Avaleht Lugemist Ärge raisake oma väärtuslikku aega, et hoolida sellest, mida keegi teist arvab
Ärge raisake oma väärtuslikku aega, et hoolida sellest, mida keegi teist arvab

Ärge raisake oma väärtuslikku aega, et hoolida sellest, mida keegi teist arvab

GoodNews raamatukogusse saabus taas üks väärt raamat. “Sa oled tegija” on raamat inimestele, kes soovivad oma elu paremaks muuta, rohkem nautida, aga ei taha seda tehes ribadeks tõmmata.

Selles värskendavalt lõbusas enesearenguraamatus pakub menukite autor ja maailmarändurist edukustreener Jen Sincero lugejale 27 suutäiesuurust peatükki, mis on tulvil naljakaid inspireerivaid lugusid, elutarku nõuandeid, lihtsaid harjutusi mõne aeg-ajalt sekka poetatud vandesõnaga, mis aitavad teha kindlaks õõnestavad uskumused ja käitumised, mis seisavad teie ja teie soovide vahel, luua elu, mida armastate täiega. Ja luua see KOHE, teenida paremat palka. Sellist palka, mida te pole veel kunagi teeninud.

Olles raamatu läbi lugenud, saate aru, miks olete see, kes olete, kuidas armastada seda, mida te muuta ei saa, kuidas muuta seda, mida te ei armasta, ja kuidas kasutada Jõudu, et saada vingeks tegijaks.

Kes on Jen Sincero?

Jen Sincero on mitme menuki autor ja edukusetreener, kes on aidanud loendamatutel inimestel muuta isiklikku ja tööelu oma uudiskirjade, seminaride, erasessioonide, avalike esinemiste, artiklite, toodete ja raamatute kaudu. Mõni aasta tagasi jättis Jen Sincero oma kodu Californias, et reisida maailmas ja julgustada nii paljusid inimesi kui võimalik elama ohjeldamatult ägedat elu.

Avaldame raamatust peatüki “Ma tean, kes oled sina, aga kes olen mina?”.

Mind ei solva need rumalate blondide kohta käivad naljad, sest ma tean, et ma pole rumal. Ma tean ka seda, et ma pole blond. – Dolly Parton: laulja, laulude autor, näitleja, altruist, ärinaine, ere särav valgus

Mu sõber – suurepärane kirjanik – helistas mulle kunagi täielikus paanikas, sest teda oli halvanud hirm parajasti töösoleva raamatu teema suhtes, mistõttu ta ei suutnud end enam kirjutama sundida.

Tema raamat oli kõigi teiste meeldivate joonte kõrval ka väga isiklik, sünge ja keerulise süžeega, ning mu sõber kartis, et seda on liiast. Et see läheb üle piiri.

Et ta jätab endast tohutu veidriku ja perverdist riigina mulje.

See näide tõstatab probleemi, mille mõistmine on NIIVÕRD oluline, kui soovite rakendada oma täielikku potentsiaali kirjaniku, kunstniku, ärinaise, lapsevanema, lihuniku, pagari, küünlavalmistaja või täielikult realiseerunud ja arenenud inimolendina:

Ärge raisake oma väärtuslikku aega, et hoolida sellest, mida keegi teist arvab. 

Kujutage ette, kui vabastav see oleks!

Teiste inimeste arvamused juhivad iga me liigutust, mida teeme teismeliseeas või kahekümnendates eluaastates. Vanemaks saades, ja kui liigume õiges suunas, hakkab meie kinnismõte sellest, kuidas teised meid tajuvad, taanduma, ent väga vähesed meist on võimelised täielikult selle mõttetust haardest pääsema.

Samal ajal on ainsad küsimused, mida peate elutähtsate otsuste tegemisel kaaluma, järgmised:

1.     Kas see on see, kes ma tahan olla, mida tahan teha või omada?

2.     Kas see viib mind suunas, kuhu tahan minna (mitte peaksin minema)?

3.     Kas keegi teine võib selle protsessi käigus kahju kannatada?*

* Kahju kannatamine selles kontekstis tähendab kellelegi raha eest kehva töö tegemist või kellegi veeallika hävitamist või elanikkonna orjastamist, selliseid asju – teie ema pettumus või isa hukkamõist või sõprade pahameel ei kvalifitseeru siinkohal kahju alla.

Heidame oma elule igavuse varju, kui elame hirmus sellepärast, mida teised arvata võivad, selmet tunda rõõmu sellest, kes me oleme.

