Avaleht Hingele hea Erika Räpp: kümme paranemiskäsku iseendale
Erika Räpp: kümme paranemiskäsku iseendale
Hingele hea
1

Erika Räpp: kümme paranemiskäsku iseendale

1
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Tuuli Veetamm
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Tuuli Veetamm

Teen prooviks nimekirja (nimetagem mantraks) kümnest plaksuga meenuvast asjast, millega on mul hapud lood. Rohkem ei näe esialgu mõtet, kuna jada veniks liialt pikaks ja alustaks ikka tasahaaval.

Esitan allpool oleva loetelu nii nagu soovin midagi oma elus muuta.
Küllap leidub siin teisigi selliseid, kes teavad hästi, mida enesega peale hakata, aga ikkagi ei tee või ei tee piisavalt. Mitte küllap, vaid kindlasti! Pigem on ikka nii, et särame jutu, mitte tegude poolest.

Hoolitseme välise kesta eest ning selle eest, et endid materiaalselt kindlustada. Varustame ajusoppe faktiteadmistega, kuid kuidas mõistame enesehoolitsuse ja -väljenduse vajalikkust vaimselt?

Kõike, mille luubi alla võtan, esineb mul ka niisugusel kujul, millega on põhjust aeg-ajalt rahul olla, kuid mis ei ole regulaarne ega tule rutiinselt, arvesse ei lähe.
Lohutav on mitte see, et teiste eludeski korralagedust esineb, vaid hoopis, et see on normaalne ja ma pole üksi.

Lohutagem end minu korralagedusega, fikseerigem enda oma ja püüdkem koos midagi muuta.

1. Pean südamega vaikset vestlust

Enne voodi hülgamist planeerin mõttes päeva. Esitan mõned küsimused eesseisva kohta ja võtan positiivse hoiaku. Visualiseerin loodetavat.

Teadvusse on kogunenud palju positiivset, mida praktiseerin liialt vähe, st tean, millised on õiged valikud minu jaoks, kuid langetan siiski halbu otsuseid.

2. Joon hommikuti vähem kohvi

Kohv on mmh kui hea! Selleta justkui käima ei lähe ja mõistlikes kogustes pole sugugi kahjulik. Loobuda ei taha.
Esimene asi, millega hetkel päeva alustan, ei ole kahjuks mitte ringutus, vaid kohv.
Joon mitu keskmist kruusitäit. Enamasti kolm. Harva kaks. Väga harva võtan ühe. Piimaga ja meega.
Lõuna: kutsub keegi või tuleb ise jne.
Seega …

3. … võtan hommikuti klaasitäie naturaalse sidrunimahlaga vett 

Asendan seeläbi kruusitäie kohvi vitamiinipommiga. Hangin lisaks naturaalseid vitamiine, mis teevad mulle head. Uurin välja vajaduse ja kogused.
Käepärast on vaagen puuviljadega, millelt ei puudu sidrunid ja külmikus on erinevad juurikad.

4. Söön hommikuti

Muudan harjumust tasahaaval.
Viimati läks regulaarselt midagi sisse ilmselt keskkooli lõpuklassides. Kes seda enam mäletab. Ei taha kuidagi organism nii vara midagi vastu võtta. On tunne nagu uksed oleksid veel suletud ja keegi seal taga ei oota ning vaatamata sellele, et kehal ja vaimul on piisavalt aega ärgata, on nad minu harjumuste ohvrid.

Umbes üheteist paiku tekib heleda kere tunne. Huvitav, kas minu režiimis on see siis hiline hommikusöök või varajane lõuna? Tuleb tunnistada, et hommikusööki selles traditsioonilises mõistes minu päevakavas ei eksisteeri.

5. Liigutan hommikuti

Ringutan mõnuga ja teen mõned virgutavad venitused. Ja ei ringuta alles siis, kui keha seda minu eest ise teeb! Kui teeb, siis seda ka vahele ei jäta!

Mu elutoas on väljaulatuv serv seinal, mida vaadates tekib tahtmine selle vastu oma selga suruda-muljuda. N-ö kiire vaesemehemassaaž.

Ei ole oluline kohe hoogsat aeroobikaprogrammi ette võtta, vaid sobib korduv lihtsate harjutuste komplekt, mis klapib hästi minu hommikutega.

Jooksma või kepikõndi tegema või ujuma end kuidagi ei suuda sundida niisugusel kellaajal. Juba ainuüksi mõte tundub prrrr.
Imetlen kõiki, kes on tublid ja eriti imetlen naabrit, kes juba megavarahommikul oma koera läheb pissitama.

6. Söön rohkem toortoitu

Muudan domineerivaks oma söögilaual toortoidu. Loobun traditsioonilisest nuumamiskultuurist ja suurtest kogustest, mida organism tegelikult ei vaja. Eriti läheneval grillihooajal. Lõpetan vahenäksimise, justkui see polekski toitumine ja siis … õgin end ühel päeval oimetuks! Nali! Tegelikult on nii, et heast ja hellitavast ei kavatse täielikult loobuda.
Hangin rohkem usaldusväärset infot toitumise kohta, sealhulgas liha mõjust tervisele.
Märksõnaks on mõõdukus ja rahvatarkusele ning müütidele ei tugine!

