Avaleht Lugemist GoodNewsi raamatukogust! Miks me elame nagu hiired, kui meie rinnas tuksub vapra lõvi süda?
GoodNewsi raamatukogust! Miks me elame nagu hiired, kui meie rinnas tuksub vapra lõvi süda?

GoodNewsi raamatukogust! Miks me elame nagu hiired, kui meie rinnas tuksub vapra lõvi süda?

Raamatu “Motivatsioonimanifest” autor toob lugejani üheksa lähtepunkti, millest alustada, kui sulle tundub, et sa rühid läbi elu, suutmata seda õieti nautida.

Inimeste elus, kes on määratud suuri tegusid tegema, tuleb aeg, kus nad peavad seisma peegli ette ja endalt küsima, miks me elame nagu hiired, kui meie rinnas tuksub vapra lõvi süda.

Selle raamatu autor ei anna meditsiinilist abi ja ei soovita otseselt ega ka kaudselt ühelegi inimesele mingit meetodit mõne füüsilise, emotsionaalse või meditsiinilise probleemi ravimiseks ilma arsti sekkumiseta. Autori eesmärk on pakkuda üldise iseloomuga informatsiooni, mis aitab leida oma tee emotsionaalse ja vaimse heaolu juurde.

Avaldame tänaseks inspiratsiooniks koostöös Rahva Raamatuga GoodNews raamatukogu raamatust “Motivatsioonimanifest” katkendi.

Me väärtustame oma aega 

Päev kuulub alati nendele, kes töötavad rahulikult suurte eesmärkide nimel. – Ralph Waldo Emerson

Inimloomus suunab meid iseseisvuse ja vabaduse poole. Mitte miski ei põle meie hinges suurema leegiga kui soov olla meie ise ja püüelda oma unistuste poole. Seega on suurim õnn elus see, kui oleme iga päev spontaansed ja ehedad ning tegeleme asjadega, mis meile korda lähevad. Kõige suuremaid kannatusi tekitame me endale aga siis, kui kulutame liiga palju aega massi sulandumisele, poseerimisele ja asjadele, mille vastu me mingit kirge ei tunne.

Nendest tõdedest saab välja lugeda, kuidas mõõta seda, millisel määral me oma vabadust väljendame. Seda mõõdetakse päevades. Kas me veetsime tänase päeva nii, et olime meie ise, väljendades oma tõelist häält, ausaid tundeid ja sisemist väge? Kas me tegelesime suurema osa päevast tähendusrikaste tegevustega selle asemel, et ennast tähelepanu hajutavale meelelahutusele ja mõttetustele ohverdada?

Väga lihtne on lasta päev päeva järel oma elul endast võõranduda. Me unustame ära, mida me tahame, ja meie tähelepanu hajub. Me teeme seda, mida teised tahavad. Me ütleme jah nii paljudele asjadele, et lõpuks pole meil üldse aega tegeleda sellega, mis meile tähtis on. Masside jaoks on see igapäevane reaalsus.

Aga vabadus ja hingesuurus kuuluvad nendele, kes oma päevi juhivad. Neil on täiesti teistsugune kontroll oma elu ülesehituse ja suuna üle. Päevadel on nende jaoks tähendus, sest nad teavad, et iga päev aitab neil koguda jõudu, et liikuda oma väljavalitud saatuse poole. Nad justkui kujutaksid ette, et seisavad elu lõpusirgel oma Looja ees ja vastavad tema küsimustele:

Kas sa kasutasid seda aega, mis ma sulle kinkisin, iga päev eesmärgipäraselt?

Kas sa käisid oma teed ja väärtustasid sulle antud aega?

Kui truult järgisid sa oma unistust, mille ma su hinge kasvama panin?

Nad justkui ärkavad igal hommikul teadmisega, et kunagi küsitakse neilt selliseid küsimusi. Igal hommikul heidavad nad särava eesmärgi oda kaugele tulevikupõllule ning võtavad vastu otsuse, et nende missioon on see üles korjata, et see siis veelgi kaugemale heita. Igapäevases võitluses on nad keskendunud, paindumatud ja töökad. Kui nad tunnevad, et on eksinud, siis neil on oidu korraks seisma jääda ja küsida endalt: „Kas ma olen õigel teel? Kas ma liigun oma soovide poole?“ Kui nad leiavad, et nad on valitud teelt meeleheite ja meeltesegaduse orgu eksinud, siis nad teavad, et neil tuleb oma pea püsti hoida ning kõrgele hea vaatega paika ronida, kust avaneb vaade kogu sellele teekonnale, mis neid siia on toonud, et otsustada, kas see on see koht, kuhu nad plaanisid jõuda. Nad märkavad kauguses säravat oda ja võtavad suuna selle poole, et leida uuesti üles oma saatuse horisont.

