Fotograaf Merike Kens jäädvustas suurpere kauneid eluhetki
Fotograaf Merike Kens, kes on ühendanud töö ja hobi oma stuudios Sydamest Sydamesse, võttis juuni esimesel nädalal ette sõidu Põlvamaale, et seal läbi viia üks ääretult tore ja ilus heategevusprojekt. See tema mõtetes sündinud idee nägi ette fotosessiooni ühe paljulapselise pere juures, et sellele trobikonnale suurtele ja väikestele jääks eluks ajaks fotomeenutus ajast, mil lapsed hakkasid sirguma ja ellu astuma.
See teema on fotograafile südamelähedane, sest ka tema on pärit üheksalapselisest perest ja teab, kui sageli ei luba suurpere eelarve sellist ettevõtmist ja seetõttu võttis ta ka ühendust Eesti Lasterikaste Perede Liidu presidendi Aage Õunapiga. Facebooki kaudu leiti poolesaja kandidaadi hulgast üks Põlvamaa 11 lapsega pere. Merike meenutab, kuidas Aage helistas talle ja palus lihtsalt öelda üks number, mille põhjal otsiti FB-is üleskutset jaganute nimekirjas üks pere välja, kellele kingiti fotosessioon. Selleks sai Vika ja Mati Sonnede pere Orava külas.
“Ma tean, mis tunne see on, kui võtad 10-15 aastat hiljem perepildi ette. Inimesed on siis rõõmsad ja mina olen ka rõõmus,” ütleb Merike. “Tänaseks on see kingitus teoks tehtud ja kenasti üle antud, kuid see päev ei olekski saanud juhtuda juhul, kui meid poleks abistanud nii paljud suure südamega omad inimesed.”
Eeltööd oli omajagu
Merike Kens räägib, et pildistamispäevale eelnes suur rida kokkuleppimisi pereema Vikaga, et leida päev, mil kõik lapsed on kodus. Pere vanem tütar näiteks käib Tartus Maaülikoolis loomakasvatust õppimas. Peres on kokku 11 last vanuses 3, 5, 6, 7, 9, 11, 13, 16, 17, 19 ja 20 eluaastat. Fotograafi kunstnikuhing tahtis kindlasti ka seda, et pere liikmed oleksid tavapärasemates riietes ja just sellised, et nad sobiks oma kodutalu keskkonda.
Merike ütleb, et kuna tegemist oli maal elavate inimestega, siis oli välistatud glamuur ja uhked riided. “Esimese asjana kargasid mulle pähe rahvariided, mis tähendab maainimese jaoks samuti pidupäeva ehk teistmoodi uhket tunnet,” täpsustab ta.
Nii võttiski heateole pühendunud fotograaf oma südameasjaks kõigile 13 inimesele rahvariided leida ja mitte kõik ühesugused riided nagu rahvatantsugrupil, vaid kõik erinevad, mis iseloomustaks neid kui erinevaid isiksusi. Rahvariided on teatavasti tänapäeval haruldased ja samas väga hinnatud, seega on neid leida raske, eriti veel sellises koguses ja sobituvaid.
Siinkohal tuli Merikesele meelde omal ajal laulmise ja tantsimise läbi armsaks saanud Võhma Seltsimaja. Kuna tema ema Riina on seal üks eestvedajatest, siis oli küsimine kerge ja enamus riided ongi sealt saadud. Riideid tuli ka ümber teha ning mujalt juurde otsida.
Teisteks päästerõnga viskajateks said Võsu põhikool ja Tiskre eralasteaed Lõvimeri. Lõpuks saadi vajalikud riided kokku, sealhulgas ka pastlad ja puukingad Võhma Seltsimajast kõigile 26 jalale.
Fotograaf Merike lisab, et pereisale läksid selga rahvariided, mille Lääne-Virumaa naised olid õmmelnud Meeste Tantsupeo tarvis.
Seiklus Lõuna-Eesti suunal
Merikese sõit Lõuna-Eestisse Põlvamaale oli omaette seiklus, sest kuigi pereema Vika näpunäited olid teada ja telefonist sai lisa küsida, polnud Orava külakest kerge leida – pidevad teeristid ajasid segadusse. Külapoes saadi päris õige suund kätte, sest 11 lapsega peresid pole ka maakohtades eriti palju leida ning kui nad olemas on, siis teatakse ka teed juhatada. Kui Merike neljatunnise sõidu järel pungil asju täis autol oma abilise Elinaga taluväravasse jõudis, ootas pere juba ärevusega ees. Kohe läks riiete proovimiseks, suuremad ja käbedamad aitasid ka pisemaid. Mõistagi läks naistel valmissättimisega kauem aega, seega klõpsas fotograaf meesperega enne juba rea mehiseid pilte ära – kuus meest ja üks koer vanima poja süles näitavad rivis ära läbilõike pere tugevamast poolest. Seitsmest kaunitarist koosnev naispool mahtus piltidele nii rahvariietes kui ka naiselikes kleitides. Perepildid on kui mägi, kus äärtel pisemad ja keskel suuremad.
“Pildistamine möödus kiirelt – kolm tundi tundus nagu 30 minutit,” meenutab Merike. “Lapsed olid tõesti väga-väga vaprad, sest peres oli ikka pisiputukaid palju ja palju oli ühtehoidmist ja palju oli ka soojust ning aitamist. Hästi-hästi tore oli ning igati tundsin ennast justkui oma kodus, sest olles ise üheksalapselisest perest pärit, siis tean, mida selline õhkkond tähendab ja mis ta annab meile. Suur au ja lõputu kummardus pereema ja pereisa ees, kes panustavad kogu oma aja oma laste tulevikku!”
Toredaid seikasid
Fotograaf ja suurpere suured-väikesed otsustasid, et pildile tuleks kaasata ka koduloomi. Kassid ja koerad jooksid niikuinii kogu aeg pildistamise tegevuses kaasa ja ema jutust selgus, et neil on ka sead. Kaks suurt ruigajat, kult ja emis, said laste kõrval samuti modellideks ja kuigi pisem pere neid veidi kartis, tulid ühise eesmärgi nimel kõik asjaga kaasa – pildid said igal juhul toredad.
Musta värvi rõngassaba näeb piltidel tõsiselt hirmutav välja. Pesamunade kätes poseeris kassipoeg ja koerakest jagus peaaegu igale poole. Osadele piltidele lisavad silmailu taludes endistest aegadest alles jäänud ja au sees püsivad vankrirattad.
“Igastahes oli see väga äge päev ja igati unustamatu ettevõtmine, sest selliseid hetki ei koge elus palju,” võtab Merike Kens ühe toreda Eesti pere juures veedetud päeva kokku. Ta lisab, et on õnnelik, sest üks tema salasoovidest sai teoks.
Oma töös meelepärase pildistamise ja leivateenimise ühendanud Merike Kensi tegemistest võib täpsema ülevaate saada SIIT ja SIIT!
VAATA GALERIID!
Fotod: Merike Kens
Jüri Kukk
