Erika Räpp: vajame üksteist just täpselt sellistena nagu oleme
Ööpäevas on jätkuvalt 24 tundi, aga enam ei ole aega – mõõde on nihkunud. Aega ei ole muuks, kui vaid tööks ja kohustusteks. Muidugi on see paljudel asjaoludel kunstlikult kujundatud illusioon, millesse usume, sest pole aega seisatada ja sügavamalt juurelda, miks meil on ebamugav.
Ah, muidugi ma üldistan! Alati on neid, kes astuvad targalt-teadlikult rattalt maha täpselt õigel hetkel. Paljusid sundis selleks küll elu vägisi, aga see pole õnnetus, sest pealtnäha ootamatult tekkinud jamad võivad päästa meie elusid. Sellised hetked on täpselt õiged, et pidada iseendaga sisimas tõsiseid vestlusi, esitada küsimusi, sest vastused on alati samas.
Mul on lõpuks töö, mida armastan. Ja veel kuidas ma seda naudin! Ei, see on pigem hobi, mis on ka boonusena tasustatud. Olen tänulik endale suures teadmatuses ja ebakindluses tehtud julgete sammude eest, oskamata kuigi hästi prognoosida, mis pärast seda minu elus juhtuma hakkab. Kõik sai ette võetud edukama ja õnnelikuma elu püüdlustel. Edu = minu jaoks hingerahu ning võimalus osaleda elu loovates protsessides naudinguga-huviga ja uskudes, et igaühest sõltub midagi kohe kindlasti!
Me keegi pole mõttetud tegelased – igaühes on miski, milleks ta on vajalik. “Väike” inimene võib kallistada “suurt” häbenemata, et ehk ei ole ta seda au ära teeninud või veel hullem – äkki ta oma väiksuses ei tohigi puudutada kedagi nii auväärset ja tänada kedagi, kes on temast targem, lahtisem, suuremeelsem jne, aga ma tegin selle ära! Kallistasin täna suurest tungist oma raviarsti dr Ljudmila Fjodorova “pooleks”! Oli piinlik “väikese inimesena” seda teha, no aga kui ma nii tunnen? On suur au olla just selle inimese patsient-“objekt”!
Ta on kindel, et on väga tavaline inimene (muidugi ta mõtleb nii, sest on tark), aga tegelikult on ta siiski eriline ja selgesti eristuv!
Nädalavahetusel palus ta mul teda mitte igatseda, sest kohtume taas juba esmaspäeval. Teisipäevast saab minu jaoks märgiline päev … Homme aga näen oma lapsi! Lapsi, kelle jaoks mul enam üldse jõudu ei jäänud …
Ei, ma ei usu, et lapsed jäävad sündimata viletsate olude tõttu – see pole kunagi õieti takistuseks olnudki. Mõelgem … Ka väga kasinates oludes saab kasvatada õnnelikke lapsi, kui nende jaoks ON AEGA. Kuhu sünnitad lapsi, kui ei ole aega nende jaoks? Kellele? Kes vastutab?
Tahtnuks lapsi tunduvalt rohkem oma ellu, aga närvikava ei pea vastu enese jagamisel kõige vahel nii, et säiliks tasakaal. Ma pole nii võimekas, samas kui mõni teine saab kõigega väga loomulikul moel hakkama. See lihtsalt tapaks mu!
Kõik sünnime siia ilma isesugustena, mingisuguste loomuomadustega, mida on raske alla suruda ja küllap on meid nii erinevalt funktsioneerivaid ja mõtlevaid vaja siia põhjusel, et kõik ellu loodu toimiks tasakaalustatult ja hästi nagu korras, erinevatest VAJALIKEST detailidest koosnev, masinavärk. Üksi me seda ei suuda ja seepärast vajame üksteist just täpselt selliste isesugustena nagu oleme!
Ma olen tänulik!
