LAPSEPÕLVE MEENUTADES! Mõnusaid hetki Väikevenna ja Karlssoni seltsis

Öeldakse, et meis kõigis peitub ka täiskasvanuna laps. Seepärast on vahel hea võtta kätte vana, lapsepõlvest tuttav ja kapsaks loetud raamat ja minna tagasi aega, kui olid väike — paljugi lapselikku tundub olevat endiselt lähedane ja sobib soovi korral ka suure inimese maailma.

Vahendame lühikesi jutukatkeid Astrid Lindgreni populaarsest lasteraamatust, vestlejateks on mõistagi Väikevend ja Karlsson Katuselt ning teisedki tegelased.

• “Nüüd on tal kindlasti pähklikoored krae vahel ja kirsikivid juustes, see on mõnus küll, või kuidas?” ütles Väikevend. “Tühiasi,” arvas Karlsson. “Kui sul pole elus suuremaid muresid, kui paar kirsikivi krae vahel, võid selle üle rõõmus olla.”
• “Ma ei saa millestki aru!” karjus preili Sokk. “Seda ma juba märkasin,” ütles Väikevend. “Aga ärge sellepärast kurvastage, kõik ei saa ju olla ühteviisi andekad.”
• “Majasokkude taltsutamiseks,” selgitas Karlsson, “on olemas kolm viisi. Neid võib tirriteerida, nendega võib tembutada või figureerida. Nojah, õieti on see kõik ikka sama asi, aga kui figureerid, siis on see rohkem käsikähmluse moodi.”
• “Aga Karlsson, ema ütleb, et läbi lukuaugu ei tohi piiluda!” “Su emal on tuline õigus. Lukuaugud on selleks, et neisse võtmeid toppida. See siin aga on juhtumisi vaateauk!”
• “Missugused on need parimad aastad?” “Kõik, vähemalt kui asi minusse puutub. Ma olen ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates.”
• “Karlsson, kas ma tohiksin sinuga üles kaasa tulla, et vaadata su maja, su aurumasinaid ja su pilte?” “Loomulikult. Endastmõistetavalt. Sa oled südamest teretulnud. Mõni teine päev!”
• “Kuule, isa. Kui ma sada tuhat miljonit krooni väärt olen — siis ma võiksin ometi viiskümmend krooni sularahas kätte saada ja osta endale väikese koera?”
• “Väikevend, sa tahad ju saada korralikuks inimeseks?” “Ei, parem ma tahan olla niisugune, nagu sina, isa,” kostis Väikevend. “Ma tahan saada niisuguseks nagu sina, isa, ja sa oled lihtsalt hea.”
• “Ema, pane natukeseks silmad kinni,” palus Väikevend. “Miks ma peaksin silmad kinni panema?” küsis ema. “Aga sa ju ütlesid, et ei või vaadata, kuidas ma suhkrut söön, ja nüüd ma tahaks võtta ühe tüki.”
• “Ära hakka maailma parimale kollile kollitamist õpetama,” lausus Karlsson. “Ma hirmutan nad ainult ilusasti natukene surnuks, nii et nad seda vaevalt märkavad.”
• “Te oleksite võinud loota, et ma täna külla tulen, sellest pidanuks su emale küllalt olema, et ühe käega lihapalle praadida ja teisega koort vahule kloppida,” karjus Karlsson.
• “Ma ei tahaks sulle mingit ekstratüli teha. Sul tarvitseb ainult tuli üles võtta, tuua natuke vett tuppa ja kohvi ära keeta. Juua võin ma ise.” ütles Karlsson.
• “Jah, muidugi on see rebane, joonistatud maailma parima rebasejoonistaja poolt.” “Jah, aga…” alustas Väikevend. “Minu küülikute portree — kus on siis küülikud?” “Nad on rebase kõhus,” vastas Karlsson.
• “Kõige parem asi Majasoku juures on õunakook,” mõtles Väikevend. “Ja kõige parim asi õunakoogi juures on vaniljekaste, ja kõige parim asi vaniljekastme juures on see, et mina seda söön.”
• “Mihukesed harimatud inimesed,” ütles Karlsson. “Minu meelest on lihtsalt harimatus, kui ei tehta vahet tondi ja muumia vahel.”
• “Kas siis tõesti pole olemas mingit head kibedat rohtu neile, kes järsku ogaraks lähevad?” küsis Karlsson. “Sest kui see on olemas, peame silmapilk onu Juliusele ühe priske annuse sisse söötma!”
• “Ei, neid ma küll maha ei müü,” ütles Karlsson oma varbaid silmitsedes. “Väikevend, ära parem lunigi! Ei, sest need suured varbad on maailma rikkaima rahamehe küljes ja nad ei ole enam üldsegi müüdavad.”
• “Ilus ja ülitark ja parajalt paks mees, see on nüüd küll asi, mis neid huvitab — neil on seal televisioonis kõik kohad selliseid täis,” turtsus preili Sokk.
• “Sul on üsna armas ema,” tähendas Karlsson. “Ainult kahju, et ta nii masendavalt ihne on. Olen mina oma elus putru näinud, aga nii vähe mitte kunagi.”
• “Ja kui ma ka olen tünder, siis olen ma igatahes Maailma Parim Tünder!” ütles Karlsson uhkelt.
• “Küll mõni võib ikka õel olla! Majasokk… kallis Majasokk, ära kuula teda, ega sina pole selles süüdi, et sa süüa teha ei oska!” lohutas Karlsson.
• “Kus su vanaema elab?” küsis Väikevend. “Minu vanaema elab majas. Sa kujutad ette, et ta ööd-päevad läbi lageda taeva all ringi jookseb või?” vastas Karlsson pahuralt.
• “Kuigi sa oled väike vastik ahne poiss, sa siiski meeldid mulle. Nii imelik kui see ka pole!” nentis Karlsson.
• “Arvad sa?” küsis Väikevend ja põrnitses emale otsa. “Krister ütles mulle: “Ma võin sulle tuupi teha,” ja siis ütlesin mina: “Tühja sa võid…” Kas sa oskad mulle öelda, kuidas me oleksime selle asja aruka mõttevahetuse abil lahendanud?”

Jüri Kukk