Avaleht Hingele hea Anu Liiser: võta iseennast kui kingitust, võta elu kui kingitust!
Anu Liiser: võta iseennast kui kingitust, võta elu kui kingitust!

Anu Liiser: võta iseennast kui kingitust, võta elu kui kingitust!

Rahvusvaheliselt tunnustatud kõneleja, mitme menuki autori ning keha ja meele tervendamise eksperdi Brandon Baysi loodud rännak on lihtne, kuid samas võimas meetod, mis aitab inimeste elus lahendada nii füüsilisi, vaimseid kui ka emotsionaalseid probleeme. Rännakumeetod aitab jõuda probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada. See võimaldab elada oma elu sisemiste piiranguteta, realiseerida enda täit potentsiaali ja elada vabaduses.

13.–15. aprillini on Brandon Bays Tallinnas, kus ta viib läbi intensiivseminari „Journey Intensive“, kuhu on oodatud kõik huvilised.

Rännakumeetodiga töötavaid terapeute kutsutakse rännakupraktikuteks ja Eestis on üks neist Anu Liiser, kelle arvates vajame me tasakaalukaks eluks iseendaga kontaktis olemist.

Anu, millises olukorras on täna Eesti inimene? Maailm on väga kiire, ühiskond areneb, meile pandavad nõudmised ja ootused on ülisuured.

Jah, seda ta on. Ma ise tunnen ka seda, et maailma kiirus ja virvarr on muutunud selliseks kuhu ta inimesed kaasa veab. Minu arvates on see tingitud sellest, et kõik me siin elus oleme mingisuguses rollis. Roll, mille me oleme valinud – lapsevanema, lapse, sõbra, kolleegina –, tekitab ootusi. Tekitab ootusi inimeses endas, teistes ja selles, mida nendele ootustele vastamine endaga kaasa toob ja tähendab. Ma ise olen kogenud seda, kuidas see ootustele vastamise soov lihtsalt enesega kaasa veab. Kui sa soovid kõigile meeldida ja ühel hetkel avastad, et see, kes on sulle endale kõige lähemal – sina ise –, on kadunud: sa ei märka teda enam. Sa ei tea kus või kes sa oled, tekkinud segadus on nii suur.

Kuidas üldse selles tänapäeva virvarris hakkama saada?

Keeruline küsimus. Mina olen kogenud seda, et kui ma leian üles iseenda, selle, kes ma päriselt olen – ilma kohustuste ja ootusteta, ilma rollide ja maskideta –, saan ma kogeda tasakaalu. Tasakaal aitab niivõrd palju, et ühel hetkel muutub virvarr teisejärguliseks, kui mitte tähtsustetuks. Sa saad olla see, kes sa päriselt oled.

Tasakaal aitab niivõrd palju, et ühel hetkel muutub virvarr teisejärguliseks, kui mitte tähtsustetuks.

Oskate te tuua mõne näpunäite, kuidas see tasakaal saavutada?

Olla keskmes, olles tähelepanus iseendaga. Mulle meenub lapsepõlvest ütlus “Tee nii, et teistele ka kõigile jätkuks”. Aga kui sa muudkui annad ja jagad unustades iseenda, siis polegi enam kusagilt jagada. Tass on tühi. Siinkohal on oluline meelde tuletada ka vastuvõtmise oskust, seda, mis sinu tassi täidab. Kui sa tead, kes sa oled, armastad iseennast täiesti tingimusteta, siis sul on tasakaal. Ühel hetkel taipad, et sa ei vajagi tasakaaluks midagi muud kui seda, et sa oled iseendaga kontaktis.

Tee nii, et teistele ka kõigile jätkuks.

Kuidas ennast armastama õppida, kui seda armastust enda vastu parasjagu ei ole?

