Avaleht Hingele hea Erika Räpp: soovitan raamatut “Psühhopaatide tarkus”
Erika Räpp: soovitan raamatut “Psühhopaatide tarkus”
Hingele hea
1

Erika Räpp: soovitan raamatut “Psühhopaatide tarkus”

1
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist  Foto: Margus Vilisoo
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Margus Vilisoo/MxM Stuudio

Kes küll suudaks vikerkaarel tõmmata joone sinna, kus violetne toon lõpeb ja oranž algab? Me näeme selgelt eri värve, kuid kus täpselt hakkab üks teisega segunema? Samamoodi on ka terve mõistuse ja hullumeelsusega“ –  HERMAN MELVILLE

Raamatu autor, professor Kevin Dutton, on Kuningliku Meditsiiniseltsi ja Psühhopaatia Teadusliku Uurimise Seltsi liige lisaks veel paljudes teadusseltsides osalemisele. Töötab Oxfordi Ülikooli Magdaleni kolledži Calleva evolutsiooni ja inimteaduse uuringute keskuses psühholoogiateadlasena. Prof Dutton elab Suurbritannias Cotswoldsis.

Nimetatud teos võtab luubi alla selle, mida on pühakutel, spioonidel, sarimõrvaritel jt meile edu kohta õpetada.

Uno Traat, kriminoloogia õppejõud, ütleb, et autor on võtnud enesele keerulise ülesande kirjeldada psühhopaate kui tavalisi inimesi nende pahede kõrval ka kiiduväärsete joonte kaudu, nagu kartmatus, vaimne vastupidavus, hetkes olemine, utilitarism jms. Just neid jooni võivad tippjuhid ära kasutada.

Ühest küljest teaduslik materjal, aga teisalt sugugi mitte tehniline, vaid väga mõnusasti kirjutatud ja huvitav lugeda. Muhedad paralleelid ja näitlikustamine. Olgu, päris kuiva, faktiteadmisi silmas pidava, tekstita ei pääse, aga mööda külgi see maha ei jookse. Mulle väga meeldib, kuidas autor käsitleb teaduslikku infot ja muudab selle mahlakaks. Palju on ära toodud katseid, mida autor ise ja teised teadust tegevad kaasvõitlejad on läbi viinud. Ütleme nii, et loetav peaks oma vaimult sobima nii meestele kui naistele. Neile, kel on kiusatus ülemääraselt inimesi n-ö süstematiseerida loomuomaduste varal, ei soovita! Võivad saada veelgi suuremat indu (naeratan krutskilt).

Miks just selle valisin?

Läksin raamatukokku sootuks teise eesmärgiga, aga teate, räägitakse siin viimasel ajal palju Putinist ja … pealegi huvitab mind hetkel väga vaimulik temaatika.

Hiljuti tegin tähelepaneku oma lugemisvara valikute suhtes, et valdavalt olen läbi aja eelistanud teaduslikku ja dokumentaali põnevust loovale. See on kindlasti üks põhjus. Samas aga poseeris see raamat väljapanekuna nii kenasti. Uus väljaanne ja puha. Vaatas mulle otsa ja lisaks vaimulikule lektüürile hakkasid näpud selle järele hullult sügelema, sest kaanel oli väike viide sisule, kus oli muuhulgas üks väike märgiline sõna “pühakutel”.  Seega tuli valik mulle pihku juhuslikult just selle ainsa sõna kaudu. Nagu juba isegi näete, olen rahul.

Teen väljavõtte ühest teravmeelsusest:

… ”Kujutagem ette ühiskonda, mis erineb veidi sellest, kus me praegu elame: sellist möödaniku ühiskonda, kus iga nädala lõpus makstakse inimestele palka sularahas, väikeses pruunis nimelises ümbrikus. Nüüd kujutlege, et jagame selle tööjõu kaheks eri tüüpi inimeste rühmaks. Esimene tüüp on aus ja töökas ning teeb terve nädala rasket tööd. Nimetagem neid pühakuteks. Teine tüüp on autu ja laisk ning elab oma korralike kaaskodanike arvelt, kui nad reedel koju lähevad. Nad lesivad, oodates teispool tehase väravaid, ja võtavad nende raske tööga teenitud palga endale. Nimetagem neid pättideks.

Alguses tundub, justkui saaksid pätid oma eluga hästi hakkama, et kuritegevus tasub end ära. Tõesti, vähemalt lühikeses perspektiivis tasubki. Pühakud tiksuvad vaikselt ja hoiavad kogukonna elus, samal ajal kui pätid lõikavad kahekordset kasu. Nad mitte üksnes ei naudi õitsvas ühiskonnas elamise eeliseid, vaid pühakutelt varastatud palga näol saavad ka “tasu” mittemidagitegemise eest. 
Väärt töö, kui selle saad.” …

Ja veel üks väljavõte, mis tabab täiuslikult psühhopaadi olemust:

… “Skorpion ja konn istuvad jõe kaldal ja mõlemad tahavad üle jõe saada. 
“Hei, härra konn!” hüüab skorpion läbi roostiku. “Kas te oleksite nii lahke ja viiksite mind seljas üle jõe? Mul on teisel pool tähtsaid asju ajada, kuid ma ei suuda nii tugeva vooluga jões ujuda.”
Konnale tundub asi kohe kahtlane.

“Hästi, härra skorpion,” vastab ta, “Mõistan, et teil on teisel pool jõge tähtsaid asjatoimetusi. Ent palun mõelge natuke järele. Te olete skorpion. Teie sabaotsas on terav astel. Niipea kui ma teid selga võtan, tekib teil loomulik tung mind torgata.”
Skorpion, kes oligi konnalt sellist vastust oodanud, vaidleb aga vastu:

“Lugupeetud härra konn, teie kahtlus on täiesti mõistetav. Kuid mul ei ole mingit kavatsust teid torgata. Mul on lihtsalt vaja teisele kaldale saada. Annan oma sõna, et teiega ei juhtu mitte midagi halba.”

Konn jääb skorpioni jutuga vastumeelselt nõusse. Ta lubab libekeelsel lülijalgsel endale selga ronida ja hopsti! ilma pikemata hüppabki vette. Esialgu läheb kõik hästi. Teekond sujub täpselt, nagu plaanitud. Poolel teel aga tunneb konn seljas äkki teravat valu – ja näeb silmanurgast selja taha piiludes, kuidas skorpion oma astla tema nahast välja tõmbab. Piki jäsemeid hakkab voogama surmav tuimus. 

“Sina tobu!” krooksub konn. “Ise ütlesid, et sul on vaja minna teisele kaldale asju ajama. Nüüd me sureme mõlemad!”
Skorpion kehitab õlgu. Siis keerutab ta uppuva konna seljas tiiru džiigi.

“Härra konn,” vastab ta ükskõikselt. “Ise te ju ütlesite, et ma olen skorpion. Minu loomuses on teid astlaga torgata.”
Nende sõnade järel vajuvad konn ja skorpion koos jõe tumedatesse ja mudastesse voogudesse.
Kumbagi neist ei ole enam nähtud.” …

Meeldivaid elamusi!

Erika Räpp 
Blogija

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid