Geter Gerlein: Üks teistsugune maailm ootab, et vajutaksite õigele nupule!
Kuni tegelen oma eksperimentidega ja iseenda peal katsetamisega, ning mille õnnestumise korral annan ka teile häid nippe teadmiseks/kasutamiseks, teen seni lühiülevaate raamatutest, mida olen lugenud ning teadmistest, mida olen omandanud ja hakanud kasutama.
Tundsin, et minu areng on justkui seisma jäänud ning negatiivsus varjutas kogu mu tegeliku olemuse. Tegin otsuse, et pöördun tagasi oma positiivsele rajale ning esimene mõte, kuidas seda teostada, oli soetada mõni motiveeriv raamat. Selleks sai “Piiranguteta elu”. Tänases postituses kirjutan raamatu esimesest peatükist. Selle peatüki tunnussõnaks on kõrge enesehinnang.
Gümnaasiumiõpilasena sattusin tihti selliste olukordade, mida tekitas madal enesehinnang, pealtnägijaks. See oli üksteise halvustamine. Näiteks, kui keegi sai parema hinde, kutsuti teda kadetsevalt nohikuks. Siis, sel hetkel, ei osanud ma niisugusele käitumisele hinnangut anda, kuid hetkel on saanud kõik selgeks.
Et saavutada edu, on vajalik kõrge enesehinnang. Kuidas seda aga tõsta?
Kõnesolev raamat jutustabki sellest, et kui aidata teistel inimestel tõusta, on võimalik tõusta ka iseendal. Ei ole võimalik kergitada iseenda positsiooni teiste silmis, kui on selline arusaamine elust, et teise väärikust alandades tõuseb enda oma. Otse vastupidi! Kindlasti olete kuulnud analoogseid lugusid nagu see, kuidas kuningas kritiseeris oma nõuandjat, nõuandja needis õuenarri, õuenarr pragas läbi teenijanna, teenijanna sõitles uksehoidjat ja uksehoidja andis jalahoobi koerale?
Alandamine on ülekanduv seal, kus ollakse ebaküpsed. Kui tahta elada edukalt, tuleks vana lugu kirjutada ümber kui rida üleandmisi.
Kirjeldatud näiteid leiab ohtralt elust enesest. Jälgisin kord päris palju fitness.ee foorumeid, sest esialgu tundus, et seal motiveeritakse ja antakse head nõu algajatele. Mida rohkem nende lehtedega tutvusin, seda enam hakkas koitma, et tegu on pesuehtsa rivaalitsemisega. Inimesed, kellel oli pisutki kogunenud väärt teadmisi, tegid ridade vahelt üksteist maatasa.
Hetkel olen jälgimas ühe tuntud kulturisti blogimisi foorumis ning avastan ühtelugu sealtki üsna negatiivseid kommentaare, olgugi, et tegemist on päris asjaliku sportlasega.
Kui tunnustaksime ja motiveeriksime üksteist rohkem, oleksime kõik tunduvalt edukamad. Mina isiklikult tõesti usun sellesse.
Tuleb tunnistada, et olen ka ise minevikus heade sõnadega olnud kitsi. Täna mõistan, et seda mõjutas keskkond, milles viibisin. Tihtilugu hinnati tunnustust või ka lihtsat sõbralikku tänu labaseks flirdiks. Tundsin seetõttu, et selleks, et avada tänuks või tunnustuseks suu, peab inimene olema seda ülepeakaela väärt. Aga kas mitte kõik ei ole väärt? Mäletan üsna selgelt, kuidas varem hooplesin, et mina ütlen ilusaid sõnu vaid siis, kui selleks on väga selge põhjus. Tagasi vaadates näen, et ka minul oli madal enesehinnang.
Vahepalana selline näide, et armastan Yogi-teesid juba ainuüksi sellepärast, et kõikidel pakikestel on midagi ilusat kirjas.
Tänu tahtele iseennast muuta olen hakanud end tõeliselt armastama. Ennast armastades on võimalik armastada ka teisi. Armastades teisi tekib aga siiras tahtmine neid motiveerida ning tunnustada. Tunnustades enda ümber olevaid inimesi tunnen end veelgi paremini. Tundes end paremini, tekib veelgi suurem tung positiivsuse järele.
Tunnen, et maailm naeratab mulle!
