Avaleht Hingele hea Helirännaku korraldaja Andri Afanasjev: see sai alguse juba lapsepõlvest, kui mul oli kokkupuude vaimse maailmaga
Helirännaku korraldaja Andri Afanasjev: see sai alguse juba lapsepõlvest, kui mul oli kokkupuude vaimse maailmaga

Helirännaku korraldaja Andri Afanasjev: see sai alguse juba lapsepõlvest, kui mul oli kokkupuude vaimse maailmaga

Fotod: erakogu

Tao keskuses toimub täna helirännak enda sisemaailma. Helirännak on võimalus turvalises keskkonnas allasurutud emotsioonidega tegelda.

“Me loome helisid küll nagu iga teine muusik, produtsent või helilooja, aga erinevus on ettevalmistuses: kuidas minnakse, milline on ruum, kus ollakse. Instrumendid, mida kasutakse ja hääled, mida luuakse – see ongi peamine erinevus tavakontserdi ja helirännaku vahel,” selgitas helirännakut läbi viiv Andri Afanasjev. “Helirännak on mõnus koht, kus oma küsimustele vastused saada ja kogeda reaalselt helisid, mis tulevad mitte ainult meie, vaid kõikide osalejate seest.”

Uurisime noorte Helirännaku korraldajatel, kuidas nende teekond kontsertide korraldamiseni jõudis.

Te olete noored inimesed, kuidas te helirännaku korraldamiseni jõudsite?

Andri: See sai alguse juba lapsepõlvest, kui mul oli kokkupuude vaimse maailmaga. Minu ema viis mind ravitsejate juurde ja kuna see aitas, siis saingi selle pisiku enda sisse.

Aegamööda see süvenes, sest mind huvitas muusika. Ma mängisin muusikat alguses diskodel ja ühel hetkel helide maailmas reisides, kus ma puutusin kokku erinevate šamaanide ja indiaanlastega, viis see mind soovini kuulda helisid veel paremini ning alustasin meditatsioonidega. Sealt edasi viisin ma meditatsioone läbi mõned kuud ning siis hakkasid ka instrumendid minuni jõudma. Alguses kingiti mulle trumm, seejärel kõristid ja sahistid ning aegamööda kujuneski sellest tegevusest helide rännak.

Minu ema viis mind ravitsejate juurde ja kuna see aitas, siis saingi selle pisiku enda sisse.

Millal see juhtus?

See oli umbes kaks aastat tagasi.

Miks su ema sind ravitsejate juurde viis?

Mul diagnoositi suhkruhaigus ja kuna mu ema ei olnud sellega päri, et tema poeg hakkab end süstima, siis tänu mu vanaema sõbrannale, kes oli ravitseja, jõudsin ma imeväel pärast paari kohtumist selle naisega seisu, kus minuga midagi toimus. Füüsiliselt ei tundnud ma nagu midagi, aga tajusin, et midagi toimus kogu aeg. Lõpuks, kui läksime uusi vereanalüüse andma, selgus, et seda haigust enam pole – seda ei eksisteeri enam. See oli suur rõõm nii mulle kui ka mu perele, sest minu isa on ka suhkruhaige ja see, et ma ise sain abi, andis kinnitust, et midagi enamat peab siin olema. Ei ole olemas ainult see, mida sa silmaga näed.

Lõpuks, kui läksime uusi vereanalüüse andma, selgus, et seda haigust enam pole – seda ei eksisteeri enam.

Mis see „enam“ on, millesse sa praegu usud, ja mis meie ümber veel on?

Me elame keskkonnas, kus kõik ongi energia. Ma olen seda ise kogenud ning seda on võimalik tunnetada. See pole kellegi privileeg, seda saab tunnetada igaüks, kes seda väga soovib. See ongi olnud minu mootor, mis mind edasi viib. See energia, millega me helirännakuid teeme, on selline, et me kõik läheme sinna endast andma sadat protsenti, kasutades kõikvõimalikke instrumente ja tööriistu, mis meil on.

Me elame keskkonnas, kus kõik ongi energia.

Andri ja Ilona

Milline see helirännaku poolteist tundi täpsemalt välja näeb? Milleks peab valmistuma inimene, kes sinna tuleb?

