Erika Räpp: ennast vaimselt vägistades ei olegi võimalik teekonda nautida
Olles küpsemas teekonnal, mis aitab näha seoseid ja seaduspära maailmas toimuva osas, tasub ikka usaldada vaistu ja tunnetada, mis on isiklikult huvipakkuv ja mitte valida seda, mis sobib hoopis kellelegi teisele ning mida väga jõuliselt justkui ainuõiget peale surutakse.
Võetakse poose ja ollakse uhked isikliku edu üle, laiendades seda kõikjale, seades end sellel eduteel teistele mõõdupuuks aru andmata, et see edu ongi vaid isiklik ja õnnestunud eelkõige just tänu sellele, et sobiski isiklikult ja oligi isiklik huvi, kuid tapaks teise inimese võimalused sootuks …
Ilmselt on igaüks olnud tunnistajaks olukorrale, kus üks inimene oma edus teist samal alal ebaõnnestunut alahindab või inetumal juhul alavääristab?
Võib muidugi minna mööda ettekirjutatud, populariseeritud, või hullem veel ˗ pealesunnitud, teed, aga siis ei maksa olla ka kurb selle üle, et hing särama ei löö. Ennast vaimselt vägistades ei olegi võimalik teekonda nautida.
Teiste hinnangud sinu valikutele ei oma tähtsust ja aru saab sellest siis, kui oled oma valitud teel õnnelikuks saanud.
