Avaleht Hingele hea EKSKLUSIIVNE INTERVJUU! Gerda Miller: ma leidsin oma tee kunstini pärast lähedase inimese surma
EKSKLUSIIVNE INTERVJUU! Gerda Miller: ma leidsin oma tee kunstini pärast lähedase inimese surma
Hingele hea
0

EKSKLUSIIVNE INTERVJUU! Gerda Miller: ma leidsin oma tee kunstini pärast lähedase inimese surma

0

Head uudised2Gerda on professionaalne meigikunstnik, kes on tegelenud selle alaga juba mõnda aega ja sellest neli aastat Londonis. Gerda jõudis kunsti juurde läbi valu ja raskuste. Nimelt kaotas ta oma lähedase ja valuga toimetulekuks vajas midagi, mis aitaks tal emotsioone vabastada – vajas kunsti.

Gerda loodud kunst on peegeldus elust ning emotsioonidest, mida on läbi elatud nii tema enda kui ka teiste inimeste poolt – kaotusvalu, üksindus, palju piinavaid tundeid. Talle meeldib seda kõike oma loomingus teistele panna tunnetamiseks, kuidas läbi loomingu on võimalik emotsioonide järelkajasid leevendada ning leida seeläbi südamerahu. Kõik karakterid, keda ta on loonud, on teatud tüüpi inimesed või situatsioonid, millega elus ühel või teisel moel kokku puututakse. Tema stiili on tihti kirjeldatud kui julgelt sünget, kergelt õudu tekitava alatooniga, kuid samas mänglevalt armas ja veidrustega.

Järgnevaks toome teieni Gerda Milleri nägemuse arengutest tema langetatud otsustes.

Kuidas tekkis idee end niisugusel moel väljendada?

Ma leidsin oma tee kunstini pärast lähedase inimese surma. Tundsin, et oli palju asju, mida olin elus kogenud ja millest oli raske lahti lasta. Nii tuli idee need emotsioonid välja tuua ehk kunsti panna, millest omakorda sündis idee teha näitus. Algselt oli plaan teha see koos Markkus Kasemaaga, kelle karakteritel puudusid näod, et meie väljendused ühildada – tema näota ja minu kurbade nägudega karakterid.

Kuidas loomeprotsess sind aitas?

Pannes sisimaid emotsioone lõuendile sain näha neid distantsilt ja sain näha, kuidas inimesed sellesse suhtusid, kuidas nad suutsid samastuda. See tõi mulle palju rahu hinge, sest ma nägin, et me kõik kogeme midagi, lihtsalt osad meist on osavamad neid varjama.

Kas soovitaksid ka teistel rusuvaid tundeid loomingu kaudu väljendada?

Ma loodan, et see aitaks neid nii nagu see aitas mind – vabaneda neist emotsioonidest ja samas näha, et meil kõigil on oma deemonid.

Kas saad täna juba öelda, et oled tänu kunstile negatiivsest vabanenud või et see on sinu elu muutnud?

Osaliselt kindlasti, aga mitte üleni. On teatud asju, millest ei saa üle, aga leevendust olen leidnud kindlasti. Mõistan inimesi ja nende käitumist rohkem, kellegi negatiivne eneseväljendus teiste suhtes võib olla kaitserefleks ja seda ei tohiks kohe hukka mõista.

Milline oli tagasiside sinu näitusele?

Üllatavalt positiivne, eks kogu see ettevõtmine nõudis minult eneseületamist. Seda märgati sel hetkel ja oldi väga positiivsed ning toetavad. Siiani ei ole ma midagi halba selle näituse kohta kuulnud. Hm, aga võimalik, et see pole lihtsalt mu kõrvu jõudnud …

Kes olid sulle selle näituse korraldamisel suurimaks abiks ja motivaatoriteks?

Kindlasti minu pere ja sõbrad. Kuna eelmise näituse puhul ei osanud keegi oodata, mis sellest tulla võib, olid mõned kõhklevad, aga siiski väga toetavad, kuna näituse eesmärki nad mõistsid.

Siinkohal tänan oma perekonda ja sõpru, kindlasti aga toon esile Heikki Leisi, kes jäädvustas kõik modellid ja oli mulle väga palju toeks!

Kas sellest näitusest on sinu jaoks mõni selline pilt või lavastatud emotsioon, mis sulle endale kõige enam rahuldust pakkus?

Hm … Nad kõik on väga omamoodi, ei oskakski ühtegi neist esile tuua, kuna nad räägivad minu elust.

