Erika Räpp: see on ju inimlik

Me suudame inimestevahelises suhtluses lõhkuda negatiivset ringi ja soovi korral muuta selle koguni positiivseks. Juhtub see siis, kui vaimselt küpsem võtab teadlikult vastutuse toimuva ees, kuna tal on arusaam protsessi olemusest. Vastasolija mentaalne pagas ei oma tähtsust, kuna positiivset energiat, nt siirast lahket sõna, mõistmist, kaastunnet, huvi olemasolu jm, tunnetavad inimesed ühtviisi.

Me ei tule tegema kurja. Kui nii juhtub, on see õpetatud-õpitud muster ja põhjustatud arusaamast, et kurja on tehtud sootuks meile ning vastureaktsioongi on tingitud pigem soovist end kaitsta millegi eest.

Siinses keskkonnas leiab aset tohutult haavumisi. Ikka seisavad selle taga hirmud. Sisimas tunneme endid heasoovlikena nagu see algupäraselt loodud ju ongi ning järeldame ebakõlade puhul teisi ülekohtustena. Iseenese mõtetest ning tunnetest on meil ülevaade, teiste omadest mitte. Ka siis mitte, kui nad suu lahti teevad …

Niisiis üks asi on see, mida endast ise arvame ja teine asi, mida aduvad meist kaasinimesed ning tekkinud ebakõlad taanduvad ebaõnnestunud kommunikatsioonile. Seda, mida sisimas kaasas kantakse mõtete-tunnete tasandil, ei ole võimalik panna sõnadesse nii nagu see tegelikult on. Sõnastamine automaatselt deformeerib algupärase.

Arusaamatused kaotavad oma negatiivse sisu ja neil pole enam tähtsust alates hetkest, kui on soov mõista ehk siis juba viibitaksegi positiivses ringis. Mõelda vaid, kui lihtne oleks inimestevaheline suhtlus, kui nad vahetaksid mõtteid nii, et sõnu vaja polekski – läbi objektiivse energeetika.

Negatiivset ringi on väga lihtne katkestada ja lihtsad asjad kipuvad olema lausa nii üle mõistuse lihtsad, et neid on keeruline rakendada. Seni, kuni vahel on pidur – ego – mis saab riivata …

Olen mõtisklenud omaette, et meie igapäev liigub maise elu lõppvaatuse suunas ja kõik justkui otsime olemasoleva tähendust ning taban end mõttelt, et kulminatsioon saab olema ilmselt lausa narruseni lihtne, kui jõuab pärale vastus selle kohta, mis on jäänud selja taha. Vaevalt siis kellegi subjektiivne tõlgendus meist enam loeb. Loeb vast ikka see, milline on olnud tahte olemus meie enese sees – energeetiline tasand. See, mis oli tegelikult …

Vaimne küpsemine annab tugevuse ja loob suutlikkuse jätta negatiivsele vastamata negatiivselt, mis jätkaks energiaringi läbi uue lisatud laengu ning levitaks seda ahelreaktsioonina mööda võrgustikku kõrvalseisjatele, kes otse tsentris pole viibinudki. Toimib nagu nakkuslik viirus.

Kogemustega kaasneb arusaamine enesest ja vastasolijatest, annab mõistmisvõime ning võime elada teadlikult. Kui saab selgeks, et teised inimesed ei ole halvad, on võimalik praktiseerima asuda kohe ja mitte jätta omandatut mugavusest tähelepanuta.

Olen kuulnud kogu elu öeldavat: see on ju inimlik! Inimlikkusega on tõepoolest mugav välja vabandada ebaküpsust, laiskust või sihilikke negatiivseid tegusid, peaasi, et mitte võtta vastutust. Mis need teised asjad siis on? Head ehk minulikud? Ei maksa jätta tähelepanuta, et absoluutselt kõik, mida inimene teeb, on inimlik-minulik – nii positiivne kui negatiivne.

Tähelepanek on lihtne: mida küpsem, seda positiivsem!