HEA SÕNA! Anu Tähemaa: ainult ise saab teha muutusi

Loovate juhtide strateegilisel nõustajal, õpetajal ja kõnelejal Anu Tähemaal läks päris mitu aega, enne kui sai aru, et ta ei pea jagama oma aega nende inimestega, kellele ta ei meeldi, kes tema arengut või tegevust ei toeta ja arusaamu ei jaga. Sellest hetkest on tal olnud õnne valida, kellega ta suhtleb.

“Mitte keegi ei pea olema “prügikast”, kes teiste sappi päevast päeva talub. Kui mõelda, kes on need viis inimest, kellega nädala jooksul kõige enam kokku puutute, siis saategi teada, kes olete ise, mida mõtlete ja teete. Ja mida te tahate? Ainult ise saab teha muutusi. Ka vana kõnekäänd ütleb: hulludega joostes hullud peagi ka ise. Mõistlik oleks joosta kellegi teisega ja teekonda nautida,” arvab Anu.

Miks on head sõna keeruline välja öelda?

Inimestel, kelle enesehinnang ja väärtused on paigas, on komplimentide või tunnustuse jagamine lihtne ja loomulik. Keerulisem on nendel, kes on iseendaga nii ametis, et nad ei märka ei head enda ümber, rääkimata hea sõna väljaütlemisest.

Omaette teema on hea sõna vormistamine ja ajastamine. Või siis kardetakse inimeste reageeringuid. On ju teada, et kui teed komplimendi itaallasele, oskab itaallane ütleja kõrgustesse tõsta ja mõlemal on hea olla.

Kuid kas tuleb tuttav ette, kuidas eesti inimene reageerib tähelepanekule “Küll sul on ilus kleit!”? Tavapäraselt pobisetakse punastades: “Oh, see mul kaltsukast ostetud ja 10 aastat vana… Ongi juba väljaveninud.” Tekib piinlik vaikus. Teinekord vist enam ei võtagi teemaks. Las olla ilus, aga pigem ma ei ütle midagi. Mine tea…

Meie ühiskond ei ole harjunud üksteisele head ütlema. Kõik, millega me pole harjunud, on võõras. Oli ju 1990. aastate alguses ka väga võõras inimest esimest korda nähes kallistada.

Võib-olla ei osata ka head näha, sest seda pole aastakümneid väärtustatud. Pigem võib tunduda hea sõna ütlemine kahtlane, et noh, mida sa nüüd minult tahad.

Küll aga ollakse üliedukad olema kriitilised. Natuke iseenda suhtes, aga loomulikult kõikide teiste suhtes. Kas on ikka piisavalt hästi tehtud? No kunagi ju ei ole. Ikka saab paremini! Kuidas siis nüüd kiita enne, kui see asi korralikult valmis ei ole. Ja kui siis lõpuks on valmis, siis on nagu OK. Aga ikka mitte kiiduväärt. Mine tea, hakkab endast veel hästi arvama…

Loetakse “normaalseks”, kui koristaja koristab ja juht juhib. Kuid kui palju indu saab koristaja, kui keegi talle ütleb aitäh, et sa ikka ja jälle mu kohvitassi ära pesed, sest ma ise pole jõudnud seda kööki viia. Ja keegi ei oska aimata, kui palju läheb juhile korda, kui keegi kiidab näiteks kordaläinud koolitust või uut süsteemi. Ehk oleks viimane aeg leida vähemasti üks hea asi päevas, mida kellelegi kohvipausil või meeskonnatöös tasakesi mainida? Levinud reegel on, et negatiivseid asju tuleb öelda kahe silma vahel, positiivseid kõigi ees. Aga kui ei julge avalikult, ehk ütleks kasvõi tasakesi?

Milline olukord on jäänud teile eriliselt meelde, kus hea sõna mõjul on suur väärtus?

See juhtus aastaid tagasi, kui töötasin koolis. Mulle anti üle rühm lapsi, kellele oli omistatud erinevaid hinnaguid, nagu “sotsiaalses arengus mahajäänud”, “koolikiusamise ohvrid” või “majanduslikult nõrgal järjel” või “võimekuselt kesised”, “pidevalt tundi segavad lapsed” jne.

