Avaleht Hingele hea ISA KIRI POJALE! Loe, millise liigutava kirjaga tervitab isa oma vastsündinud last!
ISA KIRI POJALE! Loe, millise liigutava kirjaga tervitab isa oma vastsündinud last!

ISA KIRI POJALE! Loe, millise liigutava kirjaga tervitab isa oma vastsündinud last!

Foto: Pixabay

Üks isa avaldas Facebookis liigutava kirja, kus ta tervitab oma sündinud last. GoodNews avaldab selle värske isa, Matti Orava loal.

Vägilase sünd ja sõdalase tee

Eile. Sündis. Mu. Poeg.

See, mida ma endas tundena kannan, on võimatu sõnastada.

See on olemuslik. Aukartus elu ees.

Kui hoidsin oma kallist naist, siis salaja nutsin, sest olla niisuguse ime ja looja palge ees, siis ei saa ju olla nõrk ometigi.

Ja oled. Haavatav. Ehe elu imelisus ja müstika. Nägin oma poja sündi juba viis aastat ette oma unes.

Oled tugev ja olemas ja kindel. Ent samas. See ilu. Valu ja krambid, mida sa mehena ei saa kunagi tunda.

Ja oled kade.

Aga usaldad.

Elu.

Armastust.

Loojat.

Ja nii on.

Lihtsalt oled.

Ja usud. Oled olemas. Kohal.

Igas hetkes. Teadvel.

Usaldades elu kogu tema täiuslikkuses.

Oli hetki. Mis olid väga rasked!

Aga kui näed enda naise ees kaasa elamas 5 imelist naist, arstid, ämmaemandad, hingamisterapeudid .. saad aru, kui vähe sul kogemust ja astud tahapoole… et anda teed arukusele ja kogemusele…

Ja saad aru, et EGO on lahustunud. Ja oled vaba. Lõpuks.

Ja usaldad ja kulged ja voogad…

Ja kõik su pingutused on lõpuks vilja kandnud…

Oled kohal ja usaldad elu kogu tema täiuses.

Midagi pole vaja teha. Kõik on juba niigi täiuslik.

Ja siis ühtäkki on poiss su naise rinnal…

Ja raskus on möödas. Valu on ületatud. On tänulikkus ja palve….

Kõige selle ilu eest. Kohati hoides pisaraid tagasi…. aga fuck it… las tulevad… ma enam ei ole kõva mees.. nutan kogu selles ilus.

Mu poeg on siin. Mu naine on terve.

Missugune õnnistus.

Esimesena helistan oma emale. Nutuklomp on kurgus, kuuldes oma armsa ema häält. Ta oli terve päev oma palvetes meiega. Issand, kuidas ma armastan oma ema häält ja tema armastust.

Ja papa. Mu kallis paps. Alati tögamas. Ja see ongi lihtsalt see, mida ma temas armastan.

Ja mu õde. Ja ta pere emotsioonid.

Täiuslikkus.

Hetk elust.

Mida pole. Võimalik. Sõnadesse. Panna.

Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Tänulik.

Täna. Nyyd. Olevikus.

Et sellest aru saada.

Ei saanud me perepalatit. Agnes ja poiss on seal. Mina kodus. Kaugel neist. Fyysiliselt. Aga hingeliselt oleme koos.

Yksiku hundina vaadates oma hinge sygavaimatesse soppidesse.

Alati pole kerge just olla yksi…

Aga oled… ja vaatad… otsa… oma… yksindusele.

Tulin siia ilma yksi… nabanöör 2 x ymber kõri… verine ja yksi…

Ei karda ka nii lahkuda.

See vägi ja jõud, mis on nendes hetkedes.

Saad aru oma osast selles imelises kõiksuses, kus kõik on just nagu peab. Kõik on paigas ja korraldatud.

Olen mees. Verega ühendatud oma rahvaga. Suguvõsa juurtega kõvasti kinni selle maa mullas. Tugev nagu umbrohi, mida ei hävita ükski mürk ega langemine, kukkumine. Alati tõusen, kuniks elu.

Metsik, ürgne vägi voolab me soontes. Tunneta. See on seal.

Tuksub. Tuleb vaid mõistusest ja mõistlikkusest taanduda.

Vahel tuleb endast välja saada see, mis tahab väljendamist..

Ja nii on.. Ainult vahetu kohtumine…

See imearmas rahu- ja kaitseingel on ainult kogemiseks kohapeal.

Mina jooksen ürghundina ikka ringi. Kuid nyyd… on ka minu elus… midagi pysivat….

Peale mu esiklapse Eliise.

Nojah…

Nii on…

See elu..

Hetked ja killud…

Kommentaarid