Avaleht Hingele hea Erika Räpp: ära muretse pisiasjade pärast!
Erika Räpp: ära muretse pisiasjade pärast!
Hingele hea
0

Erika Räpp: ära muretse pisiasjade pärast!

0
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Kristiina Puusild
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Kristiina Puusild

“Muretsemine on kaasaja katk” (Dr Miley Blanton)

On muresid, mis vapustavad ja matavad haigustesse. Niisugused tabavad reeglina ootamatult, vallandades ridamisi protsesse, mis mõjub laastavalt tervisele. Paranemiseks tuleb läbida samm-sammult kulgev tsükkel, kuniks ühel päeval on naasnud rõõm. Seda teemat las lahkavad professionaalid.

On olemas ka teistsuguseid muresid. Näiteks põdemine igasuguste pisiasjade pärast, mis seda üldse ei vääri ja näib otsekui vilets harjumus, millest on võimalik vabaneda. Just viimase võtan teemaks, kuna olen olnud selle ala meister. Muremõtted ei ole mind hüljanud, kuid mina hülgan nüüd neid.

Kui vaadata murele otsa, ei ole näha, mis peitub maski taga. Mask võib olla sedajagu ebameeldiv, et tekitab tahtmise põgeneda. Eitamine küll leevendab ajutiselt enesetunnet, kuid omakorda juurutab käitumismustrit, mis sunnib järgmine kord uuesti põgenema, et kogeda leevendust.

Et aru saada, mis on mure, tuleb see eelnevalt juppideks lahutada. Pikemat aega on mul kombeks mureküsimusi lahti harutada ning sobilikumal kujul kokku liita, kui need mulle tüütuks muutuvad. Meetodi avastasin küll omal käel, kuid lugedes olen saanud kinnitust sellele, et tegemist on levinud võttega, mida kasutatakse nii tava- kui alternatiivmeditsiinis.

Üks paljudest teemaga seotud definitsioonidest ütleb, et hirm on tundmus, mis tekib turvalisust ähvardavas olukorras, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või kui tundub, et ohtu vältida ei olegi võimalik. Niisiis rajanevad meie pseudoprobleemid kartusele millegi ees. Kui ei õpi hirmuga tegelema, selle olemust tundma, tekib suletud ring ning negatiivne impulss suunatakse sisemusse.

Dr George W. Crile on öelnud, et me ei karda ainuüksi oma mõtetes, vaid ka südames, ajus, sisikonnas, ning olgu mure või hirmu põhjus milline tahes, avaldub nende mõju rakkudes, kudedes, elundites.
Inglise keeles näitab muretsemise destruktiivsust selle sõna algupärane tähendus anglosaksi keelest, mis tähendab “lämmatama”.
Kõik meedikud puutuvad kokku juhtumitega, kus hirm, süvenenud mure ja ebakindlustunne on haiguse otsene põhjustaja.

Õnneks on ebaloomulikult kuhjunud murekoormast võimalik vabaneda lihtsate kujutlemis- ja enesesisendusmeetodite abil. Oluline on negatiivsed mõtted ära juhtida, asendada need positiivsetega ning tervistkahjustav ei hakka kuhjuma, kui praktiseerida regulaarselt.

Aga teeme nii, et ma ei jätka pikemalt mure olemuse ümber, vaid annan mõned lihtsad soovitused enda kogemuste baasilt. Kui teil on juhtumisi eelarvamusi autosugessiooni ja visualiseerimise suhtes või ei ole kogemusi või piisavalt infot, siis materjal on hõlpsasti kättesaadav. Mul on tunne (kogen), et tänapäeval esineb selles küsimuses üha vähem tõrkeid ja vastumeelsust. Isiklikult mulle on see meeldiv ja lõõgastav tegevus, noh, umbes nagu unistamine.

Esimese asjana soovitangi hankida teemakohast materjali, mis lihtsalt ja loogiliselt mure olemuse lahti seletab. Nii on võimalik tundma õppida selle tundmuse ihuliikmeid. Saab teada, kus on pea, käed, jalad, süda (hirm) … Kui kaob umbmäärasus, on võimalik kasutust muretsemisest üle olla teadlikult.

Vahepalaks läksin huvi pärast guugeldama, et kas leian mingisuguseid häid tsitaate hirmu kohta ja toon välja nüüd mõned Vikitsitaatide lehelt:

“Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees” (Albus Dumbledore)
“Hirm seisneb füüsilistel impulssidel. Füüsiline ei ole tähtis” (keegi Insider AC 13)
“Kõige laostavam element inimese meeles on hirm” (Dorothy Thompson)
“Kollektiivne hirm stimuleerib karjainstinkti ning toodab julmust nende vastu, keda karja liikmeks ei peeta” (Bertrand Russell)

Musta huumorit ka:

“Hea sõna ja revolvriga võite saavutada palju rohkem kui ainult hea sõnaga” (Al Capone).