Selle asemel, et nad koolimaja ümber oma loovust negatiivsel moel rakendavad või lihtsalt mittemidagi teevad, soovis direktor neid kuidagi rakendada. Vägev! Mulle anti vabad käed: tee, mida tahad. Peaasi, et nad midagi teevad.

Ma teadsin küll, et seltskond võib olla keeruline, aga juba esimestel kordadel kokku saades tundusid minu jaoks kõik lapsed erilised ja ägedad. Neid kõiki ühendas mingi eriline säde ja loovus. Aga jah, asjade tegemine võttis pisut rohkem aega, kui olin planeerinud ning sädet tuli kuidagi ohjeldada. Vahel oli tõesti tunne, et kas tuult on üldse võimalik väljal püüda. Aga kuidagi meil sujus.

Seal oli ka üks poiss, kes vastupidiselt teistele oli väga vaikne. Ta oli alati õigel ajal kohal ja mitte kunagi teda nimeliselt ei pidanud kõnetama. Minu suureks rõõmuks oli ta suht ainus, kes suutis hoida rütmi. Seega kui tegime muusikat, sii talle sai omistatud kõige suurem trumm ja ta hoidis kenasti kogu asja koos. Nii tunnis kui ka esinedes. Isegi kui ta tegi mitu aastat põhimõtteliselt seda sama rütmi, siis küll mul oli temast hea meel. Sellele mehele sai loota ja seda ma ka alati talle ütlesin. Ja siis ta sai suureks.

Mida ma aga ei teadnud, oli see, et see laps oli klassis tagakiusatav sellisel määral, et ta pidi end koolipäevadel nurkades varjama, et mitte teiste jalahoope taluda. Ka õppeedukus oli olematu. Kõik olid murelikud.

Kui me hakkasime koolipidudel esinema, siis klassi suhtumine muutus ja osad isegi kadestasid. Poiss sai juurde enesekindlust ja hiljem, direktori sõnul, tänu sellele tegevusele see laps lõpetas kooli. Küll oli hea, et mitte keegi mulle ei andnud taustainfot. See andis mulle võimaluse suhtuda temasse mitte haletsedes, vaid kui täisväärtuslikku õpilasse. Igasuguse tagamõtteta hea sõna toitis noore mehe enesekindlust, mida elus on rohkem vaja kui häid hindeid.

Milline võiks olla töö iseendaga, et lõhkuda enda sees negatiivset energiat?

Tänapäeva kiires elutempos tasakaalu hoidmiseks on vaja tõepoolest tööd teha iseendaga. Trennis käiakse, puhast toitu väärtustatakse, aga mis toimub meie peades?

Kui jälgida sisekõnet, siis on teada, et inimene mõtleb, aga välja ei ütle, umbes 60-100 000 mõtet päevas. Kui enamik mõtteid on negatiivsed, siis elu on ikka raske küll ja hullemaks läheb.

Teiseks märgata ja püüda vabaneda hinnangutest. No mis vahet on, kui kellegi seelik pole just sinu maitse? Või naaber lõikab puid vales kuufaasis? Kellelegi see ju haiget ei tee.

Kolmandaks: maailm toimib seest väljapoole. Enamik inimesi meie ühiskonnas on võtnud aga “ohvri” rolli. Kõik, mis temaga toimub, on kellegi teise pärast. Kui ühikas kõrvalt-toa kaaslased kõvasti räägivad sel ajal, kui keegi õpib, siis kõige lihtsam on arendada keskendumisoskust ja mõne aja pärast sa seda juttu lihtsalt ei kuule. Ka rongiga akna all harjutakse. Kõik on suhtumise küsimus. Teisi inimesi ega ka ühiskondi ei saa muuta, kontrollida nii, nagu igal meist vaja on. See on mõttetu energia ja võitu ei saabu kunagi. Ikka on keegi, kes meie ilusa elu ära rikub!

Kui suurt kahju tegelikult meile meid ümbritsevad negatiivsed inimesed teevad?