Nad jätkavad niimoodi jahmatamapaneva sihikindlusega. Neil on elus oma eesmärk ja nad ärkavad igal hommikul teadmisega, et on oma eesmärgile lojaalsed ning nende südames pulbitseb kirg. Nad ei lase sellel tundel hetkekski vaibuda vaatamata kõikidele probleemidele ja muredele. Nad heidavad alati oma eesmärgid tuleviku kaugustesse ja püüdlevad nende poole, kuni jõuavad oma unistuste maale või inglite juurde, olles nende püüdluste käigus oma otsa leidnud.

Nad ei raisanud oma päevi ringi uidates või kellegi teise ambitsioonide lipu all marssides.

Võrdleme neid inimesi kõikide nende sihitute, kiretute ja töökartlike logelejate ja vingujatega siin ilmas. Nad ei suuda enda jaoks eesmärke seada või kui nad seda teevad, siis nad lubavad tähelepanul hajuda, selle asemel et eesmärkide poole püüelda. Nad ei suuda tõusta kõrgemale igapäevastest ülesannetest, et näha, kuhu nende tee neid viib, ning nad petavad ennast, arvates, et mõne tähtsusetu ülesande edukas lõpetamine on areng. Nad on liiga arad, laisad või alluvad liialt kergesti teiste inimeste nõudmistele, et oma unistust taga ajada. Nad ei püüagi kirglikult ja distsiplineeritult pingutada. Neil on vabandused varrukast võtta ja nad on osavad kirjeldama, miks nad ei saa edasi liikuda või mägesid vallutada. Nad ei tunne, et nende peidetud väe aktiviseerimine on nende enda teha. Nad elavad pimeduses või keelduvad tunnistamast, et nende elul pole eesmärki või et see on tähtsusetu.

Nad ei saa kunagi tundma hingesuurust, sest ei suuda iseendale ja oma missioonile kindlaks jääda.

Me kõik oleme üks neist kahest: odaga pingutaja või hajunud tähelepanuga pidevalt vabandusi otsiv laiskleja. Kumb neist on meie reaalsus? Kas me lepime sellega, et meil puudub siht, ning laseme teiste nõudmistel ja meelelahutusel oma eesmärgid varjutada? Või mõistame lõpuks, et meie päevadest saavad nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad ja aastakümned ning meie elu siin ilmas saab olla kas võit või kaotus, suur rõõm või hulk kahetsusi, eesmärgipäraselt kasutatud või raisatud aeg.

Las tänasest päevast saab see päev, mil me nõuame tagasi oma elu eesmärgi selle massi sulandumise ja meeltesegaduse haardest. Las meil olla elus siht, mille poole me kiirelt ja töökalt liigume. Ärme laseme endal unustada, et väiksed jõupingutused ja igapäevased võidud koguvad ajaga kaalu ja võimu ning muutuvad peatamatuks jõuks, mis tagab meile sihikindla ja vaba elu.

Kujundame oma eesmärgid niimoodi, et meie igapäevased ettevõtmised ei tekita meis mitte tuska, vaid rõõmu ning need moodustavad suurepärase nimekirja sellest, kuidas elu nautida ja järgmise tasandi poole liikuda. Me suudame oma päevakava mõttetute ülesannete taagast vabastada ning selle käigus ennast kõrgemate standardite ja eesmärkide ning suurema rõõmu tasandile vinnata. Teadlik ja tähelepanelik ajakasutus aitavad meil oma saatuse ohjad uuesti enda kätte võtta ja iga päeva ilusaks ning nauditavaks muuta.

Aga selleks, et seda teha, peame heitma pika ja ausa pilgu sellele, kuidas me anname kontrolli oma elu ja aja üle teiste inimeste kätte ning pühendume mõttetustele. Me peame sagedamini ei ütlema. Me peame rohkem keskenduma. Me peame südikamalt võitlema, et kaitsta oma aega, unistusi ja hinge.

Võtame oma päevi siin maa peal ja seda inimest, kelleks me muutume, tõsiselt. Tähendusrikka elu elamine ja nautimine peab saama meie südameasjaks. On aeg hakata väärtustama igat tundi, selle asemel et raisata oma elu mõttetustele. On aeg oma enda teed minna ja oma päevad tagasi nõuda. Selleks aga ütleme kõik koos: me väärtustame oma aega.