Avaleht Hingele hea Erika Räpp: kogu maailm on minu poolt
Erika Räpp: kogu maailm on minu poolt
Hingele hea
0

Erika Räpp: kogu maailm on minu poolt

0
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Kristin Möllits

Olen juba mõnda aega sedasi tundnud. Õigemini oli mingisugune hägune teadmine, kuid äratundmine jõudis minusse lõplikult alles ühe käe sõrmedel loetud päevad tagasi. See on ikka huvitav, kuidas niisugused äratundmised tekivad ning on nagu elu murdepunktid.

On väga suur vahe, kas omandada faktiteadmisi lihtsalt nende omandamise pärast, et luua pagas, mille abil elada ning arvata, et kõik on arusaadav VÕI jõuab miski pärale kogu kupatusega – keemiliselt – ja siis selle kaudu edasi elada. Kui viimane juhtub, on toimunud justkui teadmise ühinemine teadvusega ja kasvama hakkab midagi täiesti uut.

Saate aru? Jah, ise ka tunnen, et raske, kui mitte võimatu, on seda tundmust sõnas edasi anda. Mis on lahutamatult seotud tunnetusega, seda tulebki isiklikult kogeda ning kahjuks ei piisa üksi kirjeldamisest. See on asi, mida teatakse tunnetuslikult. Tean, et need, kes kogevad seda, mida minagi, tunnevad rõõmu mu äratundmisest. Olen nüüd ju oma ning kohas, kus soovitakse anda, mitte endale hoida ega ära võtta, sest siin teatakse, et ainult nii saab ka ise.

Küllap võib loo pealkirja lugeda inimene, kes mind ei tunnegi ja mõelda: “Mis mõttes? Mul pole sinust sooja ega külma.” Minul Sinust küll on sooja ja külma! Või loeb seda inimene, kel pole minuga olnud parim kontakt ja mõtleb: “Unista edasi!” Unistan jah! Aga asi pole ka selles.

Ei ole nii, et olen muutunud tundetuks või pimedaks selle suhtes, mis maailmas aset leiab. Ei ole nii, et enam muust peale iseenda ei hooli, kui mul on hea olla ja armastan elu. Asi pole ka selles!

Mulle tundub pärast niisuguse teadmise pärale jõudmist, et olen kõikide inimestega ühte nägu ning see on nii hea tunne – kuuluda siia maailma, seda armastada ja olla oma. Polnud ju see sugugi ammu, kui mulle tundus, et erinen sellest maailmast nii tohutult, ei kuulu siia, ja keegi mind ei mõista – mina üksi lilleke se’s p***meres! Teate, kui nii juhtumisi ongi, on see ikkagi hea hüppelaud sellesse, kus praegu olen. Mis sest, et eelnevalt võib tekkida tunne vaakumis viibimisest! See tunne kaasnebki otsingutega ajal, mil veel päris täpselt ei tea, mida otsid. Kes otsib, leiab lõpuks alati.

Elu on ikka fantastiline ja üles ehitatud lollikindlalt. Oleme niisugused huvitavad tegelased, kes saavad muuta oma elu mõttetegevuse kaudu. Selles on asi! Selles, mis tuleb meie seest ja peegeldub vastu kogu ülejäänud maailmast.

Erika Räpp 
Blogija 

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid