Jüri Kukk: Elu tasub elamist
Me kohtame sageli salmikesi ja mõtteteri, milles väidetakse, et elu koosnebki tasakaalustavalt naerust ja pisaratest. Ja seda võetakse kui tõde, sest reaalses elus see nii käibki. Aga ei pea. Kui naer on loomulik, siis pisaraid toovad esile meie valed otsused ja sammud. Meile on vaja positiivsust, mis peletaks pisaraid tekitavad eksimused juba eos. Kurbus ja valu on valed ja neid ise luua on vale.
Me oleme endale loonud maailma, mis näib koosnevat vastanditest. Valgus on ilus, aga kas pimedus varjab alati koletisi? Võib-olla oleme ise need sinna loonud? Ilmselt on pimedus vaid selleks, et oskaksime valgust hinnata. Ei midagi enamat.
Me ütleme, et elu pole ainult must ja valge. Nii see ongi, ainult selle vahega, et need kaks värvi on osa kogu värvispektrist, mitte omaette nähtus, mitte hea ja halb. Elu on värviline.
Muidugi on olemas nähtus, mida nimetatakse vääramatuks jõuks ja see võib meie maailma tuua kurbust, valu ja kannatusi, mida ära hoida pole võimalik. Aga kõik väljaspool seda on meie endi teha. Suure osa maailma valust saame nulliks muuta positiivse suhtumise ja mõtlemisega.
Kannatamine, kahetsus, solvumine, viha ja kadedus on emotsioonid, mida pole vaja. Need lihtsalt ei vii kuhugi. Mõelge ise oma elule: kas see, et te kannatate, muudab midagi? Kui siis halvemaks. Ja miks seda siis on vaja?
Meie endi ellu loodud muster paneb meid elama nii, nagu me tegelikult ei tahaks. On vaja see muster sassi ajada ja väljuda mugavustsoonist. Uus muster tähendab uusi võimalusi.
Peame elama olevikuhetkes, kaunis tulevik ees terendamas ja selja taga ilusad mälestused. See ei ole raske. Tasub proovida.
Jüri Kukk
Kolumnist
