1. Avaleht
  2. Hingele
  3. Erika Räpp: ära anna alla, kui tunned kirge!
Erika Räpp: ära anna alla, kui tunned kirge!

Erika Räpp: ära anna alla, kui tunned kirge!

Monika Kuzmina südamete kollektsioonist Foto: Laine Randjärv
Monika Kuzmina südamete kollektsioonist
Foto: Laine Randjärv

Tahan kirjutada sellest, kuidas võib komistada valede inimeste otsa siis, kui vajatakse aktsepti millelegi, milleks siia ellu oled ehk kutsutud, aga ise seda veel ei tea, olgugi, et tunnetad eneses midagi sütitavat. Küsimus on seega tundlik. Olgu siinkohal ära märgitud, et kui ütlen “sina”, ei pea silmas otse sind.

Valed inimesed on need, kelle hinnangust ja tahtest sead end sõltuvusse kogenematusest, olgugi, et teed seda vabatahtlikult mõnd suhet sõlmides (lepingud, asjatundlikku hinnangut vajavad asjatoimetused, heakskiit vms). Valeks muudab teise inimese asjaolu, et tegemist on võõraga, kelle taust on teadmata ning seetõttu ei mõista teda ja teisalt ei tunne päris hästi iseennast ning oma vajadusigi, millega oleks aeg tegelikult tuttavaks saada ja seepärast niisugused sinu momendid elus tekivadki. Nimetagem seda siis nii, et elu kutsub.

Kutset võid kuulda juba maast madalast, kuid olles veel kõikidega ühte nägu, on raske ära tunda hetke, mis kuulub just sulle. Miks? Frustratsiooni tõttu, mida see põhjustab, sundides minema mööda tundmatut rada täiesti iseseisvalt kõikide silme all, teadmata, kas kukud või jääd püsti. Mida tähendab “kukkuma” ja “püsti jääma”? See tähendab jälgivate silmapaaride hukkamõistu või heakskiitu, millesse siis veel siiralt usud. Äratundmismoment oma rajast võib olla hirmutav, kui puudub tugivõrgustik.

Pöördusin omal ajal kirjastaja poole, s.o juba pea poole enda elueast tagasi. Daam luges kogumikku, kuid lükkas selle ära. Tunnet, mis mind valdas, tahangi täna tagantjärgi kirjeldada, sest olen veel nii tundnud ja … põgenenud. Teate, see on hämmastav, kuidas tundlikes küsimustes eelistab kogenematu inimene pigem ühte ainsat negatiivset hinnangut tosinale heakskiitvale!

Tol korral olid need siis luuleread, mis teatavas võtmes on midagi intiimset ja isiklikku – koorid end alasti (hing on paljas), oled kaitsetu ja haavatav seeläbi, oodates, et võetaks omaks. Pakud end välja, olles seejuures täiesti puhas ja siiras ja see “vale” inimene vastas heidab sulle hindava pilgu niisuguses olukorras ja hüüatab (ka muide täiesti siiralt): “Issand, kui kole sa oled!” Alandus! Loomulikult pugesin kappi peitu selle asemel, et otsida õpetajaid, abistajaid, neid, kelle silmis olen kõige ilusam.

Täna muidugi mõistan, et see oli koll nimega Hirm ja niisugustel puhkudel, kui meie eesmärgid on positiivsed, on tõlgendused kinni vastasseisjates ehk selles, mis on kinni nende maitses, eelistustes, peas, kuid see pole siiski ammendav.

Tuntud teerajajad on jõudnud kaugele ja sinu katsed esimestel sammudel võivad mõnda neist muigama panna, mis minu jaoks on täiesti põhjendamatu. Need samad autoriteedid, kellest ma väga lugu pean, pidid oma pika teekonna alguses astuma selle esimese konarliku sammu, et seiklus saaks alata, et jõuda sinna, kus vajatakse nende aktsepti.

Elu on näidanud ühtelugu, et need, kelle hinnangust ühel päeval sõltusid, satuvad olukorda, kus sõltuvad sinu tahtest. Mäleta siis olnut ja ole suuremeelne!

Lühidalt – ära anna alla, kui tunned kirge!

Erika Räpp
Blogija

Head Uudised GoodNews