Jah, teise arvamusest hoolimine kuulub meie ellujäämisinstinkti juurde – muidu aetakse teid hõimust minema ja te külmute surnuks või pistavad hundid teid nahka. Ent kuna meil on suured ajud ja võime muuta reaalsuseks kõige selle, mida otsustame tegema asuda, siis on võrdselt usutav ka teine versioon: laske end hõimust välja visata ja pange alus uuele hõimule või leidke mingi teine, teile paremini sobiv hõim. Võib juhtuda, et lõpuks teete seda, mida armastate, ümbritsetuna inimestest, keda jumaldate ja kellega tegelikult ka kontakti leiate, ning ühel heal päeval võite tõdeda, et ei mäleta enam isegi nende inimeste nimesid, kelle heakskiiduta oleksite surnud, nagu teile tollal tundus.

Inimesed, kes on kunagi saavutanud midagi suurt või teinud midagi uut, mille tähistamisel võis võidukalt rusikat taeva poole tõsta, ei teinud seda oma mugavustsoonis. Nad riskisid naeruvääristamise ja läbikukkumise ja mõnikord isegi surmaga. Mõelge vendadele Wrightidele. Kas suudate ette kujutada, kuidas see kõik välja võis näha?

Margaret: Kas sa kuulsid vaesest Susanist?

Ruth: Susan Wrightist?

Helen: Milline häbi. Vaeseke.

Ruth: Mis juhtus?

Margaret: Noh, ta pojad…

Helen: Nagu ta poleks juba piisavalt kannatanud. Tuua ilmale kaks poega, kes on suured kui pühvlid, ja nüüd see…

Margaret: Näib et ta pojad…

Helen: Kas sa sööd ülejäänud magustoidu ära? Kas ma võin võtta?

Ruth: Räägi juba, Margaret!

Margaret: Noh, see kõlab sama hullult kui asi ongi, aga nad…

Helen: Ja nüüd ta pojad arvavad, et suudavad lennata. Küll on piinlik.

Margaret: … Ta pojad arvavad… nad arvavad, et suudavad lennata.

Ruth: Nad arvavad, et suudavad lennata?

Margaret: Jah, nad arvavad, et suudavad lennata. Nad millestki muust ei räägigi.

Helen: Ja ta lasi ju ometi äsja alles maja värvida. Nüüd nad peavad arvatavasti mujale kolima…

Kui te kord karjast eemaldute ja lasete oma tõelisel minal särada, leiate end tõenäoliselt arvustajate laskekomando eest (eriti siis, kui see, mida teha tahate, on erakordne ja väljaspool kõigi mugavustsooni), ja see on põhjus, miks nii palju inimesed jooksevad karjudes eemale eludest, mida neile nii väga meeldiks elada. Ainuüksi ennast näidata on risk. Vaadake, kuidas me kuulsusi kohtleme – iga nende liigutus võetakse koost lahti ja saadetakse ringi käima, nende üle arutletakse ja neid mõistetakse hukka, neid pildistatakse ilma meigita. Ime, et vaid pooled neist taastusravis aega veedavad.

Te vastutate oma sõnade ja tegude eest. Te ei vastuta selle eest, kas inimestele see meeldib või mitte.

Kaks inimest tulevad sama filmi vaatamast, üks isik käib seinaääri mööda, silmad verd täis valgunud, ise täiesti läbi, jätab endast maha rea pabertaskurätte, teda on see film liigutanud rohkem kui ükski muu film kino ajaloos, samas kui teine marsib piletikassa juurde ja nõuab oma raha tagasi, sest tema arvates oli see kõige hullem rämps, mida eales kinolinal näidatud.

Üks film, kaks väga erinevat kogemust. Miks?

Sest asi pole filmis, vaid vaatajates.

Sel, mida teised inimesed teist arvavad, pole midagi pistmist teie isikuga, vaid ainult nende endiga.

Trikk seisneb selles, et kriitikal ei tohi lasta enda üle võimust võtta, aga samuti ei tohi lasta end pimestada kiitusest, mis on vahel isegi raskem. Midagi pole halvasti, kui komplimendi punastades vastu võtate, ent kui leiate end pidevalt otsimas teiste heakskiitu, et olete piisavalt hea või lahe või piisavalt andekas või vääriline, siis olete omadega sees. Sest kui teie enesehinnang põhineb sellel, mida teist arvatakse, siis annate kogu oma võimu üle teistele inimestele ja muutute enese hindamisel teistest sõltuvaks. Sellisel juhul ajate taga midagi, mille üle teil puudub kontroll, ja kui see miski peaks korraga oma tähelepanu kusagile mujale pöörama või meelt muutma ja otsustama, et te polegi enam väga huvitav, lõpetate täieliku identiteedikriisiga.

Tähtis on vaid see, mis on teie jaoks see õige, ja kui suudate sellele vankumatult kindlaks jääda, olete võitmatu superkangelane.

Kõik muu on vaid teiste inimeste interpretatsioon reaalsusest ning see ei puuduta teid mitte kuidagi.

Kuidas oleks siis võimalik tõepoolest mitte hoolida sellest, mida teised mõtlevad ning olla oma kõige võimsam Ise?

Kommentaarid