Kõik negatiivne levib kordades kiiremini kui positiivne. Kellegi kadedusest tingitud nähvamine kontori kohvitoas halvab mingil moel kõiki, kes sellest osa saavad. Inimesed löövad silmad maha ega kipu enda pead tulle panema. Ja jutustaja saab jõudu juurde. Halb jutt levib. Kui kõik just edasi ei räägi, mõtlevad nad selle peale ikka.

Sellel suvel kuulsin, kuidas välismaal elav eestlannast professionaalne laulja Eestisse laulupeole tulles sai osaks intsidendist Atko bussijuhiga. Naisterahvas nimelt ei teadnud, et roheline kaart selles firmas ei toimi ning taskust leidis ta vaid 20-eurose rahatähe. Selle “eksimuse” eest sai ta avalikult ja kõvahäälselt häbistatud. Buss seisis. Lõpuks leidis naine taskust ka 2-eurose ja palus bussijuhil vabandada. Paraku sõimaja vabandada ei soovinud. Naine oli aga oma soovis kindel, sest ta ei olnud seda “mahlast” sõnavalangut ära teeninud. Meesbussijuht on ka kangete killast, tuli kabiinist välja ning hakkas naist välja viskama ja kaela ümbert kägistama.

Mitte keegi bussisolijatest ei astunud vahele ega läinud appi. Tehti nägu, nagu ei nähta või võeti välja telefonid, et filmida.

Teisipidi kogemus on, et Šveitsis tulevad inimesed bussis ligi, kui oled kogemata paberi taskust välja pillanud ja kutsuvad sind korrale. Ühiskond hoolib ja hoiab silma peal. Ma ei oska mõista, miks Eestis hoolimatus kasvab. Kas see on see taltsutamatu vabadus, mida meie riigijuhid endale lubavad… või noore ühiskonna avaliku hukkamõistu puudus?

Kuidas mõista, et see, mis minus negatiivseid emotsioone tekitab, on teise inimese enesega rahulolematus, mitte see, et mina ise midagi valesti teeksin?

Just nii seda tulebki mõista, sest nii see on.

Inimesed, kes avalikult ründavad teisi misiganes teemal, pole tegelikkuses rahul iseenda või enda eluga. Teiste allatõmbamise kaudu on ju võimalik tõsta iseennast. Konnatiigiefekt.

Psüholoogia algkursusest on teada ka juba ammune avastus, et inimesed peegeldavad teistele öeldes kõike seda, mida nad kas ihaldavad või vihkavad iseenda puhul. Loomulikult on see teadvustamata tegevus. Seega kui öeldakse hea sõna, kui keegi on täpne tähtaegade osas, siis on see ütlejale enesele väga oluline, et see nii oleks. Või kui näiteks keegi nähvab, et teine on ülekaalus, siis see sama king pigistab tegelikult ütlejat ennast.

Enamasti me ei tee midagi valesti. Iga inimene teeb vaid õigeid otsuseid kindlas ajas kindlat infot omades. Teise inimese vaatenurk on aga teine ja automaatselt on see tema jaoks ärritav.

Inimesed, kes töötavad rahvusvaheliselt või reisivad rohkem, mõistavad, et “õiget” ja “valet” ei ole olemas. Sõltub kultuurist, haridusest ning millise ühiskonnaga on tegu. Ühel pool tehakse nii ja teisel pool teisiti. Ja teise kultuuri ka lühiajaliselt minnes tuleb austada teiste kombeid ja tavasid. Küsimus on harituses.

Kui saaksite täna midagi maailmas muuta, siis mis see oleks?

Jah, see on ilus mõte. Kui see nii oleks, oleks maailm ammu ilusam.

Mida igaüks teha saab, on muuta maailma iseenda ümber. Eesmärke saab seada vaid selles osas, mille eest ise vastutada suudetakse. Kahjuks ei saa mina mitte midagi teha, kui poliitik solvab teise riigi poliitikut. Küll aga saan vaadata oma päeva, tegevusi mõeldes nendele inimestele, kellega töötan või elu jagan. Iga väike heategu, toetav sõna või abipakkumine, muresolija ärakuulamine või lihtsalt küsimus, kuidas kellelgi läinud on. Kui igaüks nii teeks, oleks maailmas palju murepisaraid vähem, konfliktid saaks lahendatud verbaalselt. Iga inimene maailmas vajab rahu selle sõna mitmes tähenduses nii personaalsel kui ka riikidevahelisel tasandil.