See on omas mõttes väga lihtne, teisest küljest võib olla ka väga keeruline. Mina õppisin märkama pisikesi asju – need pisikesed asjad on ju nii lihtsad. Keeruline, sest inimesed tihti arvavad, et suured ja olulised asjad peavad olema keerulised. Pigem on inimene ise see, kes lihtsad ja olulised asjad keeruliseks mõtleb. Ennast armastama võib õppida päris mitmel moel. Märka iseennast. Mine kasvõi hommikul peegli ette ja vaata seda, kes sulle peeglist vastu vaatab. Vaata teda täiesti hinnangutevabalt, lihtsalt aktsepteeri teda ja jälgi, mis toimuma hakkab. Esialgu võid teha seda päris pisikeste sammudega. Tähtis ongi, et märkad iseennast ja pisikesi muutusi endas. Läbi iseenda muutumise märka ka inimesi, kes on sinu kõrval ja nendega toimuvaid positiivseid muutusi – pisikestest saavad suured. Ole tänulik selle eest, mis sul on. Võta iseennast kui kingitust, võta elu kui kingitust. Koge ennast selles tänulikkuses!

Võta iseennast kui kingitust, võta elu kui kingitust.

Tänaseks olete otsustanud tegeleda ka rännakumeetodiga ja olete üks rännakupraktikuid. Kuidas te sellele teele jõudsite?

Tegelikult minu tee ja kokkupuude rännakuga algas mitu aastat tagasi. Sellest võib olla kümme aastat, kui ma esimest korda rännaku tutvustusõhtule sattusin. Seal sain ma sellise kogemuse, kus ma tundsin, nagu oleks mingi uks minu jaoks avanema hakanud. See pragu oli aga nii väike, et sealt sisse piiludes ei tajunud ma päris täpselt tunnet, mis mind valdab – on see rohkem uudishimu või hirm. Uudishimu koos sooviga kogeda midagi uut või hirm paljastuva tõe ees.

Otsustasin rännaku intensiivseminarile minna. Seal teiste kogemusi kuulates oli mul tunne, et jah, teistega juhtub küll asju, aga mina ise ei märka pisikesi muutusi, mis olid minuga toimumas või juba ära toimunud. Vaatasin ja imetlesin teisi ning seda, mis nendega toimub. Kuni ükskord Brandoniga taas kohtudes ütles ta minu jaoks väga olulised sõnad: “Osade inimestega toimuvad muutused kohe, nad võivad neid isegi plahvatuslikult kogeda. Teised peavad aga vastu oma elu jooksul moodustunud kaitsekilpi väga pikalt väikese haamrikesega koputama, kuni toimub vabanemine.” Mina olin see teist tüüpi inimene.

Osade inimestega toimuvad muutused kohe, nad võivad neid isegi plahvatuslikult kogeda.

Kindlasti on lugejal ka tekkinud küsimus, et mis seal ukse taga paistis? Mis oli siis uudishimust või kartusest vaadata.

Tegelikult ma andsin järele oma uudishimule ja usaldasin seda, mis järgmiseks tuleb. Läbi usalduse pisikesi samme tehes ja uut maailma avastades hakkasid toimuma väikesed muutused. See oli minu avanemise ja vabanemise võti.

Mis selle ajaga teie elus just tänu rännakumeetodile muutunud on?

Muutunud on väga palju. Ma tunnen, kuidas olen vabaks saanud endale seatud piiridest. Olen rõõmsam ja avatum, julgen elada ja armastada. Olen üles leidnud iseenda.

Mida te kardate?

Ma kartsin eneselegi teadmata üsna paljusid asju. Tänu rännakule olen mõistnud, kuidas hirmus paigale jääda ja kogeda seda, mis on praegu siin. Olen vabaks saanud foobiatest – avalik esinemine ei olnud minu jaoks. Uute asjade proovimine ei olnud ka üks neist, mida ma julgusega tegin. Elu on muutunud vabamaks, avatumaks ja õnnelikumaks. Ma võtan vastu need väljakutsed, mis elu mulle annab.

Tänu rännakule olen mõistnud, kuidas hirmus paigale jääda ja kogeda seda, mis on praegu siin.

Kuidas inimesel üldse hirmu maha võtta?

Hirm on täiesti loomulik tunne. Tihti inimesed põgenevad selle tunde eest. Küsimus võib olla hoopis selles, mida me päriselt soovime. Vahetevahel kardetakse abi vajamist endale tunnistada. See on osutunud sageli esimeseks sammuks muutumise teel. Kui inimene on selle otsuse teinud ja leidnud kellegi, kes teda sellel teel toetab, pole ka kogetav hirm nii kohutav. Vägisi aidata kedagi ei saa, peab seda ise tahtma.

Hirm on täiesti loomulik tunne.

Kommentaarid