Avaleht Hingele hea ARVAMUS! Vaimsest teest, Veet Manost, tibiajakirjanikust ja skeptilisest kirjamehest
ARVAMUS! Vaimsest teest, Veet Manost, tibiajakirjanikust ja skeptilisest kirjamehest
Hingele hea
1

ARVAMUS! Vaimsest teest, Veet Manost, tibiajakirjanikust ja skeptilisest kirjamehest

1

vaimsusJalgrattasõidud viivad mind sageli Võru lähistel asuvale Kirumpää linnamäele, mis on üks äraütlemata mõnus paik. Olen tähele pannud, et igal õhtul tuleb valgel kaubikul sinna üks noor mees, kes istub mäe läänepoolsel küljel kivile, näoga loojuva päikese suunas, ja hakkab mediteerima. Mõnikord ma kogu oma küünilisuse ja nihilismi juures imetlen selliseid inimesi, sest nad on enda jaoks midagi leidnud ja juba see, et inimene otsib oma kutsumuse jaoks eraldatust, näitab, et tal on tõsi taga. See pole ainus juhus, kus ma selliseid vaimseid inimesi kohanud olen — ka Haapsalu Joogafestivalil käies märkasin, kuidas noored naised tulevad joogatundi, panevad oma mati maha, võtavad sisse joogaasendi ja justkui kaovad oma maailma. See on imeline, seda enam, et ise ma seda ei suuda. Tunnistan, et olen suurema osa oma elust püüdnud vaimset teed leida, olen õppinud tundma erinevaid religioone ja õpetusi, aga paraku pole mitte ükski neist mind kõnetanud — ma pole inimene, kes lihtsalt usub, et kuskil miski on, Uskumatu Toomasena pean ma seda ise kogema, kuid kahjuks kogemusi pole ja ilmselt on asi minus. Aga on kümneid ja sadu inimesi, kes on oma tee leidnud ning seda peab tunnustama.

Miks ma seda kõike kirjutan? Mõne aja eest süüdistati TV3 saates “Kuuuurija” tervendaja Veet Manod ühe noore naise surma põhjustamises. Kogu saade oli äärmiselt ebaprofessionaalne, tendentslik, erapooliklik ja vastutustundetu, tehtud kõmu eesmärgil. Et lugu tõsiselt võtta ei saa, näitas seegi, et juba paar päeva enne saadet hõiskas tibiajakirjanik sotsiaalmeedias: “Vaadake kindlasti minu saadet, kuidas ma ühe soolapuhuja risti löön!” See on juba ajakirjanduslikult üdini vale, reporter kuulutab inimese juba ette kaabakaks, kuigi hinnangu peaks andma vaataja ja pärast saadet. Aga see selleks, ma ei tahagi rääkida ühest kolletavast ajakirjanikust, vaid Veet Manost. Olen ajakirjanikuna käinud tema ühel seminaril ja tunnistan, et minus seda “plõksu” ei tekkinud. Aga ega Veet Mano olegi eriline müstik, ta on praktik, kes aitab ravida hingehaavu ja ka füüsilisi vaevusi. Asi on selles seltskonnas, kes tema juures käib. Jah, seal on palju uusi õppijaid, kes tulevad Veet Mano juurde abi saama, aga on ka palju neid, kes on seda juba saanud ja on nii-öelda asjas sees. Jooga ja meditatsioon pole eesmärk ja kindel päralejõudmine, vaid pikk teekond, sellega tegeletakse pidevalt ja kes on neis asjades midagi leidnud, need jätkavad sellega igapäevaselt. Veet Manod ümbritsevad inimesed, kes teavad ja tunnevad, et tema õpetused, mis muide põhinevad legendaarse Osho teadmistel, toimivad tõesti. Nii et soolapuhumisega küll tegu pole. Ei maksa unustada sedagi, et inimesed on erinevad, ja võib juhtuda, et keegi tõesti ei leia seda, mida otsib — nagu ka mina. Aga see ei tähenda, et õpetaja tegeleks valskusega, eesmärgiga lollikestelt raha välja petta, see ei tähenda, et teised tõeotsijad midagi ei leiaks. Vahemärkusena ütlen, et Veet Mano kursuste tasu võib meie elatustaseme juures kirvena tunduda, aga ärgem unustagem, et keskmiselt iga kahe kuu järel siia saabuv tervendaja lendab sageli kohale USA-st ja see tähendab suuri kulutusi. Lisaks tean sedagi, et meditsiinivaenulikkuses süüdistatud Veet Mano toetab paljude oma patsientide ravi Saksamaa kliinikutes. Ja lõpetuseks — kui te ikka tunnete, et asi pole teie jaoks, siis võtke seda kui kogemust, ja otsige muud teed — iga kogemus, ka tulutult lõppenu, on siiski kogemus.

On tõsi, et aferiste ja pettureid on palju ja esoteerikamaailm pakub selleks ääretult palju võimalusi. Vaadates Ukraina saadet “Juurdlust viivad läbi sensitiivid” tuleb küll vahel masendus peale, sest mõnes kohas karjub sensitiivi ilmselge petturlus lausa näkku. Ma usun, et paljudel selgeltnägijatel on mingid võimed, kuigi mulle jääb arusaamatuks see, et nende puhul pole näha meistreid ehk inimesi, kes ei koba pimeduses, vaid teavad vastuseid kohe. Võib-olla püsivad nad varjus? Mulle on tegelikult ääretult vastumeelne ka see, kuidas Eesti parimaks peetavad tervendajad on justkui äri püsti löönud, nad esinevad telesaadetes ja kollase ajakirjanduse lehekülgedel — miks? Meenub lugu kahe kirikuõpetaja vestlusest, kus üks räägib sellest, kui mitmetel heategevusüritustel ta kaasa lööb, kuidas ta võitleb vallavolikogus paljude vajalike asjade eest ja nii edasi. Kui ta lõpetab oma kiidujutu, küsib teine rahulikult: “See kõik on tore, aga millal sa leiad aega Jumalaga kahekesi olla?” Mis aga puutub Veet Manosse, joogasse, meditatsiooni ja kogu vaimsesse maailma, siis isegi ise skeptik ja materialist olles, tunnistan, et selles on midagi — muidu poleks sel teel tuhandeid rändajaid, kes pole kohe kuidagi ära petetud, vaid teavad, mida nad teevad!

Jüri Kukk,
ajakirjanik

mm

Kommentaarid