Aga mida muudaksite Eestis?

Eesti on imeline paik, Nii palju võimalusi ja nii palju vabadust. Eestis on tohutu potentsiaal nii erilise elukeskkonna kui ka inimeste oskuste ja võimete mõttes. Kui mõelda erinevaid eluvaldkondi, kus meie inimesed on silma paistnud maailma mastaabis – kas see pole imeline, kui mõelda meie rahvaarvu ja ruutmeetrite peale? Seda kõike tuleb hoida, mitte võimu pärast kembelda.

Eesti vajab uue põlvkonna juhte, kes on avatud mõtteviisiga ja ka päriselt hoolivad inimestest. Allakäigutee on kiirem, kui arvata oskame. Hoida ja üles ehitada on palju keerulisem, eriti meie väikeriigis. Kaugelt vaadates on meie mõjuvõim (osaledes mõne kultuuriprojekti juures või teha otsuseid) suurte riikide kõrval väike. Aga meil on oskused mittemillestki võluda suuri asju, mille peale Euroopas enam ei tulda. See on meie tugevus. Samuti on meie kuvand positiivne. Eestimaalased on loovad ja julged.

Minu jaoks on oluline vaadata tulevikku. Ütleksin, et võti peitub hariduses. Kõige olulisem on leida meie lastele väga head laia silmaringiga õpetajad. Noortele ülikoolis tuleb pakkuda parimaid rahvusvahelisi programme ja kogemusi. Tutvustada juhte, kelle järgi nad soovivad joonduda, aga minna siiski oma teed, sest ajad muutuvad.

Meie juhtidele soovitan valida koolitusi, mis aitaks neil olla sisemiselt tasakaalus, olla üle  teravatest hinnangutest ja jätkata tegevust, mis toovad kasu ühiskonnale. See pidev kriitika nende suhtes, kes on võtnud vastutuse, mida keegi teine teha ei taha, on väga väsitav ja hävitav. Ka juht on inimene, kes soovib parimat, sest muidu ta ju oma tööd ei teeks. Alati ei ole küsimus rahas. Ja lõpuks jääme me ilma nendest võimekatest, sest tuleb tunnistada: nii Euroopas kui ka Austraalias on olemine pisut rahulikum ja viisakam.

Milline on teie enda pühadesoov lähedastele ja miks mitte kogu Eestimaale?

Elu on habras ja me keegi ei tea, mida toob homne. Minevik on ajalugu ja tulevik on unistus. Täna oleme teekonnal, tehes oma igapäevaseid valikuid. Parem veelgi kui iseenda valikuid, nii nagu süda tunneb. Õnneks on meile kõigile antud oskus mõelda ja valikuid korrigeerida, täpsustada või sootuks ümber mõelda. Elu on nii ehk naa kogu aeg muutustes.

Minu pühadesooviks on veeta pühad koos minu jaoks kallite ja oluliste inimestega. See aeg ongi lähedal ja soov täitub, mille üle olen väga tänulik.

Kui suudame elada iga päev nii, et südames oleks rahu ja tunnustada nii ennast kui teisi pisikeste edusammude eest, siis peaks ju olema juba palju parem.

Mul on olnud õnne paar tundi nädalas töötada lastega Loovusringis. Viimases tunnis palusin lastel soovida vaid ühe soovi, mida soovida kõigile jõuludeks ja uueks aastaks. Mitte ükski soov ei kordunud ja keegi ei toonud teemaks kingitustehulka või asju. Lapsed soovisid, et vanematel oleks nende jaoks aega ja et iga päev jõuaks natuke kallistada. Sooviti tervist, häid sõpru ja ühiseid tegevusi. Sooviti, et inimestevaheline suhtlus oleks heatahtlik, et üksteise jaoks leitakse häid sõnu ning rõhutati headust üksteise suhtes.

Mul on hea meel südamerahuga laste sõnumid edastada. Rahulikke jõulupühi!