Kuuldavasti on sul plaanis teha uus näitus? Millest see räägib?

Jah, hetkel on käsil uue näituse projekt, mis loodetavasti valmib oktoobriks. Seekordseks ideeks on teha näitus teiste inimeste lugudest, nende läbielamistest.

Kui keegi soovib osaleda näitusel ja jutustada sulle oma lugu, siis kas teema on ette antud või ei ole sel vahet? Kuidas sinuga kontakteeruda?

Konkreetset teemat, millest tuleks kirjutada, ei ole, küll on aga kodulehel (www.gerdamiller.com) olemas suunavad küsimused, et natukene kirjutamist hõlbustada ja suunata.

Kontakti saamiseks ongi mu koduleht, kuhu ootan ka lugusid. See on küll ingliskeelne, aga usun, et püstitatud küsimused ei ole nii keerulised, et jätavad jänni. Soovitan google tõlkija appi võtta või siis saata küsimused otse minu e-postiaadressile: gerda@gerdamiller.com.

Kui mõni inimene tahab väga oma lugu jutustada, kuid soovib jääda seejuures anonüümseks, siis kas see on võimalik?

Jaa, kindlasti! Ei pea muretsema.

Nagu teada, oled sa päris pikki aastaid elanud Londonis, mida on see kogemus sulle andnud?

Oi, eks iga elumuutus muudab ka meid ennast ja nii muutis mind ka Londonis elamine. Kindlasti sain iseseisvamaks. See kogemus andis mulle võimaluse leida ennast ja tunda mugavalt iseendana. Hoolin nüüd vähem negatiivsetest arvamustest, aga eks see tuleb ka vanusega (naerab).

Kas on vahe inimestel, kes elavad Eestis või väljaspool? Kas on midagi, mida mujal riikides võetakse kaasinimeste poolt vastu vabamalt ja kas on midagi, mida siin on keerulisem teostada?

Ma saan hetkel rääkida ainult oma kogemustest Londonis, kus inimesed on tolerantsemad kui Eestis küll, aga London on ka väga multikultuurne. Võimalik, et väljaspool seda linna käivad asjad teisiti.

Aga kas minnes ei olnud seda kartust, et seal on raskem hakkama saada?

Oli küll. Mäletan, kuidas ma nutsin kodus pileteid ostes, küsides oma ema käest, mida  teen ja kuna mu pere on alati olnud väga toetav, siis soovitas ta mul ikkagi minna, sest kui ei meeldi, on alati võimalus tagasi tulla oma koju.

Midagi ju peab olema sellist ka, mida välismaal olles kodumaast igatsema hakatakse. Mis oli sinu jaoks see miski, millest tundsid puudust?

Pere ja sõbrad kindlasti, must leib ja Veggie klimbisupp (naerab). See supp oli esimene asi, mida iga kord Eestisse tulles tellisin.

Mis sa arvad, mis võiks olla selle põhjus, et paljud andekad inimesed on jäänud Eestis kohale toppama ega saa edasi liikuda?

Kindlasti on hirm teadmatuse ees. See on suur samm – võtta otsus ja minna elama kuhugi, kus ei tea kedagi, on väga erinev kultuur ja teised traditsioonid. Siiski soovitan kindlasti proovida! Minge kasvõi miinimum pooleks aastaks ja kui ei meeldi, on teil kodu, kuhu tagasi tulla!

Mis oleks see miski, mida räägiksid välismaalastele eestlasena Eestist?

Esimese asjana räägiksin muidugi sellest, kui viisakad naised meil siin on (naerab). Eestlased on väga töökad ja ambitsioonikad, kui lähevad välismaale. Me ei anna kergelt alla, kui raskused teele satuvad.

Kui teha palju tööd ja reisida, kas on siis tekkinud seda tunnet, et tahaks paikseks jääda, ennast kellegagi jagada?

Kindlasti tahaks kunagi, aga kas ma olen see inimene, seda näitab aeg. Hetkel minu armastus on minu kunst.

Ütle lõpetuseks huvilistele mõned motiveerivad sõnad liitumaks sinu näitusega.

Oma lugusid rääkides ei ole mina ise veel kriitika alla sattunud. Kui kardetakse negatiivset tagasisidet, siis pigem inimesed ikkagi mõistavad, austavad mu julgust ja avatust, mida ei ole kerge saavutada. Võitsin sellest väga palju, sest tunnen end nüüd terviklikumalt kui eales varem.

VAATA GERDA ESIMESE NÄITUSE GALERIID!

Usutles Joanna Müür

mm

Kommentaarid