ma saan muuta oma mõttemustreid, ma saan muuta oma uskumusi ja koos sellega saan muuta oma elu.

Rännakumeetod võimaldab tegelda kõige sellega, mis mind ei toeta, mis on oma aja ära elanud.

Oma elu olete te mingil perioodil kindlasti muutnud. Te olete lõpetanud kunstiakadeemia, õppinud EBS-is, töötanud arendusdirektorina. Ja tänaseks olete jõudnud rännakuteraapiani. Kuidas see juhtus?

Jah, tõesti sellised asjad on toimunud minu elus. Ma käisin läbi selle nii-öelda kohustusliku ühiskondliku õnnevalemi: käi koolis, mine ülikooli, leia endale hea töökoht ja tee karjääri. Seda kõike tehes tundsin, et loodetud õnnetunne jääb saabumata. Nii ju ongi, et ei saa õnne  kuskilt väljapoolt otsida, kuni seda pole enda seest üles leitud. Olin juba kõike välispidist teinud, olin otsimas, et midagi on ju veel. Ja mis see midagi on, mida ma siis kogu aeg tegelikult otsin? Kuhu jõuda, mida teha? Rännakumeetodiga jõudsin ma iseendale üsna palju lähemale – see aitas.

Miks ma rännakumeetodi juurde pidama jäin, oli see, et mul oli vaja enda sees leida kindlustunne, et kas see töötab, ja see enda peal ära katsetada. Kui ma käisin oma esimesel intensiivseminaril, siis see oli nagu heas mõttes pesumasin. Tundsin nagu oleks pesumasina trumlist läbi käinud ja õue päikese kätte kuivama riputatud. Ja miks ma nii tundsin? Mul olid teismeeast alates olnud pea igaõhtused peavalud.

Tavameditsiinist ma abi ei saanud, aga peale rännakuseminari kadusid peavalud täiesti ära – juba esimese korraga. Samas ma ei pannud seda alguses tähele, sest kui midagi ära kaob, ei pruugi seda kohe märgata. Järgnenud aastale tagasi mõeldes – pea valutas ainult kolmel õhtul aastas, mitte sisuliselt iga päev nagu varem. Miks mitte siis jääda sellise meetodi juurde, mille puhul ma näen, et see toimib. Ja nii ma rännaku juurde jäingi.

Pärast rännakuseminari kadusid peavalud täiesti ära – juba esimese korraga.

Ma eeldan, et peavalud ei olnud ainuke põhjus.

Jah, peavalud polnud üldse esmane põhjus, vaid nii-öelda kõrvalefekt. Rohkem oli eneseotsimine ja teadmine, et on midagi enamat, et midagi siin elus on veel. See oli põhiline.

Kui oluline on inimesel enda probleemiga varakult tegelda? Ja millal on viimane hetk härjal sarvist haarata?

Ma ütleks nii, et endaga tegeleda ei ole kunagi liiga hilja. Härjal võib igal hetkel sarvist haarata. Võiks öelda isegi nii, et ideaalis me ei lase nendel probleemidel üldse kuhjuda, aga jah, elus läheb vahel teisiti ja probleemid kipuvad kuhjuma. Selle juurde on oluline teadvustada, et ma ei saa oma probleemiga enne tegeleda, kui pole seda endale tunnistanud. Kui ma saan aru, et jah, see on probleem ja mu enda sees sügaval tekib soov, et ma tõepoolest soovin seda muuta – alles siis hakkab asi lahenema ja seda on võimalik muuta. Vahel võib tunduda ka hirmutav enda probleemidega tegeleda. Ja on isegi küsitud, et kui enda sisse vaadata, siis see võib ju hirmutav olla. Olen vastanud, et terve elu oma hirmu eest ära jooksmise asemel on palju lihtsam sellega üks kord tegeleda.

Oma probleemiga ei saa enne tegeleda, kui pole seda endale tunnistanud.

Milliste probleemidega teie poole kõige enam pöördutakse?

On olnud igasuguseid erinevaid teemasid, sest ma olen päris pikka aega sellega tegelenud. Mulle tundub, et lihtsam on mul tegeleda nende teemadega, mis ma enda jaoks ära olen lahendanud. On olnud erinevaid hirmuteemasid, enesekindluse puudumist, paanikat ja ärevust. Ka seda, kui inimene tunneb, et tal on elus hetkel midagi, mida ta oma ellu ei soovi ja mida võiks muuta. On olnud ka abiküsimist füüsilise tervenemise toetuseks.

Minu juures käib ka päris palju lapsi. Kuna rännakumeetodi juures on üks võimalus tegeleda oma sisemise lapsega, siis miks mitte tegeleda kohe laste teemadega.

Ehk siis vanem toob oma lapse teie juurde või on juba laps ise piisavalt suur, et oskab ise pöörduda?

Pigem ikka lapsevanem, kes on teadlik sellisest võimalusest ja tuleb koos oma lapsega. Pöördutakse ka laste puhul päris paljude erinevate teemadega. Mulle tundub, et see on tingitud me ümber olevast tehislikust maailmast – lastel tekivad erinevad hirmud, nad võtavad kõike ju ilma filtrita vastu, võtavad tõe pähe. Filme, multifilme vaadates hirmud süvenevad. Milleks lasta lapsel hirmudega koos elada? See ei tule ainult sealt, aga seda tehislikku maailma ja nutiseadmeid võiks meie elus tunduvalt vähem olla. Nii lastel kui ka täiskasvanutel.

Kas keskendumisvõime on ka otseselt seotud selle teemaga, kui lapsed väidetavalt ei suuda enam keskenduda?

Jah, mulle tundub küll, et see on suures osas seotud. Lastel pole enam sellist mängimisaega nagu kunagi oli, et ma ise loon oma mängu. Nutiseadmetes on valmislahendused ja kõik käib nii kiiresti, tähelepanu on kogu aeg mitmes kohas korraga, keskendumisvõime väheneb selle tõttu.

Kui üldistada, kuidas teile tundub, kas lapsed on avatud suhtlemisele?

Oleneb lapsest, aga üldiselt küll. Ja lastega on üsna lihtne tööd teha, sest nemad on veel selles ehedamas maailmas. Täiskasvanud on enda jaoks juba maskid ette ja kaitse vahele pannud. Aga lapsed on ehedad. Nendel on hästi lihtne tegeleda oma teemadega – kui suund kätte anda ja öelda, kuidas lahendust leida, siis nad on valmis sellega tegelema.

Lastega on üsna lihtne tööd teha, sest nemad on veel selles ehedamas maailmas.

Kuidas lapsevanemad oma lapsi aidata saaksid?

Lapsevanemad saavad hästi palju aidata kogu oma tähelepanuga lapse juures olles. Kui ma tõepoolest olen oma lapse juures – kuulan, panen tähele, näen –, siis see on lapsele kõige parem. Seda pole vaja üldse palju, 15 minutit päevas pühendada oma jäägitu tähelepanu lapsele, võib teha imesid.

Mul oli sel kevadel hästi tore rännak, kus vastuvõtule tõi isa oma poja. Ta sai aru, et ta lapsel on midagi viga ja ta ise ei osanud seda lahendada. Helistasin neile hiljem, et küsida tulemust. Kuna neil oli pikem sõit koos tagasi koju, siis sai isa oma last jälgida. Ta ütles mulle, et laps oli jälle laps tagasi.

Väga lihtne vastus, mis tegi mulle rännakuterapeudina nii suurt rõõmu. Just seda me ju soovimegi, et kõik saaksid oma elus iseendana olla.

15 minutit päevas pühendatud jäägitu tähelepanu lapsele võib teha imesid.

Ja lõpetuseks, mis on teie enda õnnevalem?

Hea küsimus! Ma arvan, et õnnevalem on kohalolu. Kui ma olen mõtetes kuskil tulevikus midagi ette mõtlemas või hoopis minevikuasjades, et midagi oleks võinud teistmoodi olla, siis mind pole ju siin – mind pole kohal. Ja mu elu jääb elamata selles kohas, kus parajasti olen. Selleks et nautida oma elu ja olla õnnelik, tuleb kohal olla!

Selleks et nautida oma elu ja olla õnnelik, tuleb kohal olla!

Kommentaarid