Teiseks soovitan tõusta probleemi kohale kasutades loovat kujutlusvõimet. Ülevalt avaneb sootuks teistsugune vaatepilt. Minu tavapäraseks kujunenud harjutustes väljendub see nagu skeem, mille vahel jooksevad ühendused, millest omakorda kulgevad paralleelühendused jne (seepärast ongi mul nii pikad juhtmed, hihii). Nende ühenduste vahel on punktid – põhjused, teod, tagajärjed. Leia sealt probleemi põhjus – hirm!

Kolmandaks analüüsi! Mina esitan niinimetet kontrollküsimusi stiilis: Kui oluline on küsimus minu jaoks päeva, nädala, kuu, aasta jne pärast? On olukorras midagi ebaharilikku, mida keegi teine pole kogenud? Millist rolli miski või keegi minu elus mängib? Suren ma selle kätte? Mida see minu elus muudab või mida saan muuta mina ise? Lähtun printsiibist, et olnut ei muuda… bla-bla.

Neljandaks soovitan tööle panna loovus ja töötada välja midagi enesele palju meelepärasemat ja leidlikumat!

Paljud ei suuda muretsemishädaga toime tulla, sest nad ei ole kuigi kohanemisvõimelised või on liialt kinni konkreetses mõttemustris ega üldse lasegi enesel mõelda avaramalt. Ütleks, et jäigalt kinni mingisuguses põhimõttes. Põhimõtted on head seni, kuni me nende tagajärjel haigeks ei jää (eeldan, et kirjutan süüdivatele inimestele).

Probleem muutub keeruliseks, kui seda ei ole võimalik “nihutada” ega sobitada olustikku lihtsal viisil. Ise ju loome endale puuri ja mulle ei taha kuidagi pähe mahtuda, kuidas saab tunda rahuldust sellises kitsas raamis kükitades? Loogiline vabandus näikse olevat see, et siis ei tule enese olukorra ees võtta vastutust ja on lihtne välist keskkonda kõikides oma hädades süüdistada.

On tegelikult hämmastav, kuidas isiklikud probleemid alluvad lihtsakoelisele metoodikale. Saladus peitubki lahendamismeetodi väljatöötamises ja pidevas vaevanägemises. On mõtet korda saata midagi, mis näitaks, et käsil on tõhus vasturünnak. Nii toimides koondame oma vaimsed jõud probleemi lahendamisele meile arusaadaval ja kasutamiskõlblikul viisil.
Praktika käigus avastad, et see, mis tundus esmapilgul nii ebameeldiv, on relvituna tegelikult üks paras könn!

Kui vaimsete harjutustega tegelen, siis enamasti voodis enne uinumist. Ma ei ole piisavalt distsiplineeritud. Tegelen siis, kui juba sant enesetunne peale hakkab tulema. Samas on mul tuttavaid, kellele olen jaganud näpunäiteid, hajutades kõhklust väitega, et keegi niikuinii ei näe, mis nad seal omaette pobisevad ja mõtlevad ning lõpuks ei võta see ju tükki küljest. Nad tegelevad ja on kohati järjepidevamad kui ma ise!

Mäletan väga hästi oma esimest tulemuslikku korda. Lõin peas süsteemi, tegin sammhaaval läbi ja kui jõudsin lõpusirgele, purtsatasin naerma, sest esiteks oligi kujutlus naljakas ning teiseks mõistsin, kui labaselt lihtne oli tegelikult mure kese ning loomulikult pakkus see kohe ka vabanemistunnet.
Küsite, mida silme ette manasin? Mure oli tol korral sangpomm. See lihtsalt ise tekkis kuidagi suurema pingutuseta. Kui olin lõpetanud, haarasin sel sangast ja lennutasin oma elust minema. Jajah!

Täna on lihtne, kuna teadvustan enesele tõika, et kõik oleme ennekõike inimesed sarnaste aistingutega ning igasuguste veidrate olukordade taga peituvad kõige labasemad põhjused. Punkt.

Ei maksa loota, et kui midagi ei proovi, hakkavad probleemid iseenesest lahenema. See on nagu muruniitmine: niidad, kuid juured on mullas ja varsti vaja taas niita. Destruktiivsed mõtted mõneks ajaks küll taanduvad, aga nad ei kao iseenesest mitte kuhugi. Selleks tuleb olukorda teadlikult muuta.

Minu kirjeldatud viis on vaid isiklik kogemus. Pseudoküsimustes leidub antidepressantidele veel palju alternatiive. Ära luba mõtetel elada endas nõnda, et neist kujunevad mured, millega tegelevad professionaalid!

Have Fun!

Inspireerituna raamatust N. V. Peale “Positiivse mõtlemise jõud”

Erika Räpp
Blogija

mm

Kommentaarid