Andri: Oleme sadu helirännakuid teinud ja saan öelda, et inimesed tulevad sinna ikka mingite eelduste-ootustega, et temast tehakse nüüd parem inimene. Minu soovitus on aga, et tulge nii lihtsalt ja puhta lehena kui võimalik ja laske kõigel endaga toimuda. Inimene tuleb helirännakule, kus ruum on ette valmistatud, matid on maas. Me loome ruumi, kus on väga lihtne ja kerge olla, seal ei ole piiranguid. Alguses anname tähelepanu kehale ja raputame selle läbi. Seejärel me hingame, et mõistus ja keha omavahel tasakaalu viia. Me anname kehale ja mõistusele teadmise, et me lähme nüüd puhkama. Siis tuleme vaikselt helidega järele. Alguses kasutame kõristeid ja sahisteid, millega viime inimese sellisesse faasi ja tundesse, et nüüd hakkab midagi toimuma. Kõristi on imehea instrument, millega luua peas justkui segadus, sest need helid sahistavad su lahti. Ja siis kasutame me mõlemad ka oma häält ehk joiume, mitte ei laula sõnadega.

Tulge nii lihtsalt ja puhta lehena kui võimalik ja laske kõigel endaga toimuda.

Ilona: Joigumine on see heli, mis su seest välja tuleb. Vahel moodustuvad küll sõnataolised asjad, aga need on iga kord erinevad.

Ilona, mis on sinu lugu ja teekond helirännakuni?

Minu teekond on olnud praeguseks üsna lühike. Olen Andriga teinud seda septembrist alates. Eelmisel suvel käisin ise rännakutel ja see, et ma seda nüüd ka ise teen, on juhuse tahtel, see pidigi nii juhtuma. Enne mind tegi neid rännakuid Andriga koos minu sõbranna, aga kuna ta ise läks teistele radadele rändama, siis nüüd teengi neid mina.

Enne helirännakutel osalemist olin ma mingis mõttes arg. Mul oli teiste ees väga raske laulda ja instrumente puutuda, sest mul olid mingid hirmud ja blokeeringud ees, kuigi see kõik oli mu sees juba ammu olemas. Olin alati tahtnud seda välja elada. Andri usaldas mind täiesti ja andis mulle võimaluse vabaneda täielikult oma hirmudest. Sisemine laul, mis varem mu sees kinni oli, on mu elu juhtima hakanud. See on olnud väga kasvatav teekond.

Mul oli teiste ees väga raske laulda ja instrumente puutuda, sest mul olid mingid hirmud ja blokeeringud ees, kuigi see kõik oli mu sees juba ammu olemas.

Ilona, kui sa meenutad mõnda rännakut, kus varem osalesid, siis mis on see, mida sinu kogemuse põhjal inimene helirännakust saab?

Minu puhul oli see reaalne rännak oma sisemaailma. Mul juhtus mitu korda nii, et esimese asjana tundsin ma ringis olijatega tugevalt ühisvälja. Tundsin, kuidas terve mu keha suriseb, et keha on lahti. Läbi selle sain ma väga lihtsalt minna sügavale iseendasse. Mul olid põnevad rännakud, kus käisin loomadega mööda maailma ringi. Aga igaühel on see rännak nii ainulaadne kogemus, et ei saagi justkui ette oodata ega arvata, mis tuleb. Olen tähele pannud, et tihti on inimesed ka endas pettunud, et näe – mina ei käinudki täna rännakul. Endalt oodatakse palju, aga tihtipeale ei ole seda vaja. Peaks lihtsalt laskma endal puhata ja lõdvestuda. Ja iseendale tähelepanu pöörama.

Peaks lihtsalt laskma endal puhata ja lõdvestuda.

Rännakukontsert ei ole asetuse seisukohalt päris tavaline kontsert. Inimene on pikali ja püüab selle rännakuga hetke tulla.

