Avaleht Hingele hea Jüri Kukk: Elu peabki olema ilus ja tore
Jüri Kukk: Elu peabki olema ilus ja tore
Hingele hea
0

Jüri Kukk: Elu peabki olema ilus ja tore

0
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Margus Vilisoo / MxM Stuudio
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Margus Vilisoo / MxM Stuudio

Kuulen sageli inimeste suust küsimust ja ühtlasi konstanteeringut: „Kes ütles, et elu peab kerge olema?“ Küsin selle peale vastu: „Aga kes ütles, et see peab raske olema?“

Usklikult inimeselt võiks küsida, et kas tõesti armastav Jumal tahab, et me saavutaksime kõike läbi raskuste? Siin on oht laskuda arutelusse, et kannatused on ju igapäevane reaalsus ja miks siis Jumal seda lubab? Vastuseks oleks ehk see, et ta on jätnud meile valikuvabaduse olla õnnelik või kannatada…

Materialistilt ja ateistilt saab pärida, et miks pidi evolutsiooni läbi tekkima kõndiv, mõtlev ja naudingutele vastuvõtlik olend, kes elult vaid tappa saab?

Elu peabki kerge olema, seda ei maksa raskeks elada. Sest me ei tee sageli teistele head, vaid lubame endale halba teha või oleme ükskõiksed, mis on sageli halvim variant. Positiivselt elada pole raske, sellega tuleb vaid veidi vaeva näha. Kõige tähtsam on muuta mõtlemist ja uskumusi, mis panevad meid tegema mõttetuid asju ja koormama aju rumalustega.

Minu mõtlemist muutis kord oluliselt üks uudistest nähtud videolõik. Keegi oli just Bingo Lotos võitnud ühe Eesti ajaloos suurima jackpoti ja reporter käis lugu tegemas kohas, kust võidupilet osteti. Üks mammi oli tulnud oma pileteid kontrollima, need olid paraku võiduta, ja siis küsis ajakirjanik vanalt naiselt, et kuidas ta suhtub sellesse, et keegi sai miljonid omale. Memmeke vastas lõbusalt: „See on ju tore, et keegi õnnelikuks sai ja oma rahamured lahendatud saab!“

Nii omakasupüüdmatu vastus ajas mõtlema mind, kes ma alati virisen, et ei võitnud isegi närusest nurkade mängust midagi.

Selliseid asju juhtub iga päev. Nädalavahetusel tuli kümneid vabatahtlikke Männiku karjääri, et üheskoos tõmmata köitega välja kaks läbi jää vajunud autot. Mõne aasta eest tabas Tallinna ränk lumetorm, mis mattis enda alla tänava äärde pargitud autod. Järsku ilmus välja seltskond noori mehi, kes sahkadega varustatud maasturitega aitasid inimestel oma neljarattaseid sõpru välja kaevata ja seda tasuta!

Me saame endas summutada halvad mõtted ja anda rohelise tee headele tegudele. Hiljuti käis meedias videosõda kahe juhi vahel, kes osutasid teineteisele kui liiklushuligaanile, kes üritas kaassõitjat teelt välja nügida. Ilmselt on tegu „Pada sõimab katelt!“ variandiga, aga alustajaid oli ju ilmselt vaid üks. Kui keegi käitub teel valesti, poleks vaja samaga vastata, isegi kui teil on õigus. Kutsuge või politsei, aga loobuge kättemaksust.

Olen arenenud kriitikameelega inimene, aga olen ka aru saanud, et suvalisi hinnanguid pole vaja anda. Tean inimest, kes loobus mõttetust töökohast ja avas toitlustusblogi, sai aga sellepärast paljude poolt hävitava hinnangu osaliseks. Miks kritiseerida inimest, kes tegi nii, nagu paremaks peab?

Elu saab lihtsaks teha: kuulake palju muusikat, andke teistele see, mida teil endal pole vaja ning õppige samas ka vastu võtma südamest antut, tooge igast olukorrast välja parim, leidke harmoonia keha, hinge ja vaimu vahel, käige palju looduses, loobuge muredele mõtlemisest, kui te antud hetkel nende lahendamiseks midagi teha ei saa — kas nende ettevõtmiste hulgas on midagi, mis nõuaks suurt tööd, aega või raha? Seda kõike saate teha siin ja praegu.

Väga tihti on meil vaja loobuda uskumustest, mida oleme elu jooksul omandanud ja külge haakinud, enamasti endale teadmatult. Lugesin kord lugu naisest, kes on kogu aeg olnud oma keha pärast mures, sest pidas seda liiga täidlaseks ja riietus seetõttu väljapaistmatult. Samas arvasid tema sõbrannad, et sellise keha pärast võiks tappa, nagu üks populaarseks saanud ütlus väidab. Siis võttis asja käsile üks sarja „Kartulid ja apelsinid“ kangelanna Viviani moodi sõbranna. Ta selgitas välja, et kunagi teismeliseeas oli selle naise ema oma tütrele öelnud, et pangu selga lohvamad riided. „Meie peres on kõik naised tugeva kondiga!“ oli selgituseks öeldud. Kuigi sellest tüdrukust sirgus hoopiski isa moodi sale ja sihvakas neiu, jäid ema sõnad tugevast kondist teda pikkadeks aastateks kummitama ja segasid normaalset elu. Nüüd, mil ta on seljatanud lapsepõlvest pärit uskumuse, julgeb see naine kanda keha ilu rõhutavaid riideid ning teenib tänavatel kümnete meeste pilke.

Palju on ühiskonnast välja kasvanud uskumusi, millesse me suhtume kui autoriteeti. Näiteks mõtlevad inimesed oma käitumisstiili või riietust valides liiga palju sellele, mida arvavad sellest teised. Kui palju me peaksime tegelikult teiste arvamusest hoolima? Arvan, et sedavõrd, et jääksime viisakuse piiridesse ega mõjuks amoraalselt ega ebaesteetiliselt, kusjuures siingi on piir ähmane. Üks mu sõber ütleb sageli niinimetatud halvasti mõtlejate kohta: see on ju vaid ühe inimese arvamus, miks peaksid sa sellest hoolima?

Minu noorusajal seisid kümned tüdrukud tantsuõhtutel seina ääres ja ootasid poiste tantsulekutsumist. Kogu õhtu jooksul oli vaid paar-kolm daamide valikutja kuni naisehakatised häbelikkust summutasid, olid popimad poisid juba aktiivsemate neidude poolt tantsupõrandale veetud. Õnneks on praegu aeg, mil naine võib süüdistust kombelõtvuses kartmata ise meeldiva mehega juttu alustada ja teda puusi hööritama vedada. Meie, mehed, tegelikult ootamegi, et ka naised oma sümpaatiat välja näitaks.

Julgus ja mõttevabadus on see, mis vabastab meie loovuse ja juhib meid heategudeni.

Jüri Kukk
Kolumnist

mm

Kommentaarid