7. Ei tähista igasuguseid sündmusi alkoholiga 

Siin pole nagu midagi lisadagi ehk et iga pidu saab kord läbi.

8. Vestlen lastega südamest südamesse

Emban neid päeva jooksul palju rohkem. Eriti suuremat, sest pisike niikuinii veel “sületab” palju. Vabandan iga kord, kui käitun ebaõiglaselt ja tunnistan eksimust.
Ei väsi ütlemast, kui väga neid armastan, sest armastangi.
Vahel, ööunne minnes, tulevad silme ette mu laste näod ja hinge poeb suur kurbus, kui mõtlen, et saaksin nende heaks tunduvalt rohkem teha.
Suhtlen muidu oma poistega küll ja kontakt on olemas, kuid saan aru, et võtan liialt vähe aega selleks, et vestelda südamest südamesse ning keskendunult.

9. Pean rohkem lugu mehe arvamusest 

Oleme tiim ja ma ei saa eirata seda asjaolu.
Abikaasa ütleb, et minuga ei ole üldse mõtet vaielda, sest minule peab õigus jääma niikuinii. Vastan talle, et mis ta siis üldse alustab, kui teab, et nii on, sest mis mõtet on kulutada oma närve ja minna vastuollu loodusseadustega.
Nagu aru saate, käib see kõik meil läbi huumoriprisma, aga tõde peitub selles omajagu.
Isiklikes küsimustes lähen väga raskelt kompromissile. Pigem loobun täielikult enda plaanist, kui et rakendan sellest vaid pool.

10. Pean südamega vaikset vestlust

Enne uinumist meenutan päevasündmusi. Esitan mõned küsimused asetleidnu kohta ja võtan positiivse hoiaku. Visualiseerin loodetavat.

Hea elukvaliteet on vajalik ennekõike iseendale, kuid ka neile, kes meid armastavad ja vajavad, et jätkuvalt nende jaoks olemas oleksime. Otsus keskenduda positiivsele on vajalik, et mitte toita negatiivset hunti, kes meis elab, sest muidu pistab ta lõpuks nahka meid ennast. Teame, kuid sellest hoolimata kõlavad eelloetletud soovid nagu uusaastalubadused.

Esimese hooga tundub vanade käitumismustrite põhjal enesepettusena, aga! mida vanemaks inimene jääb, seda enam ilmutab püüdu enesehoolitsuse järele. Pole ma mingi erand.

Kui inimene eneses millegi jälile saab, ka läbi kaaskondsete kriitika, tunnistada julgeb, on see suur võit iseendale. Vaid nii on võimalik paranemine. Konkreetselt selle asja juures, mida mina siin praegu teen, on veelgi positiivsem moment – sõnastasin ja fikseerisin! Umbmäärasus neis küsimustes on kadunud!

Kirjutades töötab kujutlusvõime, on hea visualiseerida ning see loob soodsa pinnase soovide täitumiseks. Loomulikult ei ilmu päkapikke, kes hakkavad üllatama, kuid teadvuses on eeltöö tehtud ja õige raja leidmine soovituni hakkab toimuma vaistlikult ning märkamatult.

Pole mu meelest sugugi kasutu mõte riputada plaan enesele silme ette “virvendama”, et see süstiks entusiasmi ning lisada juba olemasolevale järjest midagi uut ja panna seejuures tähele muutumist.

Suuri muutusi kutsuvad esile reeglina vapustused. Ei ole vahet, kas negatiivsed või positiivsed. Seega on naiivne loota, et elu väga oluliselt kohe muutub. Inimene pole siiski robot, kel programmi vahetudes muutuvad käitumismustrid, aga mõnes mõttes nagu ikka on ka. Aju annab seadistada mõttetegevuse kaudu. Sisestad käskluse läbi selle, et teadvustad eesmärki ja programm käivitub. Kvaliteet muutub tasahaaval, kuid ikkagi muutub. Olgu või pisut, aga see on parem, kui üldse mitte.

Märkan enda puhul kogu aeg midagi, mille paranemisele mõni aeg tagasi veel pelgalt mõtlesin, aga nüüd see kehtib.

Mis arvate, kas kirja sai paranemissoov, mis kõige esimesena pähe kargas? Hihih, muidugi mitte! Selle kirjutan oma salajasse märkmikusse.

Siinkohal oleks hea lõpetada sõbra soovitusega, et näiteks igakuiselt tuleks leida viis end premeerida mitte juhuslikult, vaid täiesti teadlikult ja miks siis mitte just tubli olemise eest iseenese ees?

Erika Räpp
Blogija

mm

Kommentaarid