Andri: Jah, see ei ole tavalises vormis kontsert – kõik on pikali, sest pikali on ju palju parem olla. Silmad kinni olles tajud sa teisi meeli. Sellised võiksid minu arvates tegelikult olla kõik muusikalised kontserdid. Pikali ja silmad kinni olles, hakkad sa tajuma muusikat kehaliselt. Meil on näiteks spetsiaalsed rätikud, mida inimesed panevad endale silmade ette. Inimesed tahavad näha, mis hääled nende seest tulevad, mis on endalegi alguses võõrad, sest me pole neid ju sageli teinud. Pikali ringis, rätik silme ees, keskel oleme meie, kes me siis kasutame instrumente ja hääli. Ühel hetkel sa justkui nagu oled seal ja pole ka. Oled nagu kahe maailma vahel.

Muusika on inimkonna iidne ning hingele vajalik osa. Mis on tavalise muusika ja helirännaku erinevus? 

Andri: Ma ei tahaks neid väga võrrelda. Me loome helisid küll nagu iga teine muusik, produtsent või helilooja, aga erinevus on just ettevalmistamine: kuidas minnakse, milline on ruum, kus ollakse. Need instrumendid, mida kasutakse ja need hääled, mida luuakse – see ongi peamine erinevus tavakontserdi ja helirännaku vahel. Helirännakule minnakse mingi taotlusega saada midagi teada ning meie peame looma ruumi ja hetke, et inimene saaks küsida küsimuse ning kuulda vastust. Me kõik oleme ju vaprad küsijad, aga me ei anna endale tavaliselt aega selleks, et vastus saaks tulla. Helirännak on mõnus koht, kus saab oma küsimustele vastused ning kogeda reaalselt helisid, mis tulevad mitte ainult meie seest, vaid kõikide osalejate seest. Tekib sünergia ja ühisväli, kus iga inimene hakkab ringis olles välja saatma talle vajalikku heli ehk siis infot. Meie Ilonaga oleme valmis võtma vastu kõike, mis tuleb. Need lood, mis tulevad, ei olegi nagu meie lood. Need helid, mida inimesed saadavad, aitavad meil minna sügavale endasse või järgmisesse faasi.

Ilona: Meil ei ole lood ette valmistatud. Kõik sünnib kohapeal ja kunagi ei saa kogeda sama rännakut. Kogemus on erakordne ja ainulaadne.

Palju on tavaliselt neid inimesi, kes teid kuulama tulevad?

Andri: Maksimum 16 inimest, aga see varieerub. Kõik oleneb aastaajast, kuu lõpust ja algusest, pühadest ja muust seesugusest. Eelmisel aastal käis kogu aeg kohal 16 inimest, vahel harva ka 10.

Ilona: Vähem on isegi parem, sest siis on rännak intensiivsem.

Andri: Iga kord on kõik ainulaadne ja see ei väsita meid kuidagi, sest me rännutame inimesi üle Eesti ja iga kord on see mõnus energiavahetus. Uued helid, mille üle arutleda, veidrad hääled, rõõmud, nutud, värinad, vappumised.

Ilona: Keegi ei pea midagi häbenema, sest see, mis tuleb, on väga okei – isegi kui sa karjud.

Kes on sinna oodatud?

Ilona: Iga inimene on oodatud. Oleme teinud helirännakuid väga erinevate taustadega inimestele. Sa ei pea millessegi uskuma, kui tuled. See annab ainulaadse kogemuse ja võimaluse tähele panna, mis su seest välja tuleb – näiteks allasurutud emotsioone. Helirännakul ei saa ennast petta ja võimalik on tegelda just nendega allasurutud tunnetega.

Andri: Kõik võivad tulla, aga samas ei pea tulema alati vaatlema, mis sinu sees toimub. Me loome lihtsalt ruumi, kus sa saad olla ja ühenduda inimestega, sest ühiskond rebib meid ju laiali. Meie aga loome ruumi, kus me tuleme kokku ja jagame tundeid, sest me oleme kõik inimesed ja meie kogemused on nii sarnased. Me loome justkui ühendusüritusi, kus me naudime helisid, vaatame enda sisse ja pärast on juturing, et juua teed ja vestelda sellest, kus me oma elus parasjagu oleme.

Ilona: Me anname inimestele võimaluse ennast väljendada, sest sageli seda ei julgeta teha. Meil saab jagada just seda, mida on vaja.

Kommentaarid