Kärt Trigman: Iga mehe Olümpia

Alanud Olümpiahooaeg tõi meie päevakorda tuhandeid tippsportlasi, võlus siniste ekraanide lähedusse lihtsalt ajaga kaasas käia soovivaid huvilisi, pühendunuid tugitoolisportlasi ja professionaalseid spordimehi. Miljardid silmad jälgivad hetkel seda, kuidas oma elu spordile ja eneseületamisele pühendanud vägilased panustavad kogu oma potentsiaali ja tervise, et „citius, altius, fortius“ üleskutsel saavutada maksimaalselt häid tulemusi. Päevast päeva on need imetlemist väärt inimesed pürginud selles suunas, et olla tugevamad ja osavamad, kui eile. Päevast päeva on nad seadnud endale uusi väljakutseid ning püüdnud ületada eilset iseennast.

Esmapilgul tundub, et nende tippsportlaste ja meie, tavainimeste vahel laiutab üüratu kuristik. Kuid  mina usun, et ka meie elu eesmärgid on suurel määral seotud väljakutsete ning enesetäiustamisega. Nii nagu Maslow vajaduste skaalagi teatab, on inimeste vajaduste tipus vajadus eneseteostuse järele, ihk areneda.

Usun, et ka meie päevades on vägagi palju ruumi oma potentsiaali maksimaalsele kasutamisele, väljakutsete esitamisele ja eneseületamisele. Ka meie püüame iga päev olla paremad, tugevamad, ilusamad ja targemad kui eile.

Mina igatahes püüan. Juba pikemat aega on mu suurimaks väljakutseks igasuguse negatiivsuse – kirumise, vingumise, rahuldamatuse, kritiseerimise, enesehaletsuse, süütunde, viha, kadestamise ja usaldamatuse teadlik vähendamine oma elus. Tõenäoliselt peavad paljud mind infantiilseks naivistiks, reaalsusest kaugeks rõõmurulliks, kuid mu valik on kaalutletud ja teadlik. Tean väga hästi, et me elu pole kaugeltki imekaunis lilleaed, aga ma usun ka seda, et lastes kord me ümber olevatel halbadel asjadel ja tundmistel enda sisse tungida, me ise võimendame nende mõju enda elule, vabatahtlikult süvendame negatiivset maailmapilti, mis ohustab meie nii vaimset kui ka füüsilist tervist ning takistab meid oma unistuste täitmisel.

Olen tähele pannud, et psühholoogiliselt on negatiivseid emotsioone kuidagi palju kergem tunda. Nad lihtsalt on tugevamad tundmused kui positiivsed. Nad jäävad su südamesse kripeldama, su mõtted keerlevad ümber nende ja miski ei saa enam jagu su hinge pesa pununud murest. Vaja on väga tugevat positiivset laengut, et kurjus enda seest minema peletada. Ja kui sul on üks paharet hinges, siis paistab kõik ümberringi palju süngemates toonides kui tegelikult, oled pahas tujus, kirud, su käed vajuvad rüppe, oled kibestunud, pidevas stressis ning mõjutad sellega ka teisi. Tekkib suletud ring. Siin kohas tulebki mängu väljakutsete ja eneseületamise abivägi. Mulle tundub, et on palju lihtsam neid musti mõtteid enda sisse üldse mitte lasta, kui hiljem nendega võidelda.

Õigeaegselt Scarlett O´Hara´likult lausutud „Ma mõtlen sellest homme“ aitab nõiaringist pääseda. Vaid ise valitsedes oma mõtteid ja tundmusi suudame vähendada stressi ning nautida elu poolt pakutavaid imelisi hetki. Nii arvan mina.

Aga mul on üks tuttav, kes, vastupidiselt mu filosoofiale, koguni usub kirumise tervendavasse jõusse. „Mis kirumises halba on?“ arutab tema. „Kutsud sõbrannad kokku, saate ennast tühjaks kirutud. Nii hea on veini mekkimise ja toidu valmistamise käigus laduda ennast oma emotsionaalsest koormast tühjaks. Kurdad elu üle, sõimad poliitikuid, kirud meest, kaebad kui isekad lapsed, nõmedad sugulased ja vastik ülemus sul on. Külalised laovad lagedale oma muresid, ja õhtu lõpuks on kõigil märksa kergem olla, pole enam mees nii paha ja elu – täitsa talutav teine! See on nagu psühholoogi juures käimine. Mul pole raha, et spetsialisti külastada, aga see-eest on palju sõbrannasid.“

Üheltpoolt olen temaga nõus, jagatud mure on pool muret. Aga teisalt, kas selline kirumisseanss tõepoolest lahendab midagi? Kas see tegelikult parandab meest ja peresiseseid suhteid, kasvatab lapsi, muudab riigipoliitikat, varustab paremate sugulastega või praavitab olukorda töö juures? Pigem on see kõvasti utreeritud informatsioon sinu elu ja kaaslaste kohta, sisuliselt stiilipuhas teiste tagarääkimine ja klatš. Reaalselt see ei paranda ju midagi. Lisaks sellele räägitakse, et sa oled see, mida sööd. Et valmistades kõhutäidet, kokad panevad toidu sisse oma hinge ja emotsioone. Kujutage ette, millist portsu ihutoidu sisse segatud vaimset sappi ja viha peavad need sõbrannad sel õhtul tarbima. Minu meelest peab toit olema valmistatud armastusega. Tegelikult kõik, mida me teeme, peab olema tehtav armastuse ja õnnetundega. Kasvõi läbi eneseületamise, jah. Sest ainult positiivsed mõtted suudavad tegelikult siin maailmas midagi muuta.

Teadlased on tõestanud, et teatud näolihaste naeratusse sättimine juba iseenesest teeb inimese õnnelikuks. Et ei ole nii, et vaid õnnelikud inimesed suudavad naerda, aga naeratavad inimesed suudavad olla õnnelikud. See ongi meie väljakutse, koht, kus ka tavainimesel on võimalust püstitada oma isiklike rekordeid, rõõmustada oma saavutuste üle, tunda kui uhke tunne on olla parem kui eile. Selline tavainimese Olümpia. Olümpia, mille autasu on hindamatu – isiklik õnn, tugev tervis, unistuste täitumine. Ja mis eriti rõõmustav, võitjapositsiooni võivad saavutada absoluutselt kõik kaasosalised.

